laupäev, 12. juuni 2010

Mart Juur "101 Eesti popmuusika albumit"

Mart Juure "101 Eesti popmuusika albumit" on nagu šokolaadikarp, kunagi ei tea, mis järgmisena tuleb. Talitsesin oma soovi sisukorda vaadata, nii põnev oli pöörata lehte ja avastada kas vana hea tuttav, esineja, keda vaid nime poolest tead, või keegi, kellest siiani üldse midagi ei arvanud.

Killukesed Eesti muusikaajaloost. Subjektiivne ja isiklik. Raamatus on näiteks kõik viis Kosmikute albumit, aga kus on Metsatöllu "Hiiekoda" või näiteks Jaan Tätte? Kuigi Vaiko Epliku Eliit on esindatud vaid ühe plaadiga, siis ülejäänud kolmest kirjutatakse siiski ka samas artiklis. Andeks antud. Ei, tegelikult ma ei kurda. Võtsin raamatu ette, et lühikesed lood, hea lihtne pooleli jätta. Kuid ei olnud midagi nii lihtne - muudkui aga oli vaja lehte keerata, et vaadata, mis järgmisena tuleb ja siis pidi seda lugema ja nii need tunnid kulusid.

Juure popmuusika sisaldab endas nii rocki, hevi, proget kui jazzi (Hedvig Hanson), suurvorme (Tüür ja In Spe), folki (mida esindavad küll ainult Collage, Kukerpillid ja Mari Kalkun) kuid mitte näiteks estraadi. Ei ole ühtegi Anne Veski, Jaak Joala ega Marju Läniku plaati (Jaak Joala on siiski esindatud plaadil Kolm tenorit). Küll on Tõnis Mägi päris mitme plaadiga. Samas nimetab ta nii neid kui paljusid teisi artiste ja plaate muude tutvustuste juures, nii et tegelikult ei ole siin raamatus mitte 101, vaid palju rohkem plaate. Lisaks tuntud ja tundmatuid seiku muusikute elust ja olust, nõukaaja absurdist, legende, kuid sekka ka korralikku muusikakriitikat. Mart Juur kirjutab kaasaelamisega, nii et hakkadki lõpuks uskuma, et Best B4, 2 Quick Starti ja Vanilla Ninja plaadid on märgilise tähtsusega. Rääkimata huumorist, mida jagub igale poole. Näiteks:
...Zahiri tormilised laivid, mis lõppesid kiiremini kui teismelise seks. ... Zahiri stiil ja saund - kõrvulukustav ragin, mis sunnib helitehnikuid ametiühingusse astuma ja töökaitsesse helistama. (lk 170)
Kaalukauss on kindlalt viltu viimases kümnendis. 1960-80ndatel oli Eesti muusikutel plaadi väljaandmiseks vaja läbida Melodija bürokraatiakoridorid. 90ndatel aga oli meie muusikasaak enam kui kesine. Hovery Coveryt mäletate? Aga Mr. Happymani? Juur igatahes mäletab. Mis aga välja paistab, on see, et Juur on kirjutanud selle raamatu oma eakaaslastele. Lk 32 on juttu Tõnis Mägi ja Muusik Seifi vinüülist "Mäe kaks nõlva", kus Juur kirjutab, et "Kuldaja rock'n'roll" on justkui Lutsu "Kevade", kõik teavad, mis sõnadega ta algab. No ega ikka ei tea küll! Kusagil mainib ta, et see plaat oli olemas igas kodus, kuid on selge, et see käib ainult tema eakaaslaste kohta.

Autori eessõna
Juur räägib ise

Teised kirjutavad:

Sakala
EPL
Õhtulehe raamatublogi
Ekspressi intervjuu
Siim Nestor, Ekspress
loterii

3 kommentaari:

  1. Väga nõus tähelepanekuga, et mõnigi bänd on saanud tähelepanu ebaproportsionaalselt palju, kui mõni teine - näiteks Dagö, või The Sun, või näiteks Vägilased, või varasematest Kolumbus Kris, kindlasti tegijad nagu Tättegi, ei ole vaatamata arvukatele plaatidele pälvinud ridagi. Või praegu seniidis olev Kreatiivmootor?

    VastaKustuta
  2. dagö-sun-tätte on juust.

    VastaKustuta
  3. "Just praegu avanebki Muusik Seif..." on need sõnad ;)

    VastaKustuta