Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"

Uimane muinasjutt? Tõsine filosoofia? Lihtsalt kaunis lugu? Mina ei oska vastata. Siia raamatusse on kokku segatud liiga palju eri osiseid. Ma siis eelistasin lugeda seda kui lihtsalt kaunist muinasjuttu. Ilma analüüsimata ja nuputamata, et mida selle kõigega nüüd ikkagi öelda taheti.

Poeetiline ja lummav lugu, peen huumor ja vaimustavalt kujundlikud olustikukirjeldused: "Tema hääl krabises kiivri sees nagu väikeste küünistega käppade kraapimine." või "Tema mõõgana vahe naeratus surus oma külma tera nende kõrile".

Miskipärast meenus kogu aeg Le Guini "Meremaa võlur". Sarnane meelelolu? Stiil? Tõdemus, et igal meie teol on tagajärjed ja et maailmas peab valitsema tasakaal? Veel tuli meelde Hannu Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära". Ka seal oli olend, kes ühel hetkel tundis vajadust hakata liikuma ja minna kuhugi mujale. Hobune läks prille otsima, ükssarvik oma liigikaaslasi. Mõlemad leidsid lõpuks selle, mida olid otsinud, kuid polnud enam need, kes nad olid olnud teekonna algul. Sama kehtis nende rännakul leitud kaaslaste kohta.

Ükssarvik on meie teadvuses juba iseenesest väga imeline olend ja Beagle on ta kirjutanud just selliseks, nagu ma ühte ükssarvikut ette kujutan. Kuigi pean tunnistama, et kuni raamatu lugemiseni ei olnud ma ükssarvikutele just kuigi palju mõelnud. Nüüd tean - ükssarvik elab edasi oma lillas metsas ja on seal ka siis, "kui inimesed on ainult muinasjutud jäneste kirjutatud raamatutes".

Tõlkinud Krista Kaer

Teised kirjutavad:
Kriteerium
Baas
Loterii
Loterii2

Kirjakoi

Sulepuru

Garri Kasparov "Male kui elu mudel"

Garri Kasparov on endine male maailmameister ja hoiab siiani kõrgeimat reitingut. Raamatus "Male kui elu mudel" selgitab ta male najal meie elu ja maailma toimimismehhanisme. Kõige peamine on strateegia, ehk mida teha ja alles seejärel tuleb taktika, ehk kuidas teha. Elu on võitlus. Edukaks saamiseks ja edukas olemiseks on tarvis lisaks materjali, aega ja kvaliteeti.

Minu malemängu oskuste kohta võiks öelda Kasparovi sõnadega - reegleid tunnen, aga mängida ei oska. Õppisin uue sõna - kahing. Sain lühiülevaate male ajaloost, teada maailma suurimate maletajate nimed, mängustiilid ja veidi nende iseloomust. Olulisemad matšid. Malest sain natuke rohkem teada, kui varem teadsin. Eelkõige seda, et male on võitlus. Ma ei olnud varem niimoodi sellele mängule mõelnud. See oli aga ka üks asi, mis mind raamatus häiris - pidevalt räägiti vastasest ja võitlusest ja lahingust. Mina ei mõtle oma elule ja tegemistele kui lahingule ja kolleegidele kui vastastele.

Selle raamatu laenas mulle sõber soovitusega kindlasti läbi lugeda. Kui ma oleksin selle raamatukogust võtnud, oleksin ta suure tõenäosusega pooleli jätnud. Aga nüüd oli kuidagi väga oluline ikka läbi saada. Põhiliseks emotsiooniks oli igavus. Ei olnud huvitav. Ei olnud uudne. Ei olnud originaalseid ideid. Seda, et sul peab olema eesmärk ja strateegia, on juhtimisgurud kirjutanud juba aastaid. Originaalne on muidugi see, et kõige selle aluseks võivad olla õppetunnid malemängus.

Raamatu viimase kolmandikuni jõudes oli mul aga siiski hea meel, et pooleli ei jätnud. Selgus, et lisaks võitlemisele on male ka psühholoogiline mäng. Kui kogu see strateegia ja võitlemise värk jäi mulle kaugeks ja igavaks, siis psühholoogia osa tundus eluline ja oluline.

Ei ole küll kuigi originaalne, aga meeldetuletuseks igati vajalik soovitus:

Loominguline energia on lausa käegakatsutav asi ja kui me seda ise tunneme, siis mõjutab see ka meie vastaseid. Enesekindlus väljendub isegi teie liigutustes, kõnnakus ja hääletoonis. Oluline pole mitte ainult see, mida me räägime, vaid ka see, kuidas me räägime. (lk 293)

Järgmine hoiatus aga oleks nagu spetsiaalselt minu jaoks kirja pandud:

Me võime sageli kuulda kaeblemist liiga suure vastutuse üle, aga alternatiiv oleks märksa halvem. /.../ Me laseme liiga tihti areneda asjadel isevoolu teed, mitte ei võta protsessi oma kontrolli alla. Me eelistame sissetallatud rada ja paremal juhul küsime endalt: "Mis juhtub siis, kui ma mitte midagi ei tee?" Põiklemine vastutuse enda peale võtmisest algab vastutusest aja ja jõu säästliku kasutamise eest, lõppude lõpuks aga viib meid paratamatult seatud sihtidest kaugemale. (lk 300)

Tõlkinud Peedu Haaslava

Teised kirjutavad:
Vaadeldaja
Neeme Korv, Postimees
Õhtulehe raamatublogi

Andrew Norman "Agatha Christie. Lõpetatud portree"

Andrew Norman on võtnud ette analüüsida Agatha Christie elu ja käitumist. Ta võtab appi psühhoanalüütikud eesotsas Freudiga ja analüüsib Christiet kaasaegsete psühholoogiateadmiste kaudu. Kõige pikemalt käsitleb Norman Christie 11-päevast kadumist. Oma autobiograafias jätab Christie selle etapi oma elust vahele.

Agatha Christie elust ülevaate saamiseks on endiselt parim tema autobiograafia „Minu elu lugu", sest Christie on igal juhul suurepärane jutuvestja, loob ta siis kriminaalromaani või kirjutab oma lapsepõlvest. Normani kohta sama öelda kahjuks ei saa. Tekst on hüplik ja seosetu. Teemaarenduse vahele on pikitud eelneva ja järgevaga seostamata laused. Iga kord, kui Christie romaanist „Lõpetamata portree" juttu tuleb (ja tuleb tihti!), kordab autor üle kõik seosed, mis sellel pool-autobiograafilisel romaanil Christie eluga on, nagu peaks lugejat täiesti mäluvabaks.

Tundub, et autor on püüdnud raamatusse kokku koguda Christie elust kõike seda, mis muudes allikates on lõpetamata (sellest ka pealkiri „Lõpetatud portree"), tekstis on ohtralt viiteid teistele teostele. Ehk just seetõttu jätab raamat fragmentaarse mulje. Võib-olla kohe autobiograafia järel lugedes täidab see teos lüngad, aga Agatha Christie elust sisukama ülevaate saamiseks tuleks midagi muud lugeda.

Tõlkinud Mariliin Vassenin

Teised kirjutavad:
Ekspress

2009. lugemisaasta kokkuvõte

2009. aastal loetud raamatuid üle vaadates selgus, et aasta on olnud tõepoolest erakordne. Kummaliselt eklektiline segu müüte, muinasjutte, lasteraamatuid, lühijutte, kokaraamatuid ja ajaloolisi seiklusjutte. Raamatuvalik peegeldab tegelikku elu ja kuidas see siis teisiti olla oleks saanudki. Ühine nimetaja võiks olla ehk põgenemiskirjandus. Erakordne oli ka see, et lugesin läbi tervelt 21 eesti kirjaniku teost!

Kui nimetada midagi, mis raputas, siis see oli kahtlemata Valdur Mikita "Metsik lingvistika". Keeles on asju! Sellest olen nii raputatud, et pole suutnud senini mõtteid koondada ja kirja panna. Sama kehtib ka Milorad Pavići kaksikromaani "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" kohta, mis oli nii eriline raamat, et mul pole piisavalt oskusi seda kirjeldada.

Välja tuua tahaksin veel:
Tiit Aleksejevi "Palveränd" – ajalooline põnevusjutt, rikkaliku keelega ja kust ei puudu ka sügavam pool.
Tõnu Õnnepalu "Paradiis" – jutustus ühest kadunud ajast ja maailmast, õnnepalulikult poeetiline ning ebaõnnepalulikult positiivne ja elujaatav.
Carlos Ruiz Zafóni "Tuule vari" – mitmekihiline, põnev, täiuslik nagu muinasjutt.
Elina Hirvoneni "Et tema mäletaks sedasama" – vapustav, vaimustav, hõrk. Autor suudab niivõrd vähesega anda edasi nii paljut.

Aasta teisel poolel avastasin Neil Gaimani. Alustasin „Coraline'iga“, jätkasin „The Graveyard Book'iga“, järgnes „Stardust“, „American Gods“ ja siis tegin vea, kui võtsin ette lühijutud. Paar lühijuttu aeg-ajalt on täitsa sobilik, aga mitte sellises kontsentratsioonis. Gaimani lastejutte soovitan igal juhul kõigile – „The Graveyard Book“ oli mu möödunud aasta üks kirkamaid lugemiselamusi.

Kobo Abe "Luitenaine"

See raamat vanemate raamaturiiulis on pikka aega tekitanud minus ebamäärast tahtmist ta kätte võtta. Kollane ümbris ja pealkiri - Kobo Abe Luitenaine - tundus nii eriline ja natuke müstiline. Nii ta mulle nüüd ette jäi, kui otsisin sealt riiulist omale lugemisvara, mis oleks piisavalt õhuke, et ühe päevaga läbi lugeda ja samas ka piisavalt huvipakkuv ning varem lugemata.

Tegevus toimub Jaapanis ilmselt viiekümnendatel. Üks eraklik mees, kelle huviks on putukad, satub oma putukaotsimisretkel tillukesse liivaluidetel asuvasse rannakülla, kus elanikud peavad pidevat ja rasket võitlust pealetungiva ja kõike hävitava liivaga. Kuna töökäsi on tarvis, vangistavad külaelanikud mehe ja panevad ta tööle. Järgnevad mehe siseheitlused ja põgenemisplaanid, tema suhe naisega, kelle juures ta elab. Mõned erootilised stseenid. Palju saab teada liivast - teadusliku kiretusega. Tegevuse sisse on pikitud pikad arutlused seksuaalsuse ja töö üle. Esimene oli igav ja arusaamatu, teine tuletas meelde nõuka-aja retoorikat - ainult töö teeb inimeseks! Nii et lõpp oli juba ette aimatav. Jah, on võimalik hakata armastama pidevat liiva kühveldamist ja elamist augus, kust välja ei saa ega tahagi.

Tõlkinud Agu Sisask

Teised kirjutavad:
loterii

Sabakergitus

Kes see ikka saba kergitab, kui mitte ise...

Bukahoolik on leidnud äramärkimist ajakirjas [digi] (lk 15). See oli küll juba aasta tagasi, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Kuid palju erakordsem oli leida, et bukahoolikust on kirjutatud ajakirjas Cosmopolitan (oktoober 2009). "Asjalik lugemispäevik, mis tekitab kihku haarata esimese kättejuhtuva raamatu järele ning see ribadeks lugeda."
Seda uudist ei saanud tõepoolest kuidagi jagamata jätta.

Loetud raamatute nimekiri: 2010

1. Peter S. Beagle, Viimane ükssarvik
2. Kobo Abe, Luitenaine
3. Erik Sakkov, Pantokraator. Valge raamat
4. Gustav Meyrink, Golem
5. Tiina Sepp, Kas jääte ööseks?
6. Aleksis Kivi, Õlleretk Schleusingenis
7. Amar Annus, Pärimus veeuputuseelsetest tarkadest
8. Geraldine McCaughrean, Peeter Paan punases
9. Neil Gaiman, Ameerika jumalad
10. Indrek Hargla, Frenchi ja Koulu reisid
11. Leelo Tungal, Samet ja saepuru
12. Robert van Gulik, Hiina naelamõrvad
13. Mari Tarand, Ajapildi sees
14. Tõnu Õnnepalu, Kevad ja suvi ja
15. Leonie Swann, Glennkill
16. Olavi Ruitlane, Naine
17. Ene Timmusk, Minu Kanada 
18. Terry Pratchett, Neil Gaiman, Head ended 
19. Justin Petrone, Minu Eesti  
20. Pascal Quignard, Ekslevad varjud
21. Alan Bennett, Tema majesteet lugeja
22. Dianne Jacob, Will Write for Food
23. Mart Juur, 101 Eesti popmuusika albumit
24. TÜ Ettevõtluskeskus, Ettevõtja heade mõtete raamat 
25. Barbara Gibbs Ostmann and Jane L. Baker, The Recipe Writer's Handbook 
26. Veikko Huovinen, Silguvorm Jeesusele 
27. Eoin Colfer, And Another Thing...
28. Epp Petrone, Kas süda on ümmargune? 
29. Friedebert Tuglas, Õhtu taevas 
30. Marta Sillaots, Sealtpoolt künniseid
31. Sofi Oksanen, Puhastus
32. Roland Gööck, Tee 
33. Rein Sikk, Minu Ugrimugri
34. M. C. Beaton, Teenijanna surm
35. M. C. Beaton, Klatšimoori surm
36. Tiit Aleksejev, Leegionärid
37. Roberto Arlt, Ester Primavera
38. Dorothy Sayers, Nebukadnedsar
39. Andrei Ivanov, Minu Taani onuke. Tuhk 
40. Ann Patchett, Bel Canto 
41. M.C. Beaton, Kaabaka surm 
42. Zotov, Mõrvad põrgus
43. Maarja Kangro, Ahvid ja solidaarsus
44. Jaakko ja Virpi Hämeen-Anttila, Müütide raamat
45. Wimberg, Eesti köökk 
46. Ülo Russak, Nad kuuluvad maailmale 
47. Aleksei Turovski, Minu loomad 
48. Olivia Judson, Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele
49. Daniel Kehlmann, Maailma mõõtmine
50. Giulio Leoni, Mosaiikmõrvad
51. Neil Gaiman, Anansi Boys 
52. Gerald Durrell, Ema mehelepanek ja teised lood 
53. Helen McCloy, Kaks kolmandikku vaimu
54. Phil McGraw, Armastage targalt
55. Agatha Christie, Miss Marple. Kogutud lühijutud 
56. N. Nossov, Totu kuul
57. Kalev Kesküla, Elu sumedusest 
58. Siima Škop 
59. Dagmar Raudam, Minu Gruusia 
60. Andres Ehin (koostaja), Unesnõiduja 
61. Andrus Kivirähk, Jutud 
62. Neil Gaiman, Neverwhere 
63. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus 
64. Georges Perec, Mõelda/liigitada ja teisi tekste 
65. Maeve Haran, Vaht cappuccinol
66. Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia
67. Kristian Kirsfeldt, Kalevipoeg 2.0 
68. Liselotte Welskopf-Henrich, Suure Karu pojad 
69. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus 
70. Lewis Carroll, Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi
71. Stig Claesson, Kes armastab Yngve Frejd
72. Stig Claesson, Sina maga, mina pesen nõud
73. Longos, Daphnis ja Chloe