Hannu Mäkelä "Härra Huu"

Kui meeleolu on allpool nulli ja masendus kipub ligi, on kõige õigem leida omale mõni Hea Tuju Raamat. Gerald Durrell on alati kindla peale minek, aga ka mõni lasteraamat, nagu Vahtramäe Emil või Röövel Hotzenplotz või Karupoeg Puhh või Härra Huu. Härra Huu? Minu 85-ndast aastast pärit raamat on väga kenade hiirekõrvade ja veel kenamate pastakajälgedega kaanel, seestpoolt võib leida ka moosiplekke. Mis ainult näitavad teose püsivat ja olulist kohta minu eluloos. Kusjuures see raamat on siiani MINU riiulis ja mitte lapse omas, kuhu ometi suurem osa minu vanu lasteraamatuid on saanud.

Töötab! Masenduse leevendajana ja tujutõstjana. Eriti hästi koos Hedvig Hansoni viimase plaadi, koogi ja kuuma teega. Sest kuidas sa ikka oled masenduses peale selliste lausete lugemise:

- Härra Huud oleks võinud tuletikuga pikali lükata, nii vapustatud oli ta.
- Ega admiral Õllekõht vett ei joonud, aga selle vaatamine andis talle jõudu õlut oodata.
- Eluilmaski ei eksi ta seda enam jooma. Pigem lõikab ta või endal küüsi. Pigem läheb juuksuri juurde ja laseb juukseid lõigata. Või siiki mitte.
- See jutt istuks talle nagu nööpnõel juustu sisse.
- "Pealegi on meie arved, lisaks sellele, et nad on suurepärased, ka väga head, hiilgavad, toredad ja palju paremad kui kõigi meie konkurentide arved," laulis pangaametnik, nagu oleks ta telereklaam.
- Ta avas ja sulges suud, aga härra Huu hääl oli karavelliga Indiasse lennanud ja laulis parajasti hindude kontserdil.
- Päevad kulusid, aga härra Huu paikas neid, nagu oskas.

-Kuld hiilgab, aga mingit tõelist väärtust tal ei ole, mõtles härra Huu. See on vaid kokkulepe. Kui inimesed otsustaksid väärtuslikuks pidada põllukive ja hakkaksid koguma neid, visataks kuld minema ja seda vedeleks kõikjal. Mingit muud kasu kullast ei ole. Sellest ei saa ju midagi ehitada. Aga kivist saab.

Viimane mõtteavaldus on mul juba esimesest lugemisest meeles - põllukivide ja kulla suhtelisest erinevusest ja sarnasusest mõeldes veetsin ma lapsena nii mõnedki hetked voodis und oodates. Raamatute mõju arenevale organismile on siiski tähelepanuväärne! :)

Siit võib lisa lugeda: Härra Huu teeb sauna.

Ostsin mõned aastad tagasi ka ühe Mäkelä kirjutatud Härra Huu järgedest - "Härra Huu reisimas" ja see oli teatav pettumus. Nüüd üle lugedes täpselt samamoodi. Selline mõtlik ja filosoofiline ja seda mõnusat huumorit polnudki nagu õieti. Aga võib-olla on asi hoopis selles, et lapsepõlves loetud raamatud jätavad meisse palju sügavama mulje ja hiljem nende juurde tagasi pöördudes tulevad meelde need seosed ja mõtted, mis esimesel lugemisel tekkisid. Täiskasvanuna tekivad juba teistsugused seosed ja siis pole uus lasteraamat enam pooltki sama huvitav. Võlumaailm on meie jaoks juba jäädavalt kadunud.

Tõlkinud Piret Saluri

Intervjuu autoriga
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus