Uimane muinasjutt? Tõsine filosoofia? Lihtsalt kaunis lugu? Mina ei oska vastata. Siia raamatusse on kokku segatud liiga palju eri osiseid. Ma siis eelistasin lugeda seda kui lihtsalt kaunist muinasjuttu. Ilma analüüsimata ja nuputamata, et mida selle kõigega nüüd ikkagi öelda taheti.Poeetiline ja lummav lugu, peen huumor ja vaimustavalt kujundlikud olustikukirjeldused: "Tema hääl krabises kiivri sees nagu väikeste küünistega käppade kraapimine." või "Tema mõõgana vahe naeratus surus oma külma tera nende kõrile".
Miskipärast meenus kogu aeg Le Guini "Meremaa võlur". Sarnane meelelolu? Stiil? Tõdemus, et igal meie teol on tagajärjed ja et maailmas peab valitsema tasakaal? Veel tuli meelde Hannu Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära". Ka seal oli olend, kes ühel hetkel tundis vajadust hakata liikuma ja minna kuhugi mujale. Hobune läks prille otsima, ükssarvik oma liigikaaslasi. Mõlemad leidsid lõpuks selle, mida olid otsinud, kuid polnud enam need, kes nad olid olnud teekonna algul. Sama kehtis nende rännakul leitud kaaslaste kohta.
Ükssarvik on meie teadvuses juba iseenesest väga imeline olend ja Beagle on ta kirjutanud just selliseks, nagu ma ühte ükssarvikut ette kujutan. Kuigi pean tunnistama, et kuni raamatu lugemiseni ei olnud ma ükssarvikutele just kuigi palju mõelnud. Nüüd tean - ükssarvik elab edasi oma lillas metsas ja on seal ka siis, "kui inimesed on ainult muinasjutud jäneste kirjutatud raamatutes".
Charles de Linti "Kusagil lennata" on ka sama tüüpi raamat. Oled lugenud? Soovitan. T.
VastaKustutaEi ole de Linti lugenud. Neid raamatuid, mida ma lugenud ei ole, on oluliselt rohkem kui neid, mida ma lugeda jõuan. Kahjuks.
VastaKustuta