2009. lugemisaasta kokkuvõte

2009. aastal loetud raamatuid üle vaadates selgus, et aasta on olnud tõepoolest erakordne. Kummaliselt eklektiline segu müüte, muinasjutte, lasteraamatuid, lühijutte, kokaraamatuid ja ajaloolisi seiklusjutte. Raamatuvalik peegeldab tegelikku elu ja kuidas see siis teisiti olla oleks saanudki. Ühine nimetaja võiks olla ehk põgenemiskirjandus. Erakordne oli ka see, et lugesin läbi tervelt 21 eesti kirjaniku teost!

Kui nimetada midagi, mis raputas, siis see oli kahtlemata Valdur Mikita "Metsik lingvistika". Keeles on asju! Sellest olen nii raputatud, et pole suutnud senini mõtteid koondada ja kirja panna. Sama kehtib ka Milorad Pavići kaksikromaani "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" kohta, mis oli nii eriline raamat, et mul pole piisavalt oskusi seda kirjeldada.

Välja tuua tahaksin veel:
Tiit Aleksejevi "Palveränd" – ajalooline põnevusjutt, rikkaliku keelega ja kust ei puudu ka sügavam pool.
Tõnu Õnnepalu "Paradiis" – jutustus ühest kadunud ajast ja maailmast, õnnepalulikult poeetiline ning ebaõnnepalulikult positiivne ja elujaatav.
Carlos Ruiz Zafóni "Tuule vari" – mitmekihiline, põnev, täiuslik nagu muinasjutt.
Elina Hirvoneni "Et tema mäletaks sedasama" – vapustav, vaimustav, hõrk. Autor suudab niivõrd vähesega anda edasi nii paljut.

Aasta teisel poolel avastasin Neil Gaimani. Alustasin „Coraline'iga“, jätkasin „The Graveyard Book'iga“, järgnes „Stardust“, „American Gods“ ja siis tegin vea, kui võtsin ette lühijutud. Paar lühijuttu aeg-ajalt on täitsa sobilik, aga mitte sellises kontsentratsioonis. Gaimani lastejutte soovitan igal juhul kõigile – „The Graveyard Book“ oli mu möödunud aasta üks kirkamaid lugemiselamusi.