Nikolai Baturin "Kuningaonni kuningas"

Eellugu:
1. Aastat mitu tagasi vaatasin Arvo Iho filmi "Karu süda" ja ei saanud mitte midagi aru. Seepeale võtsin raamatukogust Baturini raamatu ja mõistsin, et filmi olid saanud vaid fragmendid sellest tihedast ja erinevatel tasanditel kulgevast raamatust. Elasin sel ajal üürikorteris paneelmajas, kus uue aasta algul oli sooja tervelt 13 kraadi! Otsisin omale kõik majas leiduvad tekid peale ja veetsin niimoodi õhtud seda raamatut lugedes. Võttis aega, aga läbi sai! Mõnes mõttes oli külm tuba laanejutu lugemiseks ideaalne paik. Aitas paremini sisse elada:) Ühtlasi otsustasin, et üheski paneelmajas mina enam kunagi ei ela.

2. Mitu aastat tagasi ilmus Postimehes portreelugu ühest Tartu naistaksojuhist, kes muuhulgas ütles, et tema ilma Baturini raamatuteta elada ei saa, neid loeb igas asendis ja igal võimalikul ajal. See jäi meelde, et huvitav, mis selles Baturinis siis niiväga on, et ta kellelegi niimoodi mõjub.

3. Meie koduses raamatukogus Baturini raamatuid ei olnud. Nii et kui kellelgi on üle "Karu süda", siis palun lahkesti see mulle müüa! Tema esikromaan, 1973 a ilmunud "Kuningaonni kuningas" sattus minu riiulisse vanavanemate kogust paar aastat tagasi. Niisiis on see teine Baturini teos, mida lugenud olen.

Lugu alustades tuli "Karu süda" kohe meelde - samasugune õhkkond, ehk külm ja lumine laas, küttide natuke mõistatuslikud jutud ja teod, teistmoodi maailm. Laanejutustus koosneb kolmest osast: Parvesõitja, Valguse värvid ja Kuningaonni kuningas.

Esimeses osas Parvesõitja saabub kütt laande ja kohtub seal teise küti - evengiga. Nad räägivad, arutlevad maailma ja iseenese asjade üle. Jutt on natuke mõistatuslik, tekib tunne, nagu ei oleks võõrastel küttide juttudesse asja. Teises osas Valguse värvid liigub kütt mööda laant ja kohtub seal Naisega, kelle juurest õige pea aga jalga laseb. Viimases osas Kuningaonni kuningas teeb kütt oma igapäevast kütitööd - kontrollib püüniseid, laseb soobleid, magab õues, pragab oma koertega ning unistab.

Ükskord peale päikesevihma, mis sarnanes naeruga läbi pisarate, tahtsin ma jõuda vikerkaart puutuma. Mul polnud vaja selleks teelt hälbida. Läbi vihmajärgse aurangu nägin teda kui mitmekihilise marmelaadi sammast toetumas laavakivi pangale, mis oma raskusega teeraja samblasse vajutas. Läksin terve tunni – vikerkaar jäi minust endiselt kaugele. Niisamuti oleks võinud minna terve elu. Alles hiljem tulin sellele: juba üksnes s o o v vikerkaareni jõuda tähendab selle põgusat puudutamist.

Kogu teos on täis pisikesi filosofeerimisi ja suuri mõtteteri. Tõsi, need tunduvad tihtipeale banaalsevõitu, selline igapäevafilosoofia, aga võib olla 1973-ndal aastal ei olnud need veel nii ära kasutatud?
- Kui sa tunned endas kogu maailma, pead endaga maailmatu palju tegelema.
- Ükskõik kui pikad jalad sul on, enne iseennast ei jõua sa ikka pärale.
- Inimene kohaneb lõpuks kõigega - kui teda maasse taguda, läheb ta kasvama...

Teose jooksul liigub kütt läbi laane, aastaaegade ja iseenese unistuste ja mõtete sügavamate soppide. Rahulikult ja aeglaselt, sest laanes ja pakases kaotab kiirustamine igasuguse mõtte. Lõpuks jõuab ta Kuningaonni, oma liikumise sihtpunkti ja leiab oma sisemise rahu.

Autori koduleht
Autorist, EPL
Intervjuu autoriga
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Maaleht