"Hiina kellamõrvad" jätkab Robert van Guliku suurepärast Hiina detektiivjuttude sarja. See on kronoloogiliselt esimene sarja raamatutest ja loetakse kõige paremaks. Kohtunik Di lahendab kolm juhtumit - lihuniku tütre mõrva, kahe pere vahelise vaenu põhjused ja budistliku kloostri saladuse. Järelsõnas kirjutab van Gulik, et nii nagu kohtunik Di on tegelikult elanud isik, on ka juhtumite süžeed võetud Hiina vanadest juttudest. Vana-Hiina elukorraldust ja õhkkonda suudab ta suurepäraselt taaselustada, ja täiesti usutavalt, erinevalt näiteks Lindsey Davise Vana-Roomast Marcus Didius Falco lugudes. Tekst voolab rahulikult ja aeglaselt, täpselt nii nagu võikski ette kujutada, et elu tol ajal käiski.Van Gulik on üks vähestest krimikirjanikest, keda ma lugema vaevun. Agatha Christie on esimene ja van Gulik on teine ja paar Ruth Rendelli raamatut olen lugenud ja kunagi ka Rex Stouti, aga kõik ülejäänud ei ole erilist muljet avaldanud (sealhulgas Akunin). Ahjaa, muidugi ka Alexander McCall Smithi proua Ramotswe lood on nauditav lugemine.
Tõlkinud Kersti Unt
Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Ma lugesin viimati tema lühilugude raamatut "Kohtunik Di tegutseb" ja pean tunnistama, et isegi kergelt pettusin, kuigi 1-2 lugu olid väga head. Vanast ajast, juba päris lapsepõlvest saati kui Teatriõhtuna tuli "Kohtuni Di". Rein Malmsten oli peaosas, siis pöörasin esimest korda talle tähelepanu. Ja muidugi Mirabilias on ju ka ilmunud kunagi üks Van Guliku topeltraamat. Ja ma olen Sinuga tegelikult sama usku - krimkad pole just minu valdkond, aga VG ja Christie ikka ja alati :)
VastaKustutaMa olen küll õppinud lugema ka Grishameid, aga kas need lähevad krimkade alla? Akuninit proovisin 2 esimest, aga pole ka minu maitse. Samas kõige müüdumaks maailmas on vist just tema kolmas, ehk Leviathan...seega mõtlesin anda Akuninile veel ühe - viimase võimaluse.
Cornwell tüütas ka ära, aga nüüd naine luges kõik ta eestikeelsed jutti ja ütles, et viimastes hakkas asi juba päris heaks minema. Seega tuleb vist sedagi veel katsetada. Aga krimkadest põnevamad ja paremad on minu jaoks just "põnevikud". Neis on nagu rohkem just seda, mis mulle krimkades meeldibki, ehk see "surmahirm" või isegi õudus. Ei tea, kas Varrak jätkab veel Ramotswe sarja või võib need edasised inglise keeles läbi lugeda.
Ahjaa Donna Leon on mulle ka hakanud meeldima. Esimene polnudki veel nii hea, aga nagu selliste sari-raamatutega ikka, elab ju sisse nendesse muudesse liinidesse vähe haaval iga osaga ikka rohkem ja rohkem. Ja neist saab saavad sama olulised kui mõrvad ja nende lahendamine...
Vabanda, unustasin ennast arutlema Sinu teemal :)
Sa arutlesid ikka rohkem enda teemal :) Ja kirjutasid palju pikema kommentaari, kui mina oma postituse:)
VastaKustutaMirabilias ilmus Lakksirm ja Kummitused kloostris. Mäletan, et viimane tundus lausa õudukana - keegi oli seinamaali sisse peidetud ja veri tilkus ja see oli ikka nii õrnas eas lugedes õudne küll. Lisaks niivõrd erineva stiiliga kõigest sellest, mida varem olin lugenud. Kusjuures ma toona arvasin, et need ongi autentse Hiina autori kirjutatud. Mõlemad on nüüd uuesti välja antud ja hetkel isegi soodushinnaga müügil.
Kuna mu ema on suur krimkafänn, siis talle ikka ostan neid ja mõikord loen ka ise mõne läbi. Aga ka tema ütleb enamasti, et oh, oli loetav küll, aga Christie vastu ei saa ikka keegi! Kusjuures neid viimaseid loeb ta nii korra aastas üle - selle ajaga jõuab mõrvari nimi meelest minna.
Sorry...ei tea kuidas see nüüd nii läks :))) Oli vist jututuju :)
VastaKustuta