Richard P. Martini "Vana-Kreeka müüdid" on üks vähestest raamatutest, mille ma täishinnaga olen osta raatsinud. Martin on kreeka ja rooma kirjanduse professor, tema huvialadeks on kaasaegne ja antiikluule ning poeetika, iiri keel ja kirjandus, kaasaegne Kreeka kultuur ja maailma suuliste eepiliste traditsioonide uurimine. Raamatus on kokku viiskümmend kuus müüti või legendi või legendaarset lugu, kuidas kellelegi nimetada meeldib. Müüdid on edasi antud ilukirjanduslikus keeles, igale jutule eelneb lühike sissejuhatus, mis aitab lugu paremini mõista.Kooliajal sattusin lugema Eduard Petiška raamatut "Vanakreeka muistendid ja pärimused", millest sai mu lemmikraamat aastateks. Olin Kreeka mütoloogiast nii vaimustunud, et uurisin kogu kättesaadavat kirjandust selle kohta. Lugesin Vana-Kreeka kirjanduse antoloogiat, Herodotost ja Antiigileksikon sai üksipulgi läbi töötatud. Jumalate ja nende omavaheliste seoste kohta täis kirjutatud kaustikud on äkki veel kusagil alleski?
Seostest arusaamine polegi niisama lihtne, sest ega müüt pole ju mingi romaan, millel on kindel algus ja lõpp. Müüdid on aastasadade jooksul suulise pärimusena edasi antud, arenenud ja muutunud. Martin on raamatus seda mitmekesisust püüdnud edasi anda. Oma ümberjutustustes on ta mitmete lugude puhul toonud erinevad variandid ja tõlgendused, samas ka mõned välja jätnud. Näiteks loos Achilleuse surematuks tegemisest - kui minu senise teadmise kohaselt kastis Thetis Achilleuse Styxi vette, et ta surematuks muuta, siis Martin toob selle asemel kaks teist versiooni ja peab Styxi kastmist üldse kõige ebatõenäolisemaks. Lisaks on siin raamatus ka selliseid müüte, mis minu jaoks uued (või siis ununenud) ja nii mõnelegi teemale vaatab autor värske ja kaasaegse pilguga.
Vana-Kreeka mütoloogiasse sissejuhatuseks ja mäluvärskenduseks väga hea raamat. Nagu autor ise ütleb, "Kui jutustus muutub otsetõlkeks vanadest allikatest, ei kulu selleks üle ühe-kahe lõigu." Selleks, et raamatut loetavamaks ja järjepidevamaks muuta, on ta kasutanud vabalt dialoogi ja jutustavaid nüansse. Lisaväärtuseks on ka korralik register.
Klassikaliste müütide teemat arendab edasi Roberto Calasso "Kadmose ja Harmonia pulmad". Ta kirjutab ümber needsamad müüdid, mille lugemise ma äsja lõpetasin, kuid hoopis teises stiilis. Ühest küljest kui esseede kogumik, teisest müütide ümberjutustused, kolmandast filosoofiline analüüs.Pean tunnistama, et sellest raamatust oli kohati üsnagi raske aru saada. Isegi vahetult peale Martini teose lugemist, päris mitu korda pidin registrist järgi vaatama, mille või kellega parasjagu tegu. Niipalju olid Calasso tõlgendused vahel teistsugused. Teisalt andis just see teistsugune lähenemine vahel võtme müüdist arusaamiseks. Mitu peatükki kulub klassikalise Kreeka üle arutamisele, juttu tuleb Platoni ja Sokratese aegsest ilmakorrast ja demokraatiast, Sparta elanikest. Nendest peatükkidest ülesaamine oli minu jaoks paras vägitükk! Kahjuks ei ole minu klassikalise filosoofia alased teadmised just mainimistväärt. Kuid isegi asjaolu, et ma vahepeal sisule kuigi palju pihta ei saanud, ei kahandanud teose lugemisväärtust. Pole ammu lugenud niivõrd ilusa ja rikkaliku kujundikeelega autorit. Calasso kui naudiks keele ilu ja sõnade kõla.
Ent kuis kõik oli alanud? Hõbepiitsa vihistades ajas printsess Semele Teeba tänavaid pidi oma muulasid. Ootamatult turgatas talle pähe läinudöine kummaline uni. Ta oli näinud hiigelpuud ja selle lehtede vahelt paistis suur, alles toorevõitu, kastepisarais vili. Kõrgelt sähvatav leek tuhastas puutüve, vili jäi aga puutumatuks. ja oli näha linnutiibu, mis vilja taeva poole krabasid. Ning taeva põhjalõuendit rebestades sirutus ülalt mehereis ja üks käsi õmbles vilja reie sisse, vangistades ta seal kuldpannalde alla. Seejärel aga läks muhk lahti ning sealt tükkis välja härja moodi mehekuju. Semele teadis, et tema ise oli puu.
Kadmose ja Harmonia pulma jõuab autor alles viimases peatükis, olle enne seda käinud läbi kogu maailma alates Gaia tekkimisest kuni Platonini, pikkides vahele filosoofiat, erootikat, müüdi ja religiooni tõlgendamise analüüsi. Üks kauneimaid raamatuid, mida olen lugenud.
Tõlkinud Ülle Jälle (Vana-Kreeka müüdid) ja Mailis Põld (Kadmose ja Harmonia pulmad)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar