Keskaeg

Keskaeg on põnev. Millegipärast palju põnevam kui näiteks rauaaeg. Ilmselt on peapõhjuseks see, et ka teistele on keskaeg huvi pakkunud ja seda on lihtsalt palju uuritud ja huvitavaid käsitlusi ja romaane kirjutatud. Kuidagi on niimoodi juhtunud, et möödunud suvi möödus minu jaoks keskaja tähe all. Lugesin enam-vähem järjest raamatuid, mis ühel või teisel moel keskaega käsitlevad. Kõik need raamatud on üksteist kenasti täiendanud. Aga nüüd kõigist järgemööda.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"
Melchiori-sarja viies lugu. Siin tegutseb apeeker Melchiori kõrval ka tema poeg, kes Lübeckis haridust omandab ja põnevatesse seiklustesse satub, muuhulgas ka sajandi armastuse leiab. Samal ajal peab tema isa Melchior Wakenstede toime tulema mõrvade, salapärase kroonika, näitemängu korraldamise ja innuka leskprouaga. Keskajale omaselt on tegemist aeglase ja rahulikult kulgeva looga, autor võtab selgitamiseks aega, lõpplahendus on jällegi selline, mida lugejal ei oleks võimalik olnud ära arvata. Muide, kas te panite tähele, et kaanel olev kangelane kangesti isand Hargla nägu on.

Inna Põltsam-Jürjo „Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”
Raamatu aluseks on 1996. aastal Tartu Ülikooli juures kaitstud magistritöö, mille teksti on täiendatud ja lisatud illustratsioonid. Sissevaade keskaegse Tallinna söögi-joogikommetesse, üldsegi mitte igav ja akadeemiline. Kuna söömisel-joomisel on ajaloos oluline osa, siis saab siit palju teada ka lihtsalt Tallinna mineviku ja üldisemalt keskaja kohta. Lõpus on ka valik tolleaegseid retsepte – imestamiseks ja järeletegemiseks.

Johann Huizinga "Keskaja sügis"
Johann Huizinga 1919. aastal ilmunud teos on üks 20. sajandi kultuuriajaloo säravamaid saavutusi, teaduslikult põhjalik, ent ilukirjandusena loetav uurimus hiliskeskaja vaimu- ja tundeilmast. Keskendudes 14.–15. sajandi Prantsusmaa ja Madalmaade kultuuriloole, et paremini mõista kuulsate kunstnikest vendade Van Eyckide loomingut, esitab Hollandi ajaloolane Johan Huizinga (1872–1945) haarava sissevaate hiliskeskaja ilu- ja kangelasunelmatesse, armastuse ja pühaduse vormidesse, surma- ja teispoolsuse kujutelmadesse, rüütlite ja kunstnike maailma.

Selline on kirjastuse raamatutvustus ja sellele on raske midagi juurde lisada. Ilukirjandusena loetav on ta siiski pigem sellele, kellel on sobivad alusteadmised, mis aitavad teksti paremini mõista. Mina nägin teosega ikka kõvasti vaeva. Vahepeal läks nagu paremini, aga siis jällegi ei saanud midagi aru. Ehk see tuttav tunne, et kõik sõnad on tuttavad, aga kokku ei anna mingit tähendust. Teisalt muidugi on "Keskaja sügis" tõepoolest huvitav ja valgustav sissevaade keskaja inimese maailma. Huizinga toob muuhulgas ära keskaja kõige kuulsama "Roosiromaani". Ma olin sellest küll kuulnud, aga tegelikust sisust ei teadnud midagi. Praegusaja inimesele on "Roosiromaan" üsnagi mõistetamatu teos. Kui Ian Mortimer oma "Ajaränduri teejuhis keskaegsele Inglismaale" kirjutas rohkem keskaegse maailma toimimisest üldiselt, siis Huizinga kirjutab justnimelt keskaegse inimese mõttemaailmast, niipalju kui seda olemasolevate materjalide põhjal rekonstrueerida annab. Ilmumise ajal oli teos väga uuenduslik, sellisel viisil ei olnud keegi ajaloole varem vaadanud.

Tõlkinud Mati Sirkel

Bill Bryson "Kõiksuse lühiajalugu"
"Kõiksuse lühiajalugu" ei räägi muidugi ainult keskajast, Bryson tahab anda ülevaate kõigest, mis meie ümber on. Inglise keeles ongi teose pealkiri Short History of Nearly Everything. Universumist, planeedist Maa, inimesest ... Bryson kirjutab sellest kõigest läbi teadlaste, ehk nende inimeste, kes oma mõtte- ja teadustööga jõudsid nende asjade lahtiseletamiseni.

Keskaeg ei olnud teaduse arengus just kuigi viljakas aeg. Sest keskaja inimese mõttemaailm oli hoopis teistsugune, siis mõeldi pigem nii, et midagi ei tohi muutuda, siis on maailm korrastatud ja õige. Seetõttu on mõistetav, et selline suhtumine ei aidanud kuigipalju kaasa teaduse arengule. Samas päris ilma suurte teadlaste ja avastusteta ei saanud läbi ka keskaeg. Näiteks sellised nimed nagu Roger Bacon, Kopernikus, Galileio Galilei ja muidugi Leonardo da Vinci.

Tõlkinud Henn Käämbre

Ka oma "Ringkäigus kodumajas" puudutab Bryson keskaega. Nii et need kaks populaarajalooteost annavad samuti kena täiendust keskajast huvitatule.

Karl Ristikivi "Põlev lipp", "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud" 
Karl Ristikivi kolm teost "Põlev lipp", "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud" üldnimetusega "Kroonikate triloogia" lisavad kõigele eelnevale ka ilukirjandusliku käsitluse. Ma ei oska ausalt öeldes nende kohta enam midagi asjalikku arvata, kui lugemisest juba nii palju aega möödas on. "Põlev lipp" oli ehk kõige staatilisem ja sisaldas liiga palju arutlusi ja liiga vähe seiklusi, samas "Surma ratsanikud" oli täitsa põnevik. "Viimne linn" jäi siis kuhugi vahepeale. Panen siiski kirja teoste lühiülevaate Wikipedia järgi.

"Põleva lipu" sündmused leiavad aset Lõuna-Saksamaal ja Itaalias aastatel 1266–1268. Lugu jälgib Švaabi hertsogi ja Staufenite koja viimase võsu, Konradini luhta läinud katset ühendada Saksamaa ja Itaalia ühise kuninga võimu alla. Konradin on sündmuste alates 16 aastane ja Ristikivi kujutab teda ausa ja õilsana, ta on pühendunud oma ülesandele võita tagasi Sitsiilia kuningriik, mis tema vanaisa Friedrich II sohipoja Manfredi käest on langenud Anjou Charles'i kätte.

"Viimne linn" manab lugeja silma ette apokalüptilise nägemuse Püha Maa viimase ristisõdijate linna Akko langemise moslemite kätte aastal 1291. Kroonika jutustaja on Ateena hertsogi valdustes sündinud hospitaliit Roger Blondel de Tressalin, kes räägib oma elu lugu. Põgenemine viib Rogeri Küprosele ja Akkosse, kus ta liitub Templiorduga. Pärast aastatepikkust ausat teenistust heidetakse ta ordust reeturliku valesüüdistuse peale välja, misjärel ta võetakse Hospidaliordusse. Romaani kolm viimast peatükki kirjeldavad dramaatiliselt Akko langust ning viimaseid lahinguid selle eel.

"Surma ratsanikud" viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas kaos ja inimisiksuse laostumine. Romaan kirjeldab Roger de Flori juhitud ajaloolise palgasõdurite kompanii Kataloonia Suure Kompanii seiklusi 14. sajandi alguses Vahemere piirkonnas.