Eve Ensleri "Vagiina monoloogid" on tegelikult näidend, mis ka meil Ugalas lavastunud. Näidendit näinud ei ole, aga tundub, et oleks raamatu lugemise asemel pidanud hoopis näidendit vaatama. Sest raamat ei veena.Seda reklaamiti kui "ainulaadset ekskursiooni "keelatud piirkonda", pühitsemaks naise seksuaalsust selle keerukuses ja salapäras. Kohati jõhkralt otsekohene, kohati lapsemeelne ja vaimukas teos sõnastab naiste kõige intiimsemad fantaasiad ja hirmud, muutes nõnda alatiseks lugejate ettekujutust naisekehast ja seksist."
Ilmselt olen ma juba piisavalt rikutud, et minu ettekujutusi see raamat küll muuta ei suutnud. Üsna külmaks jättis. Ilmselt oleks laval näidendina selle mõju parem olnud. Nojah, esimest korda ilmus teos juba 10 aastat tagasi, ehk sel ajal oli see tõesti sensatsiooniline, eriti Ameerikas, mis teatavasti oma võltsvagaduse poolt kuulus on. Üks teose eesmärkidest on suunatud naistevastase vägivallaga võitlemiseks, sellisena on ta igati omal kohal. Feministliku propagandana ta minu jaoks igatahes ei toimi. See-eest kaanepilt on tõesti kaunis!
Tõlkinud Hana Arras
Ning lugege, kui erinevalt arvavad selle raamatu kohta kaks meest:
Andres Keil, Ekspress
Vaino Vahing, Ekspress
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar