Lindsey Davis "Varjud pronksis"

"Varjud pronksis" on Lindsey Davise teine raamat Marcus Didius Falco juhtumitest. Esimene oli "Hõbepõrsad". Falco on erainformaator, kes tegutseb 71. jumala aastal Roomas. Selles raamatus on ta keisri palgal ja saab ülesandeks leida üles keisrivastases vandenõus osalejad. Lisaks täidab ta ka muid keisri korraldusi, mille hulka kuulub näiteks laipade eemaldamine ja endise vandenõulase vara mahamüümine. Lisaks on Falcol tegemist kauni ja isepäise Helena Justinaga, kellega ta igal pool kokku satub, kui kaugele Roomast ta ka ei läheks.

Lugedes oli kogu aeg tunda, et autoriks on kaasaegne naisterahvas, kuigi tegevus toimub Vana-Roomas ja minajutustajaks on mees. Raamat on täis anakronisme ja samuti ei ole tegelaste keelekasutus alati eriti usutav - küll on seal süfiliitikust väejuht ja räägitakse plasmast või tuletikkudest. Süüfilis arvatakse Ameerikast sisse toodud olevat, tuletikud leiutati tükk aega hiljem ja vaevalt et Vana-Roomas kasutati sellist mõistet nagu plasma. No ei ole eriti usutav. Kui autor juba otsustab oma põneviku tegevustiku viia mingisse aega, siis peaks ta olema ka selles asjas järjekindel ja korraliku kodutöö enne ära tegema. Ei saa öelda, et Davis seda üldse poleks teinud, on küll, ja tema kirjeldatud Vana-Rooma suudab lugeja endasse haarata. Aga siis peaks ka üksikasjades palju täpsem olema.

Ma ei saa päris täpselt aru, miks see sari krimikirjanduse alla on liigitatud. Klassikalisest krimkast on asi kaugel. Tegemist on pigem põnevikuga, kus Falco peab leidma keisrivastase vandenõu osalised ja samuti ära arvama nende tegutsemise motiivid ja tegevusplaanid. Selle kõige juures ripub ta elu pidevalt juuksekarva otsas.

Miskipärast tuletas Falco mulle pidevalt meelde Frenchi Indrek Hargla raamatust "French ja Koulu". Kuigi on ülimalt ebatõenäoline, et kumbki teiselt šnitti võttis. Ilmselt siis on tegemist sellise universaalse tegelasega, kes ootab inimestest ainult halba (ja enamasti õigustatult). Ta on vägagi küünilise maailmavaatega ja vastase peanupu mõne kõva eseme vastu koksamine ei tekita temas vähimaidki süümepiinu. Enda ja teiste hädadesse suhtub ta iroonilise põlgusega.

Me olime tulnud ühe mehega kokku saama. Nagu niisuguses olukorras tavaline, kahtlustasime meie, et ta heidab meie üle lõbusalt nalja ja röövib meid siis paljaks. Et ta oli torumees, siis oli see praktiliselt kindel.

"Hõbepõrsad" tundus kuidagi huvitavam, aga ehk oli tegu lihtsalt uudsusest tuleneva võluga. Palju ruumi kulub raamatus Falco ja Helena Justina vaheliste suhete kirjeldamiseks, nii et peategevus, ehk pahategijate otsimine jääb tagaplaanile. Ma isegi ütleks, et tegemist on naistekaga. Lõpp aga on eriliselt lääge - no iga teine armastusromaan lõpeb niimoodi.

Tõlkinud Ehte Puhang

Raamatu piiratud eelvaade (inglise keeles)