"Et tema mäletaks sedasama" on noore Soome autori Elina Hirvoneni debüütromaan, mis esitati Finlandia preemia kandidaadiks. Peale raamatu läbilugemist, õigemini juba peale paari lehekülge sain aru, miks. Suurepärane teos! Autor suudab niivõrd vähesega anda edasi nii paljut. Hirvoneni laused on täpsed ja lühidad, iga sõna annab edasi mõtet, mitte midagi pole üleliigset.
Vormiliselt on tegemist lühikeste ja veel lühemate peatükkidega, tegelikult mälupiltidega, millele peategelane - noor naine - ühel päeval kohvikus istudes mõtleb. Siin seguneb minevik, olevik ja tulevik. Mitte ainult peategelase minevik, vaid ka tema vanemate, tema armastatu ja tolle vanemate minevik. Ilusad ja helged mälupildid lapsepõlvest, painavad mälupildid, hetked, mis ei ole kadunud, kuigi võiksid olla. Õnn, mida kõik otsivad, aga milleni keegi ei jõua, hirm, et teised mäletavad neid hetki teisiti ja üle kõige lõppematu painav süütunne.
Vapustav, vaimustav, hõrk. Raamat, mis minult terve päeva röövis, jätsin isegi Tolkieni lugemise päevale minemata, sest ma lihtsalt ei suutnud sellest maailmast välja tulla. Elamus. Suur tänu Kätlinile soovituse eest!
Kui te peenistest varem mitte midagi ei teadnud, siis siit raamatust saate teada. Aga kui teadsite, siis ega palju targemaks ei saa. Autor on naisterahvas, ameeriklane ja sellega on tonaalsus antud. Teaduslikku juttu on raamatus vähe - üks udune joonis suguelundite läbilõikega ja kõik. On peatükid peenistest kunstis, filmis ja kirjanduses. Fallosesümbolitest moes ja arhitektuuris. Tegelikult sümboliseerivad enamus asju, mida mehed on valmistanud, fallost. Vaadake või pilvelõhkujaid.
Ka kübaraid peetakse moeajaloolaste poolt vales kohas olevateks peenisteks. James Laver tõendab oma raamatus Modesty in Dress, et üheksateistkümnendal sajandil vähenes meeste kübarate kõrgus Euroopas proportsioonis naiste emantsipatsiooni tõusuga. Sajandi lõpuks kandsid nad "nii-öelda oma lüüasaanud autoriteedi tõelist sümbolit: pehme äärega viltkübarat sisselöödud põhjaga".
Ülejäänu on põhiliselt ajalugu ja intervjuud. Ajaloo osa oligi vahest kõige huvitavam - mida kõike mehed läbi ajaloo oma peenistega teinud on - neid tätoveeriti, mulgustati, lõhestati, venitati, lõigati ümber mitmel erineval moel ja seda tehakse siiamaani. Intervjueeritud on sugu vahetanuid - mehest naiseks ja vastupidi, pornostaari, meesprostituuti. Igaüks neist lähenes teemale omast vaatenurgast ja need olid üllatavalt erinevad. Terve pikk peatükk on pühendatud suuruse probleemile - ilmselt see siis ikka on nii oluline. Ja nagu raamatust selgub, ongi.
Ei osta ühtegi raamatut! Esiteks, lugemata raamatute arv kodus ei vähene, pigem suureneb. Teiseks, säästueelarve ajal lihtsalt ei saa omale raamatuid lubada. Võib külastada raamatukogu, aga seal on uuemad ja huvitamad pidevalt väljas. Pealegi ei vähenda raamatukoguraamat kodust lugemata raamatute nimekirja. Ega asenda seda õndsat tunnet, kui oled uuele raamatule riiulil koha leidnud. Aga looduse vastu ei saa. Üle pika aja käisin raamatupoes. Ja sain aru, mida tähendab massohism. Tõepoolest ei mäleta, et NII palju allahinnatud raamatuid oleks varem müügil olnud. Lehitsen raamatut (hea! uus! odav! ilus! huvitav! odav!) ja panen ennast ületades riiulile tagasi. Järgmisega teen samamoodi. Aga poest välja ei lähe. Selle asemel lähen järgmisesse poodi. Lõpuks ei osta ühtegi raamatut.
Täna blogisid lehitsedes satun Valdur Mikita teose "Metsik lingvistika" kiituse peale. See on hetkel Apollos püsikliendihinnaga. (Apollos on terve hulk suurepäraseid raamatuid hetkel püsikliendihinnaga, aga neile ma tervislikel kaalutlustel ei mõtle. Kuni tänaseni, nagu selgus.) Nüüd on see veel ainukesena täielikust õnnest puudu. Kuni järgmise korrani.
Lõpetasin sellest aastast "Loomingu raamatukogu" tellimise ära, sest ma lihtsalt ei jõudnud kõiki neid laekuvaid raamatuid üle käia, pealegi oli seal palju sellist, mis mind ei huvitanud. Aga täna arvutasin üle, et tellides tuleb ühe raamatu hinnaks 12!!! krooni. Oroonoko maksis poes 45. Äkki peaks ikka taastama?
Margit Hakomaa, Laura Kallasvee ja Ester Kannelmäe kompilatsioon "Kirg. Toit" on tõepoolest üks kirglik raamat. Terviklik, kuigi mitte kõikehõlmav. Siia on kokku pandud tegijate suured armastused - toit, armastus, ilusad pildid ja stiil.
Suure osa raamatust hõlmab erinevate afrodisiaakumite tutvustus. Afrodisiaakumiteks on läbi ajaloo peetud aineid, mis kütavad kirge ja tekitavad suguiha. Muuhulgas on sellisteks aineteks köömned, küüslauk, pipar, till, ananass ja aprikoos, rääkimata munadest, banaanist, lehtsalatist ja kurgist. Porgand, peet, rabarber, õun ja sibul ja rida enam või vähem eksootilisi vürtse, puu- ja aedvilju. Tegelikult me toitumegi iga päev ainetest, mis meis kirge tekitavad. Kartulit küll nimekirjas ei olnud, see-eest aga riis, kaer ja tatar. Ning... milline toiduaine mõjub naistele kui kuu libahundile? Hapukapsas! Peale selle, et hapukapsas on võimas C-vitamiini allikas ja sisaldab vähki ennetavaid aineid, kiirendab see ka verevarustust allpool vööd. Mõju on tunda pärast igapäevast tarvitamist nädala jooksul, Margit Hakomaa soovitab teha lausa kahenädalase kuuri.
Retseptid on hoolega valitud, lihtsalt valmistatavad ja kirja pandud ning illustreeritud väga inspireerivalt. Siin on selliste pealkirjadega toidud: et-öö-oleks-pikem võileib, riivatult hea kokteil, haareminaise reied, naise naba, aga ka värske salat liigse kiretule jahutamiseks (sisaldab värsket koriandrit, mis pidi olema liigse kire jahutaja, aga mõjuvat see niiviisi ainult naistele!).
Viimase osa raamatust moodustavad Heidy Purga ja Siim Nestori muusikasoovitused ja Katrin Rajasaare valitud filmielamused. Kõik muidugi silmas pidades eesmärki kirge sütitava toidu juurde veelgi rohkem elamusi juurde anda. Kuna mina isiklikult filmikunstist nii väga huvitatud pole, tudeerisin hoopis põhjalikult muusikasoovitusi. Avastasin mitu unustatud vana, nagu Sade, Quincy Jones ja Barry White. Ja siis leidsin uue - Devendra Banharti plaadi "Smokey Rolls Down Thunder Canyon" (2007). Ainuüksi selle soovituse jaoks tasus raamatukogus käia! Olen Devendra Banharti kohta küll varem paari ülivõrdes arvustust lugenud (näiteks seda Ekspressis), kuid need ei pannud mind plaati muretsema. Nüüd tegin seda ja olen lummatud - võimas, taevalik, tundlik ja suuuurepärane muusika!
Siin üks näide Banharti muusikast, kuigi see on nii mitmetahuline ja erinevaid stiile kokku segav, et selle ainsa klipi põhjal ei saa veel hinnagut anda:
Minul muidugi tekkis küsimus, et miks ei ole lisatud kirgi sütitavaid kirjandusteoseid? Selliseid on ju küllaga. Esimesena tuleb kohe meelde D.H. Lawrence'i "Leedi Chatterley armuke". Või Charles Aubert'i "Armunud novellid". Või Laura Esquiveli "Nagu šokolaadi keeduvesi". Samas, kui järele mõelda, kui muusikat kuulata või filmi vaadata võib kallimaga koos, siis raamatut lugeda saab siiski ainult üksinda. Teisalt - loed üksi raamatut ja oledki kohe kirelainel, keedad kallimale seda parema armuroa ja siis võib juba koos filmi ka vaadata, kui muidugi selleks enam tahtmist on ;)
Ilus ja inspireeriv teos, selline, mida aeg-ajalt kätte võtta ja lihtsalt lehitseda võib. Pilte vaadata. Samas pole retseptid ei eksklusiivsed ega keerulised, nii et ka nende järeleproovimiseks tasub raamatut avada.
"Varjud pronksis" on Lindsey Davise teine raamat Marcus Didius Falco juhtumitest. Esimene oli "Hõbepõrsad". Falco on erainformaator, kes tegutseb 71. jumala aastal Roomas. Selles raamatus on ta keisri palgal ja saab ülesandeks leida üles keisrivastases vandenõus osalejad. Lisaks täidab ta ka muid keisri korraldusi, mille hulka kuulub näiteks laipade eemaldamine ja endise vandenõulase vara mahamüümine. Lisaks on Falcol tegemist kauni ja isepäise Helena Justinaga, kellega ta igal pool kokku satub, kui kaugele Roomast ta ka ei läheks.
Lugedes oli kogu aeg tunda, et autoriks on kaasaegne naisterahvas, kuigi tegevus toimub Vana-Roomas ja minajutustajaks on mees. Raamat on täis anakronisme ja samuti ei ole tegelaste keelekasutus alati eriti usutav - küll on seal süfiliitikust väejuht ja räägitakse plasmast või tuletikkudest. Süüfilis arvatakse Ameerikast sisse toodud olevat, tuletikud leiutati tükk aega hiljem ja vaevalt et Vana-Roomas kasutati sellist mõistet nagu plasma. No ei ole eriti usutav. Kui autor juba otsustab oma põneviku tegevustiku viia mingisse aega, siis peaks ta olema ka selles asjas järjekindel ja korraliku kodutöö enne ära tegema. Ei saa öelda, et Davis seda üldse poleks teinud, on küll, ja tema kirjeldatud Vana-Rooma suudab lugeja endasse haarata. Aga siis peaks ka üksikasjades palju täpsem olema.
Ma ei saa päris täpselt aru, miks see sari krimikirjanduse alla on liigitatud. Klassikalisest krimkast on asi kaugel. Tegemist on pigem põnevikuga, kus Falco peab leidma keisrivastase vandenõu osalised ja samuti ära arvama nende tegutsemise motiivid ja tegevusplaanid. Selle kõige juures ripub ta elu pidevalt juuksekarva otsas.
Miskipärast tuletas Falco mulle pidevalt meelde Frenchi Indrek Hargla raamatust "French ja Koulu". Kuigi on ülimalt ebatõenäoline, et kumbki teiselt šnitti võttis. Ilmselt siis on tegemist sellise universaalse tegelasega, kes ootab inimestest ainult halba (ja enamasti õigustatult). Ta on vägagi küünilise maailmavaatega ja vastase peanupu mõne kõva eseme vastu koksamine ei tekita temas vähimaidki süümepiinu. Enda ja teiste hädadesse suhtub ta iroonilise põlgusega.
Me olime tulnud ühe mehega kokku saama. Nagu niisuguses olukorras tavaline, kahtlustasime meie, et ta heidab meie üle lõbusalt nalja ja röövib meid siis paljaks. Et ta oli torumees, siis oli see praktiliselt kindel.
"Hõbepõrsad" tundus kuidagi huvitavam, aga ehk oli tegu lihtsalt uudsusest tuleneva võluga. Palju ruumi kulub raamatus Falco ja Helena Justina vaheliste suhete kirjeldamiseks, nii et peategevus, ehk pahategijate otsimine jääb tagaplaanile. Ma isegi ütleks, et tegemist on naistekaga. Lõpp aga on eriliselt lääge - no iga teine armastusromaan lõpeb niimoodi.
Paul Reiser on näitleja ja telesarja "Hull sinu järele" loojaid. Pole kuulnud, pole näinud, kuid tema raamat "Kahekesi" on täitsa tore ühe pealelõuna lugemine. Ta võtab lühidalt ja löövalt kokku kooselu olulised aspektid, plussid ja miinused, ohuolukorrad, asjad, millele peaks tähelepanu pöörama ja asjad, mida mingil juhul unustada ei tohi. Siin on kahekõned, mis näitlikustavad meeste ja naiste erinevusi, mõtisklused elu ja armastuse üle, salajased mõtted, mida teisele välja ei öelda. Abieluinimestele kindlasti ka küllaga äratundmisrõõmu.
Paljud paarid käivad koos duši all. See peaks olema romantiline ja erutav. Aga tegelikult? See pole päris nii vinge, kui kirjeldatakse. Üks teist ei saa ju vett. Ning seega pole ka duši all. Olgem ausad: ühel teist kahest on väga lahe ja ta tunneb end suurepäraselt. Too teine aga mõtleb umbes selles suunas: "Ega sul käepärast mõnd pusa pole? Või tuulejakki? Mingi kapuutsiga asi oleks aga hoopis viimase peal! Ma läheks tooks ise, aga mu tagumik on seina külge kinni külmunud."
*
Paaridel on leheugemine kuidagi eriline toiming. Esiteks tundub mingil põhjusel teise käes olev leheosa alati huvitavam kui see, mis sinul ees on. Isegi kui sa seda teist juba lugenud oled, siis tahad sa seda uuesti lugeda.
*
See on uskumatu, kui palju me oma elust kulutame toidu üle otsustamisele.
"Mida sa süüa tahaksid?"
"Mul pole eriti isu."
"Kas sa pärastpoole tahaksid süüa?"
"Vist küll."
"Siis me peaks praegu midagi ära ostma."
"Ah, küll pärast jõuab."
"Pärast on kõik kinni. Lähme ostame asjad praegu ära."
"Hea küll, näiteks mida?"
"Seda ma sult küsingi."
Ja see ei lõpe mitte kunagi.
[...]
Ma unistan, et me võiks söömise asemel lihtsalt tablette võtta. [...] Siis poleks sul vaja valida, sa ei peaks asja üle vaidlema ja su elus tekiks tohutult palju vaba aega.
Samas aga võib karta, et juba õige pea haaraks ma tihti toru järele, et küsida: "Mis sulle täna õhtul rohkem meeldiks - kanatablett või kalatablett?"
George Steineri esseedekogumik sisaldab viit pikemat esseed kirjanduse, tõlkimise ja keele teemadel. Huvitavad teemad kõik. Ta kirjutab lugemisest ja selle tähenduse muutumisest ajas, tõlkimise võimalikkusest ja võimatusest, kirjanduskriitikast ja selle kummalisest rollist tänapäeva kirjandusilmas, vastandab lugejat ja kriitikut.
Üldiselt pean ennast kõrgelt haritud ja paljulugenud inimeseks. Aga ... sellise teksti lugemiseks on mul ilmselgelt täiesti vale haridus. Samas ei saanud pooleli ka jätta, sest Steineri käsitletud teemad on mind kogu aeg huvitanud. Ning kui vahepeal üritasin poole silmaga lõikudest üle lasta, pidin lõpuks ikka algusesse tagasi pöörduma, sest lõigu lõpus oli kirjas selline põnev mõtteavaldus, millest arusaamiseks oli vaja kogu lõik täie pühendumusega uuesti läbi lugeda. Vahepeal aga oli küll sama tunne nagu Imedemaa Alice'il - sõnad kõlavad nagu tuttavalt aga aru ei saa midagi. Näiteks:
Distantseerumine objektiveerib; ehk kasutamaks mõistet, mis on küll moes, kuid ikkagi täpne: see asjastab [reifies] (es verdinglicht). Kriitilise akti - olgu selle ajendid siis diagnostilised või mimeetilised, kiitvad või laitvad - objektis nähakse "asja" ja nõnda muudetakse see asjaks.
(lk 120)
Üldiselt võttes on see ikkagi kasulik raamat läbi lugeda - seab asjad kenasti perspektiivi - suured mõtlejad ja pisikesed ussikesed, kes ei peagi millesti aru saama. Aga nii palju kui sellest minuni edasi jõudis, ka valgustav ja kasulik lugemine.
Colette Davenati "Väljavalitu" on järjekordne meelelahutusraamat, sobib ka liigituse "naistekas" alla. Romaani tegevus toimub Inkade riigis hispaanlaste vallutussõja algul, 16 sajandil. Igal aastal esitletakse Inkale range kasvatuse saanud neide, kelle hulgast ta omale meelepärased valib. Neist saavad Väljavalitud, nad hakkavad elama Inka lossis ja kui hästi läheb, saavad ka tema asemele. Peategelane Azarpay on üks sellistest Väljavalitutest ja romaan koosneb tema jutustusest oma elust. Selle elu sisse mahuvad kolm järjestikust Inkat, kelle kõigi favoriit ta on, sõjad ja katsumused ning hispaanlaste sissetung, mis kogu riigikorralduse pea peale pöörab. Peamiselt puudutabki jutustus kahte teemat - Inkade riigi endist hiilgust ja hispaanlaste julma vallutust. Mitte et Inkade enda riigikorraldus kuigi leebe oleks olnud.
Põnev, aga mitte nii, et vahepeal nädalaks ajaks raamatut riiulinurgale unustada ei saaks. Minul muidugi oli kuklas kogu aeg mõte, et kas kõik need tseremooniad ja tegevused, mida autor kirjeldab, ka tegelikule ajaloolisele tõele vastavad. Olen lugenud paari raamatut Inkade ajast, tundub, et vähemalt laias laastus võib autori kirjeldusi uskuda. Pigem üritab see edasi anda vallutussõja olemust ja põhjusi, kuidas said käputäis hispaanlasi võitu Inkade miljonilisest ja hästikorraldatud armeest. Kuigi selle teose puhul ei olegi ajalooline tõde ilmselt kõige olulisem, sest eelkõige on see lugu armastusest.
EPL Eesti lugude sarjas ilmunud Aino Kallase "Reigi õpetaja" oli minu esimene kokkupuude Aino Kallasega. Ei ole ma ka samanimelist filmi ega teatrietendust näinud. Nii et täitsa puhas leht. 17 sajandil toimuv tegevus, arhailine keel Tuglase tõlkes, tohutul hulgal ilukõnelisi mõtteid ja targutavaid dialooge, kõik see läbi Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse mõttemaailma. Mind jättis see lugu üsnagi ükskõikseks, sarnaseid lugusid õnnetust armastusest ja karistusest on kirjutatud küll ja küll.
Raamatus on lisaks "Reigi õpetajale" trükitud ka Kallase teine jutustus "Püha jõe kättemaks". See räägib talupoegade seas levinud ebausust, et Võhandu jõgi on püha ja seda ei tohi kuidagi pahandada. Kohalik mõisnik sellest ei hooli ja laseb jõele veski ehitada, milleks kutsub kohale tunnustatud veskimeistri Saksamaalt. Meister talupoegade ebausust küll midagi ei pea, kuid peab lõpuks siiski jõele ja selle vägevusele alla vanduma. Eelkõige ongi see teos meistri võitlusest jõe väega, sellest kuidas hoolimata meistri uskmatusest sidus jõgi teda endaga ja lahti ei lasknud. Jutustus meenutas mulle millegipärast Jeremias Gotthelfi "Musta ämblikku", ilmselt sarnase stiili, ebausu ja kristliku teadmise põrkumise ja pideva ohu etteaimduse tõttu.
Raamatu lõpul pikas järelsõnas on üksikasjalikult kirjas mõlema jutustuse ajalooline tagapõhi, nii palju kui seda ajalooürikute järgi taastada andis. See oli nagu veel üks lugu, variatsioon samadel teemadel.
Kui meeleolu on allpool nulli ja masendus kipub ligi, on kõige õigem leida omale mõni Hea Tuju Raamat. Gerald Durrell on alati kindla peale minek, aga ka mõni lasteraamat, nagu Vahtramäe Emil või Röövel Hotzenplotz või Karupoeg Puhh või Härra Huu. Härra Huu? Minu 85-ndast aastast pärit raamat on väga kenade hiirekõrvade ja veel kenamate pastakajälgedega kaanel, seestpoolt võib leida ka moosiplekke. Mis ainult näitavad teose püsivat ja olulist kohta minu eluloos. Kusjuures see raamat on siiani MINU riiulis ja mitte lapse omas, kuhu ometi suurem osa minu vanu lasteraamatuid on saanud.
Töötab! Masenduse leevendajana ja tujutõstjana. Eriti hästi koos Hedvig Hansoni viimase plaadi, koogi ja kuuma teega. Sest kuidas sa ikka oled masenduses peale selliste lausete lugemise:
- Härra Huud oleks võinud tuletikuga pikali lükata, nii vapustatud oli ta.
- Ega admiral Õllekõht vett ei joonud, aga selle vaatamine andis talle jõudu õlut oodata.
- Eluilmaski ei eksi ta seda enam jooma. Pigem lõikab ta või endal küüsi. Pigem läheb juuksuri juurde ja laseb juukseid lõigata. Või siiki mitte.
- See jutt istuks talle nagu nööpnõel juustu sisse.
- "Pealegi on meie arved, lisaks sellele, et nad on suurepärased, ka väga head, hiilgavad, toredad ja palju paremad kui kõigi meie konkurentide arved," laulis pangaametnik, nagu oleks ta telereklaam.
- Ta avas ja sulges suud, aga härra Huu hääl oli karavelliga Indiasse lennanud ja laulis parajasti hindude kontserdil.
- Päevad kulusid, aga härra Huu paikas neid, nagu oskas.
-Kuld hiilgab, aga mingit tõelist väärtust tal ei ole, mõtles härra Huu. See on vaid kokkulepe. Kui inimesed otsustaksid väärtuslikuks pidada põllukive ja hakkaksid koguma neid, visataks kuld minema ja seda vedeleks kõikjal. Mingit muud kasu kullast ei ole. Sellest ei saa ju midagi ehitada. Aga kivist saab.
Viimane mõtteavaldus on mul juba esimesest lugemisest meeles - põllukivide ja kulla suhtelisest erinevusest ja sarnasusest mõeldes veetsin ma lapsena nii mõnedki hetked voodis und oodates. Raamatute mõju arenevale organismile on siiski tähelepanuväärne! :)
Ostsin mõned aastad tagasi ka ühe Mäkelä kirjutatud Härra Huu järgedest - "Härra Huu reisimas" ja see oli teatav pettumus. Nüüd üle lugedes täpselt samamoodi. Selline mõtlik ja filosoofiline ja seda mõnusat huumorit polnudki nagu õieti. Aga võib-olla on asi hoopis selles, et lapsepõlves loetud raamatud jätavad meisse palju sügavama mulje ja hiljem nende juurde tagasi pöördudes tulevad meelde need seosed ja mõtted, mis esimesel lugemisel tekkisid. Täiskasvanuna tekivad juba teistsugused seosed ja siis pole uus lasteraamat enam pooltki sama huvitav. Võlumaailm on meie jaoks juba jäädavalt kadunud.
J. M. Barrie kirjutas jutu "Peeter Paan Kensingtoni aias" paar aastat enne seda kuulsat "Peeter Paani", kus ta koos Wendy ja teiste lastega Eikunagimaal seikleb. See on eraldiseisev jutustus ja hilisema Peeter Paani looga on ühist vaid nimitegelasel.
Kensingtoni aeda sattus Peeter Paan kui ta ühenädalaselt põgenes inimeseks olemisest ja lendas sinna tagasi. Sest nagu sa tead, olid kõik beebid enne inimeseks saamist linnud. Peeter Paan enam ei olnud, aga kuna ta oma koju ema juurde enam tagasi minna ei saanud, harjus ta elama lindude ja haldjate hulgas Kensingtoni aias ja oli seal väga rõõmus. Suurem osa tegevusest toimus peale Sulgemisaega, sest enne seda, kuni inimesed aias jalutavad, hoiavad haldjad end peidus, enamasti teeseldes, et nad on lilled.
Tore ja südamlik lasteraamat, kirjutamisajale kohaselt ka natuke moraali lugev, aga ainult õige natuke.
Eve Ensleri "Vagiina monoloogid" on tegelikult näidend, mis ka meil Ugalas lavastunud. Näidendit näinud ei ole, aga tundub, et oleks raamatu lugemise asemel pidanud hoopis näidendit vaatama. Sest raamat ei veena.
Seda reklaamiti kui "ainulaadset ekskursiooni "keelatud piirkonda", pühitsemaks naise seksuaalsust selle keerukuses ja salapäras. Kohati jõhkralt otsekohene, kohati lapsemeelne ja vaimukas teos sõnastab naiste kõige intiimsemad fantaasiad ja hirmud, muutes nõnda alatiseks lugejate ettekujutust naisekehast ja seksist."
Ilmselt olen ma juba piisavalt rikutud, et minu ettekujutusi see raamat küll muuta ei suutnud. Üsna külmaks jättis. Ilmselt oleks laval näidendina selle mõju parem olnud. Nojah, esimest korda ilmus teos juba 10 aastat tagasi, ehk sel ajal oli see tõesti sensatsiooniline, eriti Ameerikas, mis teatavasti oma võltsvagaduse poolt kuulus on. Üks teose eesmärkidest on suunatud naistevastase vägivallaga võitlemiseks, sellisena on ta igati omal kohal. Feministliku propagandana ta minu jaoks igatahes ei toimi. See-eest kaanepilt on tõesti kaunis!
Eellugu: 1. Aastat mitu tagasi vaatasin Arvo Iho filmi "Karu süda" ja ei saanud mitte midagi aru. Seepeale võtsin raamatukogust Baturini raamatu ja mõistsin, et filmi olid saanud vaid fragmendid sellest tihedast ja erinevatel tasanditel kulgevast raamatust. Elasin sel ajal üürikorteris paneelmajas, kus uue aasta algul oli sooja tervelt 13 kraadi! Otsisin omale kõik majas leiduvad tekid peale ja veetsin niimoodi õhtud seda raamatut lugedes. Võttis aega, aga läbi sai! Mõnes mõttes oli külm tuba laanejutu lugemiseks ideaalne paik. Aitas paremini sisse elada:) Ühtlasi otsustasin, et üheski paneelmajas mina enam kunagi ei ela.
2. Mitu aastat tagasi ilmus Postimehes portreelugu ühest Tartu naistaksojuhist, kes muuhulgas ütles, et tema ilma Baturini raamatuteta elada ei saa, neid loeb igas asendis ja igal võimalikul ajal. See jäi meelde, et huvitav, mis selles Baturinis siis niiväga on, et ta kellelegi niimoodi mõjub.
3. Meie koduses raamatukogus Baturini raamatuid ei olnud. Nii et kui kellelgi on üle "Karu süda", siis palun lahkesti see mulle müüa! Tema esikromaan, 1973 a ilmunud "Kuningaonni kuningas" sattus minu riiulisse vanavanemate kogust paar aastat tagasi. Niisiis on see teine Baturini teos, mida lugenud olen.
Lugu alustades tuli "Karu süda" kohe meelde - samasugune õhkkond, ehk külm ja lumine laas, küttide natuke mõistatuslikud jutud ja teod, teistmoodi maailm. Laanejutustus koosneb kolmest osast: Parvesõitja, Valguse värvid ja Kuningaonni kuningas.
Esimeses osas Parvesõitja saabub kütt laande ja kohtub seal teise küti - evengiga. Nad räägivad, arutlevad maailma ja iseenese asjade üle. Jutt on natuke mõistatuslik, tekib tunne, nagu ei oleks võõrastel küttide juttudesse asja. Teises osas Valguse värvid liigub kütt mööda laant ja kohtub seal Naisega, kelle juurest õige pea aga jalga laseb. Viimases osas Kuningaonni kuningas teeb kütt oma igapäevast kütitööd - kontrollib püüniseid, laseb soobleid, magab õues, pragab oma koertega ning unistab.
Ükskord peale päikesevihma, mis sarnanes naeruga läbi pisarate, tahtsin ma jõuda vikerkaart puutuma. Mul polnud vaja selleks teelt hälbida. Läbi vihmajärgse aurangu nägin teda kui mitmekihilise marmelaadi sammast toetumas laavakivi pangale, mis oma raskusega teeraja samblasse vajutas. Läksin terve tunni – vikerkaar jäi minust endiselt kaugele. Niisamuti oleks võinud minna terve elu. Alles hiljem tulin sellele: juba üksnes s o o v vikerkaareni jõuda tähendab selle põgusat puudutamist.
Kogu teos on täis pisikesi filosofeerimisi ja suuri mõtteteri. Tõsi, need tunduvad tihtipeale banaalsevõitu, selline igapäevafilosoofia, aga võib olla 1973-ndal aastal ei olnud need veel nii ära kasutatud? - Kui sa tunned endas kogu maailma, pead endaga maailmatu palju tegelema. - Ükskõik kui pikad jalad sul on, enne iseennast ei jõua sa ikka pärale. - Inimene kohaneb lõpuks kõigega - kui teda maasse taguda, läheb ta kasvama...
Teose jooksul liigub kütt läbi laane, aastaaegade ja iseenese unistuste ja mõtete sügavamate soppide. Rahulikult ja aeglaselt, sest laanes ja pakases kaotab kiirustamine igasuguse mõtte. Lõpuks jõuab ta Kuningaonni, oma liikumise sihtpunkti ja leiab oma sisemise rahu. Autori koduleht Autorist, EPL Intervjuu autoriga Intervjuu autoriga, Postimees Intervjuu autoriga, Maaleht
Kahtlemata kõige viljakam nende viimase kolme aasta kohta, mil ma oma loetud raamatutest arvet pean. Kui 2006 suutsin läbi lugeda 40, 2007 aastal 48, siis mullu koguni 61 raamatut. Telekavaatamisest ja ajakirjadest loobumine andis tunda! Aga tegelikult oli ka sel aastal nädalaid, kus raamatut kordagi kätte võtta ei saanud.
Pean tunnistama, et miskit edetabelit ma loetud raamatutest teha ei saa, sest kõik nad olid ühel või teisel moel nauditavad. Mõned üksikud panid õlgu kehitama, näiteks Fay Weldoni "Mis teeb naised õnnelikuks" või Nick Hornby "Speaking with the Angel" ja mõne puhul oli tükk tegemist, et neist läbi närida, aru saada ja ennast veel peale seda hästi tunda. Siia kategooriasse kuulusid muidugi Umberto Eco "Minipäevik" ja ka Richard Brautigani "Arbuusisuhkrus", mis ennast minu jaoks ei avanudki.
Aga kui peaks nimetama mõne sellise raamatu, mis ehk pani mind maailmale veidi teise pilguga vaatama, siis:
Anton Nigovi "Harjutused" kõigepealt - kuni luuüdini alasti ja aus.
Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus" - palju me teadsime Balkani poolsaarel 1990-ndatel toimunud genotsiidist? Mind tabas järsult arusaamine, et kõik need tapatalgud ja julmused toimusid ju alles hiljuti, siinsamas, "tsiviliseeritud" Euroopas.
Andres Saareste "Kaunis emakeel" - Kaunist eesti keelest, selle kujunemisest ja ajaloost.
Ja last but not leastAmalie Skrami "Ära antud". Ega sellel teosel muud tähtsust maailma kirjanduselus ei ole, kui et ta oli mulle ajendiks selle blogi loomisel.
Kuna alustasin siia oma lugemiselamuste üles märkimist aprillist, siis enne seda loetud raamatute kohta arvamusi ei ole. Kuigi algselt võtsin omale eesmärgiks igast loetud raamatust mõtted kirja panna, siis päris teostunud see ei ole. Kas ei ole raamat suutnud niipalju mõtteid äratada, et neid kirja tasuks panna või on aeg lihtsalt vaikselt mööda läinud. Ja kui ma pean valima, kas raamatut lugeda või arvustust kirjutada, siis arvake ära, kumma ma valin? ;)
"Et tema mäletaks sedasama" on noore Soome autori Elina Hirvoneni debüütromaan, mis esitati Finlandia preemia kandidaadiks. Peale raamatu läbilugemist, õigemini juba peale paari lehekülge sain aru, miks. Suurepärane teos! Autor suudab niivõrd vähesega anda edasi nii paljut. Hirvoneni laused on täpsed ja lühidad, iga sõna annab edasi mõtet, mitte midagi pole üleliigset.
