Bill Bryson "Ei siin ega seal"

Bill Bryson on ladusa jutuga kirjanik, raamatus "Ei siin ega seal" reisib ta ringi Euroopas, mis ameeriklasele mitte alati oma naeratavat palet ei näita. Raamat on kirjutatud paarkümmend aastat tagasi, mistõttu nii mõnigi asi on praeguseks vananenud. Vanade Euroopa riikide koha pealt ehk mitte nii palju, aga peatükk Sofiast väga selgelt praegu enam ajakohane ei ole. Tuletage meelde aastat 1990 - mitmetunnised toidupoe järjekorrad, tühjad letid, valuutabaarid, rahapuudus, hall linnapilt. Sama oli ka Bulgaarias ja see jättis Brysonile üsna lohutu mulje. Eriti kuna tal oli võrdlusvõimalus aastaga 1973, mil kõik oli veel kaunis. Nii et päris reisijuhina Brysoni teost enam võtta ei saa, kuid huvitava ja lõbusa lugemisena siiski. See on muidugi vähe öeldud - lausa naermaajava lugemisena.

Brysonile tunduvad paljud asjad, millega meie siin harjunud oleme, kummalised. Aga kõige jaburam tundus talle Rootsi seadus, et autodel peavad põlema lähituled ka päevasel ajal. See oli tema arvates seadus, mis on nii mõttetu, et sibab sürreaalsuse piiril, ja edestas näiteks Norra seadust, mis keelab pagaril laupäeval ja pühapäeval saia küpsetada.

Õhtul läksin restorani otsima. See oli Saksamaal sageli probleem. Esiteks oli tõenäoline, et selles on kolm nahkpükstes meest, kes mängivad polkat, seega tuleb ettevaatlikult läbi vaateakende vaadata ja hoolikalt omanikku küsitleda veendumaks, et Willi ja Bavaaria Poisid ei hüppa ühtäkki kell pool üheksa väikesele lavale, sest pole midagi hullemat sellest, kui valmistuda oma õhtusööki sisse kühveldama ja leida end keset punapõskseid sakslasi, kes vehivad õllekappadega ning laulavad täiest kõrist "Horst Wessel Liedi". Sõja lõpus oleks tulnud relvarahulepingusse kirja panna ka see, et sakslased peavad koos relvadega akordionid maha panema. (lk 76)

Tõlkinud Virgo Siil

Teised kirjutavad:
Gomaailm
Kiiksu lugemisarhiiv
loterii

Avaldatud mõtted

Love the World
Krista kirjad

Lewis Carroll "Snargijaht"

Kummalisevõitu seltskond võtab ette laevasõidu kaugele maale, et kätte saada Snark. Ja jumala eest mitte kohtuda Kõmakaga. Lewis Carrolli absurdiballaad ehk nonsensspoeem ehk sürreaaleepos "Snargijaht" on väärt süvenemist. Teisalt võiks seda lugeda ka lihtsalt kui lahedat absurdipoeemi, nautida autori mõtteuperpalle, sõnade rittaseadmise oskust ja toredaid tegelasi koos nende eripäraste nimedega nii originaalis kui ka tõlkes.

Et raamat on kakskeelne - kõrvuti eesti- ja ingliskeelne tekst - suurendas lugemiselamust veelgi. See sai nii-öelda kahekordne, huvitav oli vaadata, kuidas tõlkija Mati Soomre selle või teise sõna on lahendanud ja samas ka näha, milline oli Carrolli oma tekst. Raamatul on põhjalikud kommentaarid ja tore järelsõna, mis haakub üsna hästi poeemi stiiliga. Kuigi Carroll on ise öelnud, et ta ei tea, kes või mis on Snark, siis on sellega ometigi tegelenud terve plejaad uurijaid ja vaieldakse siiamaani.

See teos on klassika - kvaliteetses köites ja imekauni kujundusega ning hetkel täiesti olematu hinnaga saadaval. Kiirustage poodi, enne kui päris otsa saab!

Nad otsisid, abinõuks kahvlid ja hool,
sõrmkübarad, lootus, paar nõksu:
läks ähvardustööks raudteeosakust pool,
nii seepi kui muiet sai lõksu.

Siis Köösneril sugenes eraprogramm,
mis teistele tekitaks norgu:
eesmärgiks sai inimsoo esmane samm
maailmatu süngesse orgu.

Ka Koprale silma jäi seesama kant,
ta sinna läks tulisi jalu.
Ei näidanud välja too intrigant,
et teine teeks talle peavalu.

Neil mõlemal mõte jäi pidama Snarki
ja suurvõiduks küps oli vaim,
ent näo tegi kumbki, kui jalutaks parki,
kust kindlasti ära on kaim.

lk 95

Tõlkinud Mati Soomre

Teised kirjutavad:
Tiiu Laks, EPL
Peeter Helme, Eesti Ekspress

Stephen King "On Writing"

Stephen Kingi "On Writing" on tema fännidele ilmselt kohustuslik. Ühelt poolt elulugu, kus ta avab oma tausta ja seda, kuidas temast sai selline kirjanik, nagu ta on. Samuti kirjutab King autoavariist, mis tema elu muutis. Aga teisalt on see ka õpik ja abimees kõigile neile, kes tahavad ise kirjutada. Üsnagi praktiliste näidetega.

Minu probleem oli muidugi see, et pole ühtegi Kingi raamatut lugenud, isegi ühtegi filmi pole läinud. "Carrie't" muidugi tean, olen isegi kakskümmend aastat tagasi filmi avastseeni näinud (millegipärast ei tulnud telekal see hetk häält ja sellepärast ongi see tummstseen mulle meelde jäänud, üsna kriipi oli). "Carrie'st" kirjutab King päris pikalt. Ta kirjeldab põhjalikult kahte tüdrukut oma kooliajast, kes aitasid tal peategelast kujundada ning kirjutamise ja esmateose avaldamise protsessist ka. Aga isegi see, et ma Kingi lugenud pole, ei takistanud seda raamatut huviga lugemast. Neile, kes ise ka kirjutada tahavad, on igatahes hariv lugemine.

Kuna Kindle'i raamatust on tõeline mõnu lõike ära märkida ja neid siis kopeerida ja kleepida, olgu siin natuke pikemalt Kingi "timeless advice'i".

I was ashamed. I have spent a good many years since – too many, I think – being ashamed about what I write. I think I was forty before I realized that almost every writer of fiction and poetry who has ever published a line has been accused by someone of wasting his or her God-given talent. If you write (or paint or dance or sculpt or sing, I suppose), someone will try to make you feel lousy about it, that’s all. I’m not editorializing, just trying to give you the facts as I see them.
*
But in my heart I stayed ashamed. I kept hearing Miss Hisler asking why I wanted to waste my talent, why I wanted to waste my time, why I wanted to write junk.
*
The most important is that the writer’s original perception of a character or characters may be as erroneous as the reader’s. Running a close second was the realization that stopping a piece of work just because it’s hard, either emotionally or imaginatively, is a bad idea. Sometimes you have to go on when you don’t feel like it, and sometimes you’re doing good work when it feels like all you’re managing is to shovel shit from a sitting position.
*
I also employed the world-famous Hemingway Defense. Although never clearly articulated (it would not be manly to do so), the Hemingway Defense goes something like this: as a writer, I am a very sensitive fellow, but I am also a man, and real men don’t give in to their sensitivities. Only sissy-men do that. Therefore I drink. How else can I face the existential horror of it all and continue to work? Besides, come on, I can handle it. A real man always can.
*
Life isn’t a support-system for art. It’s the other way around.
*
Remember that the basic rule of vocabulary is use the first word that comes to your mind, if it is appropriate and colorful. If you hesitate and cogitate, you will come up with another word – of course you will, there’s always another word – but it probably won’t be as good as your first one, or as close to what you really mean.
*
The object of fiction isn’t grammatical correctness but to make the reader welcome and then tell a story . . . to make him/her forget, whenever possible, that he/she is reading a story at all. The single-sentence paragraph more closely resembles talk than writing, and that’s good. Writing is seduction. Good talk is part of seduction. If not so, why do so many couples who start the evening at dinner wind up in bed?
*
If you want to be a writer, you must do two things above all others: read a lot and write a lot. There’s no way around these two things that I’m aware of, no shortcut.
*
John Creasey, a British mystery novelist, wrote five hundred (yes, you read it correctly) novels under ten different names. I’ve written thirty-five or so – some of Trollopian length – and am considered prolific, but I look positively blocked next to Creasey.
*
Book-buyers aren’t attracted, by and large, by the literary merits of a novel; book-buyers want a good story to take with them on the airplane, something that will first fascinate them, then pull them in and keep them turning the pages.
*
The same things are true of theme. Writing and literature classes can be annoyingly preoccupied by (and pretentious about) theme, approaching it as the most sacred of sacred cows, but (don’t be shocked) it’s really no big deal. If you write a novel, spend weeks and then months catching it word by word, you owe it both to the book and to yourself to lean back (or take a long walk) when you’ve finished and ask yourself why you bothered – why you spent all that time, why it seemed so important. In other words, what’s it all about, Alfie?
*
I should close this little sermonette with a word of warning – starting with the questions and thematic concerns is a recipe for bad fiction. Good fiction always begins with story and progresses to theme; it almost never begins with theme and progresses to story. The only possible exceptions to this rule that I can think of are allegories like George Orwell’s Animal Farm (and I have a sneaking suspicion that with Animal Farm the story idea may indeed have come first; if I see Orwell in the afterlife, I mean to ask him). But once your basic story is on paper, you need to think about what it means and enrich your following drafts with your conclusions. To do less is to rob your work (and eventually your readers) of the vision that makes each tale you write uniquely your own.
*
Writing fiction, especially a long work of fiction, can be a difficult, lonely job; it’s like crossing the Atlantic Ocean in a bathtub.
*
It is, after all, the dab of grit that seeps into an oyster’s shell that makes the pearl, not pearl-making seminars with other oysters.
*
The scariest moment is always just before you start. After that, things can only get better.

Ilmus eesti keeles 2018. aasta novembris nime all: "Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest".

Teised kirjutavad:

Kuidas saada kirjanikuks?
Elu ja looming 1, Reaktor
Elu ja looming 2, Reaktor
Artikkel NY Times'is: Stephen King's Family Business
Marvel Riik, Sirp
Rohelisem rohi
Kruusatee

Aimar Ventsel "Minu Jakuutia"

Siis panin seljakoti kokku, toppisin külmunud kala sinna sisse ja sõitsin bussiga lennujaama. 

Selline eksootiline paik nagu Jakuutia, kuhu mina ilmselt kunagi ei satu. Või igatahes praegu ei ole plaanis. Oleks tahtnud rohkem lugeda põlisrahva elust, aga Aimar Ventsel liigub pigem linnas ja selle diskosaalides ja ööklubides. See on autori õigus kirjutada just sellest, mis talle omale huvitavam tundub. Teisalt ei ole ilmselt siiani eriti palju Jakutski noortest ja ööelust kirjutatud. Küll on aga kirjutatud põhjarahvaste elust. Seega ei saa autorile pahaks panna, et ta kõigi lugejate ootustele vastu ei tule. Seda enam, et see, mis kirjas, on huvitav ja hooga kirja pandud. Ei mingeid armunud noore enesotsingud võõral maal, hoopis noore mehe seiklused Siberi ööklubides, õppetunnid põhjapõdrakasvatajate juures tundras, aga ka pilguheit Jakuutia akadeemikute maailma (autor on lõppeks ju etnoloogiadoktor).

Kui külm on külm, kui elad linnas, kus talvel on -48 kraadi "soe" ilm ja kuidas sellega toime tulla. Millised on Jakuutias elava sajakonna eri rahvuse omavahelised suhted. Mis üldse on Siber?

Mis on Siber tavainimese jaoks peale külma, põhjapõtrade ja jääkarude? Ega te eriti mööda ei pane, kui pakute välja märksõnad "tööstusmaastik", "vangilaager", "viletsus", "nõukogude arhitektuur". Igatahes mitte midagi helget, ilusat ja puhkepäevast, mis tuleb inimesel mõttesse kohe, kui küsida assotsiatsioone näiteks Kuuba või Brasiiliaga. Pigem on Siber dekoratsioon järjekordsele "Doktor Živago" ekraniseeringule - karm ja inimtühi põlismets, milles uitavad ringi kaamete umbusklike liikumatute nägudega kohalikud, kelle käitumine on ebaadekvaatne ja ettearvamatu.See on natukene nii, et kus suitsu, seal tuld. Enamik Siberi linnu ning külasid ongi väga kaugel eestlase ettekujutusest romantilisest ning turvalisest kuurordist. Võib ka väita, er Siber on kohati hullem, kui meie arusaam Siberist kunagi üldse olla saab. 

Ja teisal lükkab Ventsel ümber meie tavaarusaama viinajoomisest Venemaal.

Kultuurne viinajoomine tähendab alati külma viina, ontlikku keskkonda ja sakuskat. Vaid asotsiaalid ja välismaalased joovad sooja viina ilma peale haukamata. Vastupidiselt levinud stereotüüpidele joovad normaalsed inimesed Venemaal viina tasakaalukalt ja alati kaetud laua taga, isegi kui laual on vaid paar hapukurki ning singilõiku. 

Petrone Prindi kogutud lingid

Indrek Koff "Eestluse elujõust"

Selline see eestlane ongi:

*
enne ma usun ufosid aga seda jumalavärki ma küll ei usu
*
ma võtsin kaks tükki nii odavalt sai
*
mina ei saagi pükse osta perse ei mahu sisse ära
*
ole vaene aga ole aus
*
kuradi kahtlane tegelane advokaat või mis ta on
*
värsked kased toodi tuppa issand missugune lõhn missugune lõhn
*
tunned ma panin uue lõhnakuuse sisse just
*
ühe mõtte tahaks veel siia juurde lisada
*
oota mul saab aku tühjaks kohe
*
hakkame juba küpsetama mul on kõht jumala tühi
*

Teised kirjutavad:
Jerofejev
loterii
Kaarel Kressa, EPL
nõudmiseni
Istu mu pingile, kiika mu aknasse
niijanaa
MMX
Klassikaraadio Uus raamat
Intervjuu autoriga Sirbis

Neil Gaiman "A Calendar of Tales"

A Calendar of Tales on üks tõeliselt interaktiivne projekt, kus lugejate ja autori vahel käis pidev kommunikatsioon. See käis nii, et Neil Gaiman küsis Twitteris küsimuse iga kalendrikuu kohta ja valis siis fännide vastuste hulgast ühe, mille ta loo kirjutamiseks aluseks võttis. Kokku on kaksteist lugu - üks iga kuu kohta. Valmis tekstide põhjal joonistasid lugejad omakorda illustratsioonid. Seejärel luges Gaiman lood ise linti ja palus kuulajatel nende põhjal midagi kas filmida või animeerida. Hulga piltide ja videote hulgast valiti välja kõige sobilikumad. Kõik see kokku on interaktiivne veebiteos, kus segunevad paljude inimeste fantaasiad. Ma ei saa isegi öelda raamat, sest raamat on minu jaoks ikkagi pigem tekstikogumik, mitte selline klikitav/kuulatav/vaadatav veebileht.

Kalendrijutud on üsna erinevad, ühendavaks jooneks muidugi Gaimani vohav fantaasia. Esindatud on kõiksugused žanrid. Soovitan kuulata, jutud on lühikesed ja Gaiman loeb suurepäraselt. Väga selge diktsiooniga ja kõik rõhud on õigel kohal. Minu lemmik oli Oktoobri lugu. See oli lihtsalt nii soe ja ilus.

@neilhimself asked: “What mythical creature would you like to meet in October? (and why?)”
@elainelowe replied: “A djinn. Not to make a wish. But for the very best advice on how to be happy w/ what you already have.”

Blackberry algatusel tehtud projekti kohta näeb pikemalt siit.
Raamatut saab lugeda/kuulata/vaadata/alla laadida siit.

Neil Gaiman "The Ocean at the End of the Lane"

Pikisilmi oodatud uus täiskasvanutele mõeldud romaan Neil Gaimanilt. "The Ocean at the End of the Lane" on küll pigem lühiromaan, alla 200 lehekülje, mis neile, kes armusid Gaimanisse "Ameerika jumalaid" lugedes, on selgelt liiga vähe. Lühidusest tuleneb ka see, et erinevalt "Ameerika jumalatest" või "Anansi Boys'ist" on tegu üsna sirgjoonelise, ühe selge tegevusliiniga teosega. Ei mingeid kümneid eri tegelasi oma eripäraste eludega või paljusid põnevaid tegevuspaiku.

Gaiman on rääkinud, et see on tema kõige isiklikum teos ja põhineb lapsepõlves läbielatul. Tegevus on antud läbi seitsmeaastase poisi silmade.

Lugedes valdas mind teatav pettumus - see tundus täieliku lasteraamatuna. Samas, lastele lugemiseks ei ole "The Ocean at the End of the Lane" kindlasti sobiv, mitte enne teismeiga. Aga see vist ongi hea kirjanduse tundemärk, et esmapilgul selged ja lihtsad asjad tegelikult seda ei ole. Gaiman oskab edasi anda, kuidas täiskasvanute maailm paistab ühele seitsmeaastasele lapsele. Ja see maailm on õõvastav. Täiskasvanud on suured ja tugevad, neil on alati õigus ja nende käes on alati jõud. Gaiman on meisterlik õhkkonnalooja, õudus ei torma lugejale toore jõuga peale, see tunne tekib tasapisi, siis muudkui suureneb, kuni oledki kirjaniku meelevallas.

I liked myths. They weren’t adult stories and they weren’t children’s stories. They were better than that. They just were.

*

We picked some pea pods, opened them and ate the peas inside. Peas baffled me. I could not understand why grown-ups would take things that tasted so good raw, and put them in tins, and make them revolting.

*

Adults should not weep, I knew. They did not have mothers who would comfort them.

*

I wished I could have seen who was talking. If you have something to fear, rather than something that could be anything, it is easier.

Ilmunud ka eesti keeles nime all "Ja tee lõpus on ookean."

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Katkend raamatust
Wikipedia
Veerand loetud lugudest
loterii
Rabarberibulvar
Raamaturiiulike
Tilda ja Tarakanid
Gaiman loeb raamatut: "Talks at Google"
(Tegelikult, ärge lugege seda Wikipedia artiklit. See laob ilma igasuguse stiilita ette raamatu narratiivi, jättes kõrvale kõik selle, mis teosest tegelikult teose teeb. Lugege ikka raamatut ennast, luban, et see läheb ruttu.)

Michael Pollan "Toidureeglid"

Ma olen natuke pettunud. Michael Pollan on ajakirjanik ja oma sõnade järgi uuris mitu aastat kõike seda, mida tervisliku toitumise kohta kirjutatud ja arvatud on. Selgus, et kogu virvarris arusaamisele jõuda ei olegi võimalik, sest niipalju kui on uurijaid, niipalju on eri arvamusi, mis omakorda tihtipeale vasturääkivad. Aga pärast pikalt teemasse süvenemist tekkis autoril ometi mingi tunne ja arusaam, mis on õige ja settisid välja reeglid, mis toimivad.

Kõik on väga lihtne:
Mida ma peaksin sööma? - Söö toitu.
Millist toitu ma peaksin sööma? - Enamjaolt taimi.
Kuidas ma peaksin sööma? - Mitte liiga palju.

Reegleid on kokku 64, millest esimene on: Söö toitu ja viimane: Mõnikord riku reegleid. Nende vahele mahub hulk mõistlikke nõuandeid. Näiteks:

• Ära söö midagi, mida su vanavanaema toiduks ei tunnistaks.
• Hoidu toiduainetest, mille koostisosi kolmanda klassi laps ei suuda välja öelda.
• Söö ainult toitu, mis lõpuks roiskub.
• Kui vähegi võimalik, ära mine supermarketisse.
• Söö ainult inimeste küpsetatud toitu.
• Kui toit jõudis sinuni läbi autoakna, siis see ei ole toit.
• Söö loomi, kes on ise hästi söönud.
• Ära unusta väikseid rasvarikkaid kalu.
• Söö magusat, mida leidub looduses.
• Õhtusöögi juurde käib klaas veini.
• Maksa rohkem, söö vähem.
• Kuula oma kõhtu.
• Söö aeglaselt.
• Ära tangi end samas kohas, kus tangid autot.
• Ürita mitte süüa üksi. 
• Tee ise süüa.

Raamat on kirja pandud lihtsalt ja arusaadavalt. Ei mingeid keerulisi termineid, samuti ei vaeva autor lugeja pead eri teooriatega. Miks ma siis pettunud olen? Liiga lihtne oli see kõik. Pollani järgi toitun ma praegu vägagi tervislikult. Arenguruumi muidugi on - valge jahu on võrdsustatud valge suhkruga, ehk vahet pole, kumba süüa, mõlemad pole midagi muud kui annus glükoosi. Samuti tuletab ta meelde, et jäätis on jäätis, isegi kui ta on valmistatud mahepiimast ja toorsuhkrust. Juba õige pisut oma harjumusi muutes võib tervises häid muutusi kaasa tuua.

See raamat on ehk omal kohal neile, kes toituvad peamiselt kiirtoidust ja karastusjookidest. Ainult et kas nemad selliseid raamatuid loevad?

Tõlkinud Andrus Maran

Teised kirjutavad:
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
Veel mõned reeglid

"Toidureeglite" otsa tasuks lugeda ka Brian Wansinki "Arutut söömist", kus autor hulga eksperimentide ja näidete varal selgitab, miks me sööme rohkem kui arvame ja nii, et me seda ise ei märkagi. Lõpus annab ta ka mõned praktilised soovitused selle kohta, kuidas süüa vähem.

"Arutu söömise" kohta võib rohkem lugeda siit: Avaldatud mõtted, ajakiri Naised ja Maitsed.ee.

Tõlkinud Kerli Hurt.

J.R.R Tolkien "Kääbik"

Nagu ma ükskord siin kirjutasin, on J.R.R Tolkieni "Kääbik", mille sain kümneaastaselt sünnipäevaks ja mida sellest saadik olen nii korra aastas üle lugenud, üks minu lapsepõlve olulisemaid raamatuid. Vahepeal oligi jäänud kahetsustväärivalt pikk paus, selle aja sees lugesin küll mitu Tolkieni muud raamatut, nii vist jäigi Kääbik tagaplaanile.

Nüüd filmi teist osa vaadates tekkis aga vastupandamatu isu teos taas üle lugeda. Peter Jacksoni film oli ju iseenesest hea - vastas kõikidele praegusaegsetele filminormidele - kiire ja vihane, näpuotsaga nalja ja muidugi armastusliin, hulga hästi tehtud efektidega. Seda filmi tuleb vaadata kui Tolkieni maailma ainetel tehtud teost ja mitte kui raamatu ekraniseeringut. Mul läks see kinos vahepeal meelest ära ja järjekordse orkidega võitluse ajal oigasin mõttes. Kui oled filmi alguses ühe hea orkidega võitluse juba ära vaadanud, siis sama asja viiendat korda näha ei paku enam pinget. Aga selge on ka see, et fännina ei oleks ma saanud seda filmi kuidagi vahele ka jätta.

Minu "Kääbiku" raamat näeb välja oma vanuse ja kasutatavuse kohaselt - kaaned lahti, lehed rebenenud ja kõik kohad plekke täis. Mul on uuem eksemplar ka, aga loen ikka seda oma vana ja armast, kus on vanemate pühendus sees ja puha. Lapsena oli minu lemmikkoht suur Viie Väe lahing raamatu lõpus ja on seda siiani. Laused nagu:
Esimestena asusid võitlusse haldjad. Nad tunnevad mäekollide vastu kibedat vihkamist. Nende odad ja mõõgad läikisid hämaruses jäiste leekidena ja käsi, mis neid viibutasid, juhtis tappev raev. Niipea kui vaenuvägi tihedalt orus koos oli, külvasid nad selle üle nooltega, mis lennul välkusid nagu nõelav tuli. Noolterahe kannul sööstis tuhat odameest alla rünnakule. Nende sõjakisa pani kõrvad lukku. Kaljudele pritsis mäekollide musta verd.
või
Korda oli läinud ainult veidi pidurdada musta tõusulaine esimest rünnakut.
või
Veel kord said mäekollid orus lüüa; seal kuhjusid nende laibad mägedena, kuni kogu org nende surnukehadest jubedalt mustendas. Vargid pillutati laiali ja Thorin sööstis otse Bolgi ihukaitseväe kallale. Aga nende ridadest ta läbi murda ei suutnud.
olid mõjusad siis ja on seda ka praegu.

"Kääbiku" kirjutas Tolkien lasteraamatuks ja see oli esimene tema Keskmaa maailmast. Aga oli tore avastada, et juba seda kirjutades oli tal laiem maailm mõttes ja vihjeid haldjate päritolule, vanadele sõdadele ja suhetele on seal hulganisti.

Tõlkinud Lia Rajandi

Teised kirjutavad:
EPL
Keskmaa Ordu
Ulmekirjanduse baas
Kääbikupildid
Mr Costello
loterii
Raamatublogi
katrjuusha
Müriaad kultuuri(vaegust)
Lugeda on mõnus
Raamatuid
Raamatulaegas
Tolkien loeb Kääbikut

Andrus Kivirähk "Pagari piparkook"

Need lood kirjutas Andrus Kivirähk juba ligi 15 aastat tagasi. Enamik lugusid algab täiesti argistena - naine sõidab paariks päevaks ära ja mees jääb üksi koju või otsib ärimees metsa vahel suvilat, kus klassi kokkutulek peaks toimuma või rühib armunud poiss uusaastaööl jala oma unelmate tüdrukule külla. Aga niipea kui sulle hakkab tunduma, et niimoodi mõistlikult läheb kuni lõpuni välja, tuleb pööre. Ja siis järgmine pööre. Loed ja loed seda esmapilgul täiesti realistlikuna tunduvat juttu, kuni avastad, et jälle on sind tillist tõmmatud. Tegevusse sekkub jumal või kratt või selgub, et metsas elav mees käib öösiti taevas virmaliseks või osutub kohvikulauanaaber hoopis jäneseks. Igatahes, eriti sobiv aeg nende jutukeste lugemiseks on just jõuluajal, mulle tundub. Või siis jaaniööl. Siis, kui toimub asju ja kõik eriline paistab täiesti normaalne.

Mis edasi, küsid sa, uudishimulik lugeja? Millised võimalused meie ees avanevad? Sõidame saarele, leiame sealt Heldurile naise, uue elumõtte, võib-olla koguni ideaalse ühiskonna, kus filosoofid valitsevad ning valgetes toogades töölised töötavad? Armastust? Armastust polegi ju siin loos veel pakutud! Sügavad tunded, kangelasteod, pikad dialoogid, mille käigus leitakse lahendus nii mõnelegi inimkonda piinavale probleemile, mõistetakse hukka inimsoo ahnus ja omakasupüüdlikkus - seda ootad sa, lollike! Tahad, et Heldur tutvuks poeediga või targa vanamehega, kes on elu näinud ja tunneb selle varjukülgi, kuid jääb siiski surmani optimistiks. Ootad, et lugu muutuks viimaks ometi tõsiselt võetavaks ning sa võiksid mõista, milles on point. Oled valinud vale autori. Vaid sihitut, pöörast ja juhmi vägivalda tahan ma sulle nüüd pakkuda, loo lõpetuseks, ei enamat. Ma tapan Helduri, ja sa ei saa iial teada, mis mõte sellel kõigel oli. (Meri, mu meri)

Teised kirjutavad:
loterii
Arno Oja, Sirp

Piret Mäeniit "Aleksei Turovski ja teised loomad"

Ütleme nii, et ma loen Aleksei Turovski kirjutatud raamatuid ilma pikemalt mõtlemata. Nii nagu olen lugenud kõiki Gerald Durrelli raamatuid. "Aleksei Turovski ja teised loomad" on natuke eriline, sest selle on kirjutanud Piret Mäeniit ja see peaks olema elulooraamat. Alguses natuke ongi. Saame ülevaate Turovski perekonnast, tema vanemaid ja teda ennast mõjutanud isikutest, maailmast, milles nad elasid. Tore oli leida, et ka minu perekonnal on ühe raamatus nimetatud isiku kaudu Turovski perekonnaga seos.

Üpris põhjalikult on juttu Turovski õpingutest ja sellest, kuidas ta on jõudnud just sinna, kuhu ta on jõudnud. Ohtrate nimedega vürtsitatult. Aga niipea, kui loomad sisse tulevad, läheb kohe käest ära. Siis on juttu rohkem nendest kui Turovskist endast. Viimane pikk peatükk aga räägib hoopis Madagaskarist.

Kokkuvõttes on tegu hästi tasakaalustatud raamatuga. Kujundusega on vaeva nähtud ja see on raamatut lehitsedes väga ilus, aga kipub vahel lugemist segama - must kaldkirjas tekst tumehallil taustal ei ole just üleliia loetav kooslus. Samas fotod ja Turovski enda joonistused on väga kenasti tekstiga kokku sobitatud.

Teised kirjutavad:
Arno Oja, Sirp
Jaan Martinson, Postimehe raamatublogi
Lugemik

Olga Tokarczuk „Algus ja teised ajad“

Kõigepealt lugesin katkendit ja teadsin, et see on raamat, mida pean kindlasti lugema. Ühest küljest on tegu kogumikuga omavahel seotud novellidest, mis moodustavad terviku, kuid mida võib soovi korral ka iseseisvalt lugeda. Teisest küljest võiks Poola kirjaniku Olga Tokarczuki romaani „Algus ja teised ajad“ nimetada perekonnalooks või siis ühe küla looks või ka ühe ajastu looks. Kõik need kihid on siin olemas ja palju rohkemgi veel. Mulle istus teose mütoloogiline reaalsus, kus legendid ja rahvapärimus osutuvad elu orgaaniliseks koostisosaks ja keegi selle üle ei imesta.

Vastuseks Hendrik Lindepuule küsimusele, kas ta on leppinud, et kriitikud nimetavad teda mütoloogiliseks realistiks, vastas Tokarczuk nii:
Jah, mul ei ole midagi selle vastu, sest ma arvan, et müüdid on inimestele ja rahvastele äärmiselt tähtsad. Küll aga ei meeldi mulle, kui mind nimetatakse maagiliseks realistiks. Ma arvan, et minu loodud kirjandus on kindlasti realistlik, aga küsimus on muidugi, mis see realism siis on. Ma olen nõus postmodernistliku kirjandusteoreetiku Stanley Fishi ütlusega, et tõde on see, millel on reaalsed tagajärjed. Kui keegi näeb unenägu, mis muudab kuidagi tema elu, siis on see unenägu tõde ja tõeline. Kui keegi näeb vaime ja see muudab tema elu, siis on need vaimud tõelised. Ning sealjuures ei ole üldse oluline ja mind isegi ei huvita, kas vaimud on olemas või mitte.

Seega ei maksa realismi austajatel peljata, et tegu on mingisuguse esoteerilise jutu või maagilise maailmaga. Andrus Kivirähk kirjutab, et Tokarczuk laotab loo meie ette mitte halli eepilise müürina, vaid värvilise vitraažaknana. Kuigi põhiliselt räägitakse kahe perekonna lugu, on raamatus hulk tegelasi, kelle "aegade" kaudu seda maailma avatakse. Ja need on väga põnevad tegelased - tüdruk, kes ilmub külla ei tea kust, elab üksi metsas ja andub igale mehele, mõisahärra Popielski, kes peab lootusetut võitlust loodusjõuga, Paha Inimene, kes ei tea enam isegi, miks ta paha on, Näkk Vesipapp, kes oli Vesipapi-nimelise talumehe hing, kes uppus tiigis kunagi augustis. Veel saavad sõna Jumal, Misia kohviveski, maja, puuviljaaed ja seeneniidistik. Igaüks neist lisab killukese Alguse maailma. Sest Algus on selle küla nimi, kus tegevus toimub ja kust selle elanikud maailma vaatavad.

Jumal armus inimesse, aga ilma vastuarmastuseta.

Jumala armastus, nagu iga teinegi, oli koormav. Inimene sai küpsemaks ja otsustas vabaneda Jumalast kui tüütust armukesest. "Luba mul ära minna," ütles inimene. "Las ma õpin maailma tundma omal kombel, anna mulle reisiks varustust kaasa."

"Sa ei saa ilma minuta hakkama," ütles Jumal inimesele. "Ära mine."

"Ära tüüta," ütles inimene, ja Jumal ulatas talle kahjutundega õunapuu oksa.

Jumal jäi üksi ja igatses. Ta nägi unes, et just tema ajas inimese paradiisist välja, nii väga tegi talle haiget mõte, et teda on maha jäetud.

"Tule minu juurde tagasi. Maailm on kohutav ja võib sind tappa. Vaata neid maavärinaid, vulkaanipurskeid, tulekahjusid ja uputusi," müristas ta vihmapilvedest.

"Jäta mind rahule, ma saan hakkama," ütles inimene ja läks oma teed.

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Teised kirjutavad:

Kätlin Kaldmaa, Postimees

Andrus Kivirähk, EPL

katkend Hendrik Lindepuu veebis 1

katkend Hendrik Lindepuu veebis 2

Nädala autor

Intervjuu Sirbis
Loterii
Lugemiselamused
Industrial Snowflake

Kirjakoi

Tove Jansson "Suveraamat"

Tove Janssoni "Suveraamat" on selline raamat, mida tahaks muudkui lugeda ja lugeda. Sa loed läbi ühe peatüki ja sulle tundub, et see oli raamatu kõige parem peatükk, sest see lihtsalt on suurepärane. Aga siis sa loed järgmise peatüki ja see on veel parem ja ülejärgmine on vähemalt sama hea. Ja niimoodi kuni lõpuni välja.
Tegevus toimub ühel Läänemere saarel, kus elavad vanaema ja lapselaps, muidugi on isa ka, aga tema ei ole eriti oluline. Vanaemal ja Sophial oma saladused ja tegemised ja jutud.

Millal sa ära sured? küsis laps. 

Ja vanaema vastas: Varsti. Aga see ei puutu vähimalgi määral sinusse.

Miks? Küsis lapselaps.

Vanaema ei vastanud, ta läks mäest üles ja suundus järsaku poole.

Sinna ei tohi minna! karjus Sophia.

Memm vastas põlglikult: Ma tean. Meie sinuga ei tohi järsaku juurde minna, aga praegu me igatahes läheme, sest su isa magab ega tea sellest midagi. (lk 22)

Ma ei oskagi rohkem midagi välja tuua, sest üks väike lõik ei anna edasi selle raamatu fluidumit ja siis peaks jällegi liiga pikalt tsiteerima. Lugege seda positiivset ja elujaatavat raamatut. Kohati tuletab meelde "Muumipapat ja merd" (mis mulle lapsena eriti ei meeldinud) oma mõtlikkuse ja rahulikkusega. Lisaks on oluliseks osaliseks veel saar ise, selle loodus ja mere suursugusus, aga ka inimesed oma veidrustega. "Suveraamat" ei ole lastele kirjutatud, aga ega neil selle lugemine keelatud ei ole ja usun, et paljudele võiks see meeldida küll. Täiskasvanutele igal juhul.

Tõlkinud Maarja Aaloe-Laur

Teised kirjutavad:
Postimees
EPL
bookwormevamaria
Siinpool silmapiiri
Eluülikoolis Ameerikamaal
Sehkendaja
Jana märkmed
Raamat ja Kuu (tsitaate)
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Loetud raamatute nimekiri: 2014

1. Ruth Reichl, Küüslauk ja safiirid
2. David Deida, Sellised need mehed ongi
3. Hando Runnel, Ütles mu naine
4. James Herriott, Loomaarst pöörises
5. Amélie Nothomb, Sinihabe
6. John Gray, Marss ja Veenus kohtuvad
7. Alfred Bester, Tiiger! Tiiger!
8. Kaja Kann, Eratee
9. Maurice Leblanc, Härrasvaras Arsène Lupin (e)
10. Andrus Kivirähk, Vanamehed setsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel (e)
11. John Gray, Armunud Marss ja Veenus
12. Juss Piho, Äraseletatud pildid
13. Prosper Mérimée, Colomba (e)
14. Prosper Mérimée, Carmen (e)
15. Berk Vaher, Tõnis Mägi, Müümata naer
16. Andrus Kivirähk, Liblikas
17. Bohumil Hrabal, Ma teenindasin Inglise kuningat (e)
18. Mihhail Artsõbašev, Naine, nagu ta seal seisis (e)
19. Irena Wiley, Kahekümne aastaga ümber maailma
20. Indrek Hargla, Roos ja lumekristall (e)
21. Elin Toona, Ella
22. Ülo Russak, Nad kuuluvad maailmale
23. Tamara Miljutina, Inimesed minu elus
24. Eduard Bornhöhe, Kuulsuse narrid (e)
25. Oskar Luts, Ladina köök. Kuningakübar
26. Donald Bisset, Kõnelused tiigriga ja teisi jutte
27. Aleksandrs Čaks, Igavene Riia
28. Arhimandriit Tihhon (Ševkunov), Mittepühad pühakud ja teised jutustused
29. M. C. Beaton, Ränduri surm
30. M. C. Beaton, Apla naise surm
31. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja pottilöödud aednik
32. Photini Stephanidi, Armunud jumalad
33. Tuomas Kyro, Kerjus ja jänes
34. Jim Davis, Garfield ja sõbrad
35. Neil Gaiman, Fortunately, the Milk (e)
36. Alfred de Musset, Tiziani poeg. Iludusmärk
37. Märta Tikkanen, Sajandi armastuslugu
38. Georges-Olivier Châteaureynaud, Õnne põik (e)
39. Jens Peter Jacobsen, Lask udus
40. Ben Okri, Jumalaid hämmastades
41. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika
42. Jeanette Winterson, Kirg
43. Jeanette Winterson, Tuletornipidamine
44. Jeanette Winterson, Kivist jumalad
45. Jeanette Winterson, Apelsinid pole ainsad viljad
46. Robert van Gulik, Remmelgamuster
47. Charles de Lint, Südame metsad
48. Inna Põltsam-Jürjo, Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaja Tallinnas
49. Enn Vetemaa, Ah soo... Või nii !!! (e)
50. Johann Huizinga, Keskaja sügis
51. M. C. Beaton, Snoobi surm
52. Eduard Vilde, Kuul pähe
53. Pablo Neruda, Kivid ja linnud
54. Bill Bryson, Kõiksuse lühiajalugu
55. Graham Robb, Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes
56. Karl Ristikivi, Põlev lipp
57. Karl Ristikivi, Viimne linn
58. Karl Ristikivi, Surma ratsanikud
59. Vaapo Vaher, Jalgpall hingede öös
60. Ede Schank Tamkivi, Minu California (e)
61. Tiina Tiitus, Õnnelik suhe (e)
62. M. C. Beaton, Sarmika mehe surm
63. M. C. Beaton, Näägutaja surm
64. M. C. Beaton, Riiukuke surm
65. David Suchet, Poirot ja mina
66. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja surmaläte
67. Neil Gaiman, The Gaveyard Book
68. Ian Mortimer, Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale
69. Albert Trapeež, Armastades (e)
70. Annika Kilgi (koost.), Ümbrik
71. Robert van Gulik, Ahv ja tiiger
72. Armin Kõomägi, Minu Mustamäe
73. Charles Stross, Pereäri
74. Charles Stross, Peidus perekond
75. Charles Stross, Tulundusühistu klann
76. Ian Mortimer, The Time Traveller's Guide to Elizabethan England (e)
77. Kurt Vonnegut, Harmagedon tagasivaates
78. Sergei Volkonski, Kodumaa. Mälestused
79. Maire Under, Sonetid (e)
80. Udo Uibo, Sõnalood
81. Kätlin Hommik-Mrabte, Minu Maroko (e)
82. Indrek Hargla, French ja Koulu (e)
83. Lauren Shockey, Neli kööki
84. Amar Annus (tlk), Gilgameši eepos (e)
85. Emmi Itäranta, Vesi mäletab (e)
86. Sophie Hannah, Agatha Christie Monogrammimõrvad
87. Olev Remsu, Minu Neenetsimaa
88. Neil Gaiman, The Graveyard Book (audio)
89. Neil Gaiman, Coraline (audio)
90. Neil Gaiman, The Ocean at the End of the Lane (audio)
91. Jonas Jonasson, Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga (e) 
92. Agatha Christie, Jõulupuding (audio) 
93. Jaak Juske, Lood unustatud Tartust
94. Kätlin Kaldmaa, Väike terav nuga
95. Tuula Karjalainen, Tove Jansson. Tee tööd ja armasta
96. Neil Gaiman, The Sleeper and the Spindle
97. Willem Elsschot, Juust

Rita Ahonen "Minu Stockholm"

Rita Ahonen lahkus Nõukogude Eestist 1988 aastal poliitilise põgenikuna Stockholmi, kus kõik oli nii võõras ja nii teistmoodi. Nagu Ahonen sissejuhatuses mainib, asub Rootsi meile geograafiliselt lähedal, kuid kultuuriliselt ootamatult kaugel. Autor kirjutab palju oma esialgsetest kohanemisraskustest, mis nüüd tagantjärele üsna naiivsetena tunduvad. Aga kirjeldatav tunne on ehe, ka nüüd, 25 aastat hiljem lugeda.

Jooksen kontorisse ja haaran toru. "Kas sina oled spekulant korterile Faasani tänaval?"

Kohkun. Sõna "spekulant" tähendab minu jaoks midagi negatiivset - inimest, kes millegagi spekuleerib, äritseb. See oli Nõukogude Liidus karistatav. "Ei," vastan kohe. "Loomulikult pole ma mingi spekulant!"

"Aga sa oled siin kirjas kui esimene spekulant sellele korterile." "Ei, mind ei huvita see korter. Ma ei tea sellest midagi." "Aga kas sa korterijärjekorras tahad edasi olla?" "Loomulikult. "Kõne lõpeb.

Lähen töökaaslaste juurde tagasi ja jutustan solvavast telefonikõnest, kinnitades, et lükkasin kõik süüdistused spekulatsiooni kahtlustes tagasi ning kindlasti saadi aru, et olen aus ja korralik inimene, kes tahab korterit endale, mitte et sellega spekuleerida.

"Nad pakkusid sulle ju korterit!" hakkavad kolleegid seletama. "Ei ole võimalik," vastan umbusklikult. "Miks nad mind siis spekulandiks sõimasid?" "See tähendab siin seda, et sina oled sellele korterile esimene kandidaat." (lk 73)

Mina saabusin Rootsi 13 aastat Ahonenist hiljem, olles enne läbi käinud kõik need tormilised muutused, mis Eestis kapitalismi kiirustamisel toimusid, seega ei üllatanud mind enam ei kaubavalik ega ametnike viisakus. Olles ise Rootsis elanud ja hiljem rootslastega koos tööd teinud, oli rootslase hingeelu kirjeldus ühest küljest väga tuttav, teisalt aga pakkus ka üllatusi. Näiteks ei kohanud ma Rootsis elades erilist abivalmidust, mida Ahonen rõhutab. Jah, kui bussis kõva häälega hüüdsid, et ehk keegi aitaks kohvri trepist üles tõsta, siis keegi ikka aitas, aga ise ei tulnud seda küll keegi kunagi pakkuma.

Muidugi ei saa autor üle ega ümber rootslaste heaoluühiskonnast, võrdõiguslikkusest, alkoholipoliitikast ja Systembolagetist. Ja siis toit - ka see on hoolimata geograafilisest lähedusest meie omast väga erinev. Kasvõi kartulisalat - Rootsis kujutab kartulisalat endast suuri, vänge majoneesiga või paksu hapukoorega segatud kartulitükke. Mõnikord on lisatud küüslauku ja tilli ja maitsestatud magusa õli ja sinepiga. See on ka kõik (lk 47). Aga kui tahta ise seda õiget teha, on jällegi mure, et sobivaid aineid pole saada - pole seda õiget hapukurki, vorst-sink on ka imelik.

Ahonen käib raamatus läbi need Stockholmis elatud 25 aastat. Algus ei olnud lihtne - ei olnud ei tööd ega kodu, hiljem tuli töö koristajana, siis eesti keele õpetaja ja Stockholmi giidina, kuni ta lõpuks leiab oma kutsumuse kooli juhatades. Pikalt kirjutabki autor Rootsi koolisüsteemist, mille suhtes ta üsna kriitiline on. Seega otsustab ta rajada uue kooli, kus saaks liita Eesti ja Rootsi kooli parimad osad. Ka see ei läinud valutult, kuid praeguseks on Europaskolan (Euroopa Kool) edukas ja tuntud. Ning ka autor on eluga Stockholmis kohanenud ja õnnelik.

Petrone Prindi kogutud lingid