kolmapäev, 1. jaanuar 2014

Tove Jansson "Suveraamat"

Tove Janssoni "Suveraamat" on selline raamat, mida tahaks muudkui lugeda ja lugeda. Sa loed läbi ühe peatüki ja sulle tundub, et see oli raamatu kõige parem peatükk, sest see lihtsalt on suurepärane. Aga siis sa loed järgmise peatüki ja see on veel parem ja ülejärgmine on vähemalt sama hea. Ja niimoodi kuni lõpuni välja.
Tegevus toimub ühel Läänemere saarel, kus elavad vanaema ja lapselaps, muidugi on isa ka, aga tema ei ole eriti oluline. Vanaemal ja Sophial oma saladused ja tegemised ja jutud.
Millal sa ära sured? küsis laps. 
Ja vanaema vastas: Varsti. Aga see ei puutu vähimalgi määral sinusse.
Miks? Küsis lapselaps.
Vanaema ei vastanud, ta läks mäest üles ja suundus järsaku poole.
Sinna ei tohi minna! karjus Sophia.
Memm vastas põlglikult: Ma tean. Meie sinuga ei tohi järsaku juurde minna, aga praegu me igatahes läheme, sest su isa magab ega tea sellest midagi. (lk 22)
Ma ei oskagi rohkem midagi välja tuua, sest üks väike lõik ei anna edasi selle raamatu fluidumit ja siis peaks jällegi liiga pikalt tsiteerima. Lugege seda positiivset ja elujaatavat raamatut. Kohati tuletab meelde "Muumipapat ja merd" (mis mulle lapsena eriti ei meeldinud) oma mõtlikkuse ja rahulikkusega. Lisaks on oluliseks osaliseks veel saar ise, selle loodus ja mere suursugusus, aga ka inimesed oma veidrustega. "Suveraamat" ei ole lastele kirjutatud, aga ega neil selle lugemine keelatud ei ole ja usun, et paljudele võiks see meeldida küll. Täiskasvanutele igal juhul.

Tõlkinud Maarja Aaloe-Laur

Teised kirjutavad:
Postimees
EPL
bookwormevamaria
Siinpool silmapiiri
Eluülikoolis Ameerikamaal
Sehkendaja
Jana märkmed
Raamat ja Kuu (tsitaate)
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar