Karmen Kirke koostatud "Seks ja võim" on selline natuke kummaline raamat. Ei saa hästi aru tema eesmärgist. Kogumiku sisuks on väljavõtted eesti keeles kirjutatud seksuaalsusest rääkivatest artiklitest, raamatutest, publikatsioonidest. Alustatakse muistsete eestlaste seksuaaleluga, mille kohta muidugi kuigi palju materjali ei ole. Saame teada, et eesti rahvas oli ikka üks moraalitu ja häbitu rahvas. Kõik need ühised ehalkäimised jne. Kirjutajateks olid muidugi "tsiviliseeritud" kirikutegelased. Esimese Eesti Vabariigi ajal hakati juba rohkem avaldama õiget seksuaalelu õpetavaid teoseid.
Sest õige abielu otstarbe on kättesaadav ainult loomuliku sugulise kooselamise läbi. Kui mees seda nõuab, on loomulik, ja naine ei tohi seda mitte keelda ega enese alandamiseks ja häbistamiseks pidada.
Enamiste ja harilikult sünnib loomulik kokkusaamine liiga sagedasti. Niisugusel korral ei karasta tema inimest keha ja vaimu poolest mitte, vaid nõrgendab, sellepärast et loomuliku kokkusaamise järel käib kange närvikava ärritus. Selleläbi sünnivad mõlemate kehades elektri- ja magneedivoolud, mis suure lõbutundmise saadetusel vastastikku kokkusulavad ja nõnda ärituse vaigistamisele maad annavad.Kas te teadsite, et suguhaiguste arst Juhan Vilms on 1920. aastal kirjutanud terve artikli selle kohta, kuidas Eesti peaks seadustama polügaamia? Selle kasuks on ta loetlenud mitmeid asjaolusid, kusjuures vastupidine, ehk mitmemehepidamine absoluutselt välistatud on.
"Suguelu saladused ehk tunne iseennast loomulikkudes olekutes" Tartu, 1905
Kui ennesõjaaegseid katkendeid oli enamasti lõbus ja naljakas lugeda, siis nõukogude ajal üllitatud seksuaalsust käsitlevad artiklid mõjusid täiesti masendavalt. Eriti 50-60-ndatel kirjutatu.
Teised kirjutavad:
Olev Poolamets, Sirp
Intervjuu väljaandjaga
Romantika ümbritseb meid kõikjal. Peab ainult oskama seda näha.Ning lõpetuseks ei saanud selline kogumik kuidagi mööda vaadata Ene Koogi bestsellerist "Tütarlapsest sirgub naine". Usun, et ka minul on see raamat kusagil alles ja loetud sai seda ikka korduvalt ja põhjalikult. Nüüd tagantjärgi sellele mõeldes oli tegemist ikka päris koleda raamatuga. Et mitte nii masendava meeleoluga lõpetada, on raamatu lõpus toodud mõned väljavõtted ajakirjas Noorus avaldatud dr. Noormanni rubriigist.
Aga kas võitluses tõelise nõukogude inimese eest ei ole romantikat? Võitluses selle halva vastu, mida leidub meie kaaslastes, meis enesteski? Kas pole romantikat komsomolipatrullide tegevuses, komsomoli kontrollpostides, võitluses paigaltammumise ja rutiini vastu?
T. Jürna "Meie elu romantika" 1956
- Minu ema hirmutab mind, et kui ma nii palju pidudel käin, saan lapse. Palun, tehke minu emale selgeks, millest jäädakse rasedaks ja millest ei jääda.
- Ma sain ühelt poisilt armastuskirja. Ma tundsin, et hakkan ka juba armuma. Kuidas teada saada, kes selle kirjutas, sest allkirja ei olnud?
- Kuidas poisile märku anda, et ta armastust avaldama hakkaks?
- Kuidas ma peaksin riietuma, et rumalus väga välja ei paistaks?
Teised kirjutavad:
Olev Poolamets, Sirp
Intervjuu väljaandjaga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar