Elin Toona "Ella"

Ella oli Elin Toona vanaema ja luuletaja Ernst Enno abikaasa. Autor tahtis kirjutada oma vanaemast ja emast, aga ei pääsenud ka iseennast teosesse sisse kirjutamast. Ta kirjeldab kahe eluvõõra naise argieluga toime tulemist Esimese Vabariigi ajal, kuid tõeliselt kordaminev jutt algab ikkagi siis, kui autori ema otsustab Nõukogude okupatsiooni eest põgeneda. Ta võtab kaasa tollal seitsme-aastase Elini ja oma ema Ella ja läbi vintsutuste jõuavad nad Saksamaale põgenikelaagrisse. Seal elavad nad neli aastat! Enne kui ema omale Inglismaal töö leiab ja neil ära sõita lubatakse.

Elu põgenikena Inglismaal aga pole suurt parem laagrist Saksamaal. Inglased, kes on astunud teiste riikide pinnale ainult kolonisaatoritena, ei ole võimelised mõistma, mida tähendab olla võõral maal põgenikuna, kõigest ilma jäänuna. Ema sai tööd haiglas, kui sinna lapsi ei lubatud. Nii pidi Elin esimesed päevad end haigla eluruumides peitma. Siis leidis ema talle voodi lähedases külas ühe abielupaari juures, kes päevasel ajal lapse välja ajasid ja ukse mitme tabaga kinni keerasid. Õhtuti aga istuti lihtsalt toas toolidel ja vaikiti. Kui suur õnn oli, kui nad said oma korteri, olgu viletsa ja hõreda.

Pikapeale läheb elu ikkagi paremaks ja kõik harjuvad, emagi leiab omale parema töö ja seltsielu. Elin Toona jutustus läheb hinge, seda on vahel valus lugeda, kuid lõpuks on kõigest siiski üle autori suur armastus oma vanaema vastu, kes oli optimistlik lohutaja ja alati toeks, kus autor siis ka oma rännakutel ei olnud.

Teised kirjutavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sehkendamine
Janika Kronberg, Looming
Eesti Elu