Paul Reiser "Kahekesi"

Paul Reiser on näitleja ja telesarja "Hull sinu järele" loojaid. Pole kuulnud, pole näinud, kuid tema raamat "Kahekesi" on täitsa tore ühe pealelõuna lugemine. Ta võtab lühidalt ja löövalt kokku kooselu olulised aspektid, plussid ja miinused, ohuolukorrad, asjad, millele peaks tähelepanu pöörama ja asjad, mida mingil juhul unustada ei tohi. Siin on kahekõned, mis näitlikustavad meeste ja naiste erinevusi, mõtisklused elu ja armastuse üle, salajased mõtted, mida teisele välja ei öelda. Abieluinimestele kindlasti ka küllaga äratundmisrõõmu.

Paljud paarid käivad koos duši all. See peaks olema romantiline ja erutav. Aga tegelikult? See pole päris nii vinge, kui kirjeldatakse. Üks teist ei saa ju vett. Ning seega pole ka duši all. Olgem ausad: ühel teist kahest on väga lahe ja ta tunneb end suurepäraselt. Too teine aga mõtleb umbes selles suunas: "Ega sul käepärast mõnd pusa pole? Või tuulejakki? Mingi kapuutsiga asi oleks aga hoopis viimase peal! Ma läheks tooks ise, aga mu tagumik on seina külge kinni külmunud."

*

Paaridel on leheugemine kuidagi eriline toiming. Esiteks tundub mingil põhjusel teise käes olev leheosa alati huvitavam kui see, mis sinul ees on. Isegi kui sa seda teist juba lugenud oled, siis tahad sa seda uuesti lugeda.

*

See on uskumatu, kui palju me oma elust kulutame toidu üle otsustamisele.
"Mida sa süüa tahaksid?"
"Mul pole eriti isu."
"Kas sa pärastpoole tahaksid süüa?"
"Vist küll."
"Siis me peaks praegu midagi ära ostma."
"Ah, küll pärast jõuab."
"Pärast on kõik kinni. Lähme ostame asjad praegu ära."
"Hea küll, näiteks mida?"
"Seda ma sult küsingi."
Ja see ei lõpe mitte kunagi.
[...]
Ma unistan, et me võiks söömise asemel lihtsalt tablette võtta. [...] Siis poleks sul vaja valida, sa ei peaks asja üle vaidlema ja su elus tekiks tohutult palju vaba aega.
Samas aga võib karta, et juba õige pea haaraks ma tihti toru järele, et küsida: "Mis sulle täna õhtul rohkem meeldiks - kanatablett või kalatablett?"

 Tõlkinud Tauno Vahter 

George Steiner "Valik esseid"

George Steineri esseedekogumik sisaldab viit pikemat esseed kirjanduse, tõlkimise ja keele teemadel. Huvitavad teemad kõik. Ta kirjutab lugemisest ja selle tähenduse muutumisest ajas, tõlkimise võimalikkusest ja võimatusest, kirjanduskriitikast ja selle kummalisest rollist tänapäeva kirjandusilmas, vastandab lugejat ja kriitikut.

Üldiselt pean ennast kõrgelt haritud ja paljulugenud inimeseks. Aga ... sellise teksti lugemiseks on mul ilmselgelt täiesti vale haridus. Samas ei saanud pooleli ka jätta, sest Steineri käsitletud teemad on mind kogu aeg huvitanud. Ning kui vahepeal üritasin poole silmaga lõikudest üle lasta, pidin lõpuks ikka algusesse tagasi pöörduma, sest lõigu lõpus oli kirjas selline põnev mõtteavaldus, millest arusaamiseks oli vaja kogu lõik täie pühendumusega uuesti läbi lugeda. Vahepeal aga oli küll sama tunne nagu Imedemaa Alice'il - sõnad kõlavad nagu tuttavalt aga aru ei saa midagi. Näiteks:

Distantseerumine objektiveerib; ehk kasutamaks mõistet, mis on küll moes, kuid ikkagi täpne: see asjastab [reifies] (es verdinglicht). Kriitilise akti - olgu selle ajendid siis diagnostilised või mimeetilised, kiitvad või laitvad - objektis nähakse "asja" ja nõnda muudetakse see asjaks.
(lk 120)

Üldiselt võttes on see ikkagi kasulik raamat läbi lugeda - seab asjad kenasti perspektiivi - suured mõtlejad ja pisikesed ussikesed, kes ei peagi millesti aru saama. Aga nii palju kui sellest minuni edasi jõudis, ka valgustav ja kasulik lugemine.

Tõlkinud Triinu Pakk 

Colette Davenat "Väljavalitu"

Colette Davenati "Väljavalitu" on järjekordne meelelahutusraamat, sobib ka liigituse "naistekas" alla. Romaani tegevus toimub Inkade riigis hispaanlaste vallutussõja algul, 16 sajandil. Igal aastal esitletakse Inkale range kasvatuse saanud neide, kelle hulgast ta omale meelepärased valib. Neist saavad Väljavalitud, nad hakkavad elama Inka lossis ja kui hästi läheb, saavad ka tema asemele. Peategelane Azarpay on üks sellistest Väljavalitutest ja romaan koosneb tema jutustusest oma elust. Selle elu sisse mahuvad kolm järjestikust Inkat, kelle kõigi favoriit ta on, sõjad ja katsumused ning hispaanlaste sissetung, mis kogu riigikorralduse pea peale pöörab. Peamiselt puudutabki jutustus kahte teemat - Inkade riigi endist hiilgust ja hispaanlaste julma vallutust. Mitte et Inkade enda riigikorraldus kuigi leebe oleks olnud.

Põnev, aga mitte nii, et vahepeal nädalaks ajaks raamatut riiulinurgale unustada ei saaks. Minul muidugi oli kuklas kogu aeg mõte, et kas kõik need tseremooniad ja tegevused, mida autor kirjeldab, ka tegelikule ajaloolisele tõele vastavad. Olen lugenud paari raamatut Inkade ajast, tundub, et vähemalt laias laastus võib autori kirjeldusi uskuda. Pigem üritab see edasi anda vallutussõja olemust ja põhjusi, kuidas said käputäis hispaanlasi võitu Inkade miljonilisest ja hästikorraldatud armeest. Kuigi selle teose puhul ei olegi ajalooline tõde ilmselt kõige olulisem, sest eelkõige on see lugu armastusest.

Tõlkinud Victoria Traat

Aino Kallas "Reigi õpetaja"

EPL Eesti lugude sarjas ilmunud Aino Kallase "Reigi õpetaja" oli minu esimene kokkupuude Aino Kallasega. Ei ole ma ka samanimelist filmi ega teatrietendust näinud. Nii et täitsa puhas leht. 17 sajandil toimuv tegevus, arhailine keel Tuglase tõlkes, tohutul hulgal ilukõnelisi mõtteid ja targutavaid dialooge, kõik see läbi Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse mõttemaailma. Mind jättis see lugu üsnagi ükskõikseks, sarnaseid lugusid õnnetust armastusest ja karistusest on kirjutatud küll ja küll.

Raamatus on lisaks "Reigi õpetajale" trükitud ka Kallase teine jutustus "Püha jõe kättemaks". See räägib talupoegade seas levinud ebausust, et Võhandu jõgi on püha ja seda ei tohi kuidagi pahandada. Kohalik mõisnik sellest ei hooli ja laseb jõele veski ehitada, milleks kutsub kohale tunnustatud veskimeistri Saksamaalt. Meister talupoegade ebausust küll midagi ei pea, kuid peab lõpuks siiski jõele ja selle vägevusele alla vanduma. Eelkõige ongi see teos meistri võitlusest jõe väega, sellest kuidas hoolimata meistri uskmatusest sidus jõgi teda endaga ja lahti ei lasknud. Jutustus meenutas mulle millegipärast Jeremias Gotthelfi "Musta ämblikku", ilmselt sarnase stiili, ebausu ja kristliku teadmise põrkumise ja pideva ohu etteaimduse tõttu.

Raamatu lõpul pikas järelsõnas on üksikasjalikult kirjas mõlema jutustuse ajalooline tagapõhi, nii palju kui seda ajalooürikute järgi taastada andis. See oli nagu veel üks lugu, variatsioon samadel teemadel.

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

Hannu Mäkelä "Härra Huu"

Kui meeleolu on allpool nulli ja masendus kipub ligi, on kõige õigem leida omale mõni Hea Tuju Raamat. Gerald Durrell on alati kindla peale minek, aga ka mõni lasteraamat, nagu Vahtramäe Emil või Röövel Hotzenplotz või Karupoeg Puhh või Härra Huu. Härra Huu? Minu 85-ndast aastast pärit raamat on väga kenade hiirekõrvade ja veel kenamate pastakajälgedega kaanel, seestpoolt võib leida ka moosiplekke. Mis ainult näitavad teose püsivat ja olulist kohta minu eluloos. Kusjuures see raamat on siiani MINU riiulis ja mitte lapse omas, kuhu ometi suurem osa minu vanu lasteraamatuid on saanud.

Töötab! Masenduse leevendajana ja tujutõstjana. Eriti hästi koos Hedvig Hansoni viimase plaadi, koogi ja kuuma teega. Sest kuidas sa ikka oled masenduses peale selliste lausete lugemise:

- Härra Huud oleks võinud tuletikuga pikali lükata, nii vapustatud oli ta.
- Ega admiral Õllekõht vett ei joonud, aga selle vaatamine andis talle jõudu õlut oodata.
- Eluilmaski ei eksi ta seda enam jooma. Pigem lõikab ta või endal küüsi. Pigem läheb juuksuri juurde ja laseb juukseid lõigata. Või siiki mitte.
- See jutt istuks talle nagu nööpnõel juustu sisse.
- "Pealegi on meie arved, lisaks sellele, et nad on suurepärased, ka väga head, hiilgavad, toredad ja palju paremad kui kõigi meie konkurentide arved," laulis pangaametnik, nagu oleks ta telereklaam.
- Ta avas ja sulges suud, aga härra Huu hääl oli karavelliga Indiasse lennanud ja laulis parajasti hindude kontserdil.
- Päevad kulusid, aga härra Huu paikas neid, nagu oskas.

-Kuld hiilgab, aga mingit tõelist väärtust tal ei ole, mõtles härra Huu. See on vaid kokkulepe. Kui inimesed otsustaksid väärtuslikuks pidada põllukive ja hakkaksid koguma neid, visataks kuld minema ja seda vedeleks kõikjal. Mingit muud kasu kullast ei ole. Sellest ei saa ju midagi ehitada. Aga kivist saab.

Viimane mõtteavaldus on mul juba esimesest lugemisest meeles - põllukivide ja kulla suhtelisest erinevusest ja sarnasusest mõeldes veetsin ma lapsena nii mõnedki hetked voodis und oodates. Raamatute mõju arenevale organismile on siiski tähelepanuväärne! :)

Siit võib lisa lugeda: Härra Huu teeb sauna.

Ostsin mõned aastad tagasi ka ühe Mäkelä kirjutatud Härra Huu järgedest - "Härra Huu reisimas" ja see oli teatav pettumus. Nüüd üle lugedes täpselt samamoodi. Selline mõtlik ja filosoofiline ja seda mõnusat huumorit polnudki nagu õieti. Aga võib-olla on asi hoopis selles, et lapsepõlves loetud raamatud jätavad meisse palju sügavama mulje ja hiljem nende juurde tagasi pöördudes tulevad meelde need seosed ja mõtted, mis esimesel lugemisel tekkisid. Täiskasvanuna tekivad juba teistsugused seosed ja siis pole uus lasteraamat enam pooltki sama huvitav. Võlumaailm on meie jaoks juba jäädavalt kadunud.

Tõlkinud Piret Saluri

Intervjuu autoriga
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Loterii

J. M. Barrie "Peeter Paan Kensingtoni aias"

J. M. Barrie kirjutas jutu "Peeter Paan Kensingtoni aias" paar aastat enne seda kuulsat "Peeter Paani", kus ta koos Wendy ja teiste lastega Eikunagimaal seikleb. See on eraldiseisev jutustus ja hilisema Peeter Paani looga on ühist vaid nimitegelasel.

Kensingtoni aeda sattus Peeter Paan kui ta ühenädalaselt põgenes inimeseks olemisest ja lendas sinna tagasi. Sest nagu sa tead, olid kõik beebid enne inimeseks saamist linnud. Peeter Paan enam ei olnud, aga kuna ta oma koju ema juurde enam tagasi minna ei saanud, harjus ta elama lindude ja haldjate hulgas Kensingtoni aias ja oli seal väga rõõmus. Suurem osa tegevusest toimus peale Sulgemisaega, sest enne seda, kuni inimesed aias jalutavad, hoiavad haldjad end peidus, enamasti teeseldes, et nad on lilled.

Tore ja südamlik lasteraamat, kirjutamisajale kohaselt ka natuke moraali lugev, aga ainult õige natuke.

Tõlkinud Jaana Peetersoo 

Eve Ensler "Vagiina monoloogid"

Eve Ensleri "Vagiina monoloogid" on tegelikult näidend, mis ka meil Ugalas lavastunud. Näidendit näinud ei ole, aga tundub, et oleks raamatu lugemise asemel pidanud hoopis näidendit vaatama. Sest raamat ei veena.

Seda reklaamiti kui "ainulaadset ekskursiooni "keelatud piirkonda", pühitsemaks naise seksuaalsust selle keerukuses ja salapäras. Kohati jõhkralt otsekohene, kohati lapsemeelne ja vaimukas teos sõnastab naiste kõige intiimsemad fantaasiad ja hirmud, muutes nõnda alatiseks lugejate ettekujutust naisekehast ja seksist."

Ilmselt olen ma juba piisavalt rikutud, et minu ettekujutusi see raamat küll muuta ei suutnud. Üsna külmaks jättis. Ilmselt oleks laval näidendina selle mõju parem olnud. Nojah, esimest korda ilmus teos juba 10 aastat tagasi, ehk sel ajal oli see tõesti sensatsiooniline, eriti Ameerikas, mis teatavasti oma võltsvagaduse poolt kuulus on. Üks teose eesmärkidest on suunatud naistevastase vägivallaga võitlemiseks, sellisena on ta igati omal kohal. Feministliku propagandana ta minu jaoks igatahes ei toimi. See-eest kaanepilt on tõesti kaunis!

Tõlkinud Hana Arras

Ning lugege, kui erinevalt arvavad selle raamatu kohta kaks meest:
Andres Keil, Ekspress
Vaino Vahing, Ekspress

Nikolai Baturin "Kuningaonni kuningas"

Eellugu:
1. Aastat mitu tagasi vaatasin Arvo Iho filmi "Karu süda" ja ei saanud mitte midagi aru. Seepeale võtsin raamatukogust Baturini raamatu ja mõistsin, et filmi olid saanud vaid fragmendid sellest tihedast ja erinevatel tasanditel kulgevast raamatust. Elasin sel ajal üürikorteris paneelmajas, kus uue aasta algul oli sooja tervelt 13 kraadi! Otsisin omale kõik majas leiduvad tekid peale ja veetsin niimoodi õhtud seda raamatut lugedes. Võttis aega, aga läbi sai! Mõnes mõttes oli külm tuba laanejutu lugemiseks ideaalne paik. Aitas paremini sisse elada:) Ühtlasi otsustasin, et üheski paneelmajas mina enam kunagi ei ela.

2. Mitu aastat tagasi ilmus Postimehes portreelugu ühest Tartu naistaksojuhist, kes muuhulgas ütles, et tema ilma Baturini raamatuteta elada ei saa, neid loeb igas asendis ja igal võimalikul ajal. See jäi meelde, et huvitav, mis selles Baturinis siis niiväga on, et ta kellelegi niimoodi mõjub.

3. Meie koduses raamatukogus Baturini raamatuid ei olnud. Nii et kui kellelgi on üle "Karu süda", siis palun lahkesti see mulle müüa! Tema esikromaan, 1973 a ilmunud "Kuningaonni kuningas" sattus minu riiulisse vanavanemate kogust paar aastat tagasi. Niisiis on see teine Baturini teos, mida lugenud olen.

Lugu alustades tuli "Karu süda" kohe meelde - samasugune õhkkond, ehk külm ja lumine laas, küttide natuke mõistatuslikud jutud ja teod, teistmoodi maailm. Laanejutustus koosneb kolmest osast: Parvesõitja, Valguse värvid ja Kuningaonni kuningas.

Esimeses osas Parvesõitja saabub kütt laande ja kohtub seal teise küti - evengiga. Nad räägivad, arutlevad maailma ja iseenese asjade üle. Jutt on natuke mõistatuslik, tekib tunne, nagu ei oleks võõrastel küttide juttudesse asja. Teises osas Valguse värvid liigub kütt mööda laant ja kohtub seal Naisega, kelle juurest õige pea aga jalga laseb. Viimases osas Kuningaonni kuningas teeb kütt oma igapäevast kütitööd - kontrollib püüniseid, laseb soobleid, magab õues, pragab oma koertega ning unistab.

Ükskord peale päikesevihma, mis sarnanes naeruga läbi pisarate, tahtsin ma jõuda vikerkaart puutuma. Mul polnud vaja selleks teelt hälbida. Läbi vihmajärgse aurangu nägin teda kui mitmekihilise marmelaadi sammast toetumas laavakivi pangale, mis oma raskusega teeraja samblasse vajutas. Läksin terve tunni – vikerkaar jäi minust endiselt kaugele. Niisamuti oleks võinud minna terve elu. Alles hiljem tulin sellele: juba üksnes s o o v vikerkaareni jõuda tähendab selle põgusat puudutamist.

Kogu teos on täis pisikesi filosofeerimisi ja suuri mõtteteri. Tõsi, need tunduvad tihtipeale banaalsevõitu, selline igapäevafilosoofia, aga võib olla 1973-ndal aastal ei olnud need veel nii ära kasutatud?
- Kui sa tunned endas kogu maailma, pead endaga maailmatu palju tegelema.
- Ükskõik kui pikad jalad sul on, enne iseennast ei jõua sa ikka pärale.
- Inimene kohaneb lõpuks kõigega - kui teda maasse taguda, läheb ta kasvama...

Teose jooksul liigub kütt läbi laane, aastaaegade ja iseenese unistuste ja mõtete sügavamate soppide. Rahulikult ja aeglaselt, sest laanes ja pakases kaotab kiirustamine igasuguse mõtte. Lõpuks jõuab ta Kuningaonni, oma liikumise sihtpunkti ja leiab oma sisemise rahu.

Autori koduleht
Autorist, EPL
Intervjuu autoriga
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Maaleht

2008 lugemisaasta kokkuvõte

Kahtlemata kõige viljakam nende viimase kolme aasta kohta, mil ma oma loetud raamatutest arvet pean. Kui 2006 suutsin läbi lugeda 40, 2007 aastal 48, siis mullu koguni 61 raamatut. Telekavaatamisest ja ajakirjadest loobumine andis tunda! Aga tegelikult oli ka sel aastal nädalaid, kus raamatut kordagi kätte võtta ei saanud.

Pean tunnistama, et miskit edetabelit ma loetud raamatutest teha ei saa, sest kõik nad olid ühel või teisel moel nauditavad. Mõned üksikud panid õlgu kehitama, näiteks Fay Weldoni "Mis teeb naised õnnelikuks" või Nick Hornby "Speaking with the Angel" ja mõne puhul oli tükk tegemist, et neist läbi närida, aru saada ja ennast veel peale seda hästi tunda. Siia kategooriasse kuulusid muidugi Umberto Eco "Minipäevik" ja ka Richard Brautigani "Arbuusisuhkrus", mis ennast minu jaoks ei avanudki.

Aga kui peaks nimetama mõne sellise raamatu, mis ehk pani mind maailmale veidi teise pilguga vaatama, siis:

• Anton Nigovi "Harjutused" kõigepealt - kuni luuüdini alasti ja aus.
• Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus" - palju me teadsime Balkani poolsaarel 1990-ndatel toimunud genotsiidist? Mind tabas järsult arusaamine, et kõik need tapatalgud ja julmused toimusid ju alles hiljuti, siinsamas, "tsiviliseeritud" Euroopas.
• Andres Saareste "Kaunis emakeel" - Kaunist eesti keelest, selle kujunemisest ja ajaloost.
• Roberto Calasso "Kadmose ja Harmonia pulmad" - Vana-Kreeka müütide tõlgendused. Üks ilusamaid raamatuid, mida olen lugenud.
• Anthony Bourdaini "Avameelselt köögist" - Toit on seks. Toit on valu. Toit on kirg.
• Ja last but not least Amalie Skrami "Ära antud". Ega sellel teosel muud tähtsust maailma kirjanduselus ei ole, kui et ta oli mulle ajendiks selle blogi loomisel.
  

Kuna alustasin siia oma lugemiselamuste üles märkimist aprillist, siis enne seda loetud raamatute kohta arvamusi ei ole. Kuigi algselt võtsin omale eesmärgiks igast loetud raamatust mõtted kirja panna, siis päris teostunud see ei ole. Kas ei ole raamat suutnud niipalju mõtteid äratada, et neid kirja tasuks panna või on aeg lihtsalt vaikselt mööda läinud. Ja kui ma pean valima, kas raamatut lugeda või arvustust kirjutada, siis arvake ära, kumma ma valin? ;)

Loetud raamatute nimekiri: 2009

1. George Steiner, Valik esseid
2. Maggie Paley, Peeniseraamat
3. J. M. Barrie, Peeter Paan Kensingtoni aias
4. Kari Hotakainen, Kaitsekraavi tee
5. Hannu Mäkelä, Härra Huu
6. Hannu Mäkelä, Härra Huu reisimas
7. Gerda Kroom, Tee raviomadused
8. Aino Kallas, Reigi õpetaja
9. Colette Davenat, Väljavalitu
10. Lindsey Davis, Varjud pronksis
11. Paul Reiser, Kahekesi
12. Kim Cattrall, Seksuaalne arukus
13. Urmas Espenberg, Erose kütkeis
14. Margit Hakomaa, Laura Kallasvee, Ester Kannelmäe, Kirg. Toit
15. Erich Fromm, Armastuse kunst
16. Carlos Ruiz Zafón, Tuule vari
17. Anne de Rancourt, Kuidas kasvatada toateismelist?
18. Aphra Behn, Oroonoko ehk kuninglik ori
19. Robert van Gulik, Hiina kellamõrvad
20. Karmen Kirke, Seks ja võim
21. Elina Hirvonen, Et tema mäletaks sedasama
22. Olavi Ruitlane, Kroonu
23. Rein Raud, Vend
24. Antti Heikkilä, Elu parim aeg
25. Tiit Aleksejev, Palveränd
26. Eoin Colfer, Artemis Fowl
27. Neil Gaiman, Coraline
28. August Kitzberg, Libahunt
29. Jakob Wassermann, Caxamalca kuld
30. Maimu Berg, Vene rulett. Euroopasse! Euroopasse!
31. Valdur Mikita, Metsik lingvistika
32. Karl P.N. Shuker, Lendavatest konnadest tiivuliste madudeni
33. Jeanette Winterson, Taak
34. Margaret Atwood, Penelopeia
35. Viktor Pelevin, Õuduse kiiver
36. Alexander McCall Smith, Unenägude Angus
37. Maurice Druon, Zeusi mälestused
38. Milorad Pavić, Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest
39. Henno Käo, Kuningas, kuninga kass ja teised
40. Joseph Bédier, Tristani ja Isolde lugu
41. Valentin Kuik, Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev
42. Isak Dinesen, Babette'i pidusöök
43. Zmitrok Bjadulja, Hõbedane tubakatoos
44. Neil Gaiman, The Graveyard Book
45. Herta Laipaik, Kurjasadu
46. Barbara De Angelis, Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma
47. Jon Fasman, Maadeavastaja raamatukogu
48. J.K. Rowling, The Tales of Beedle the Bard
49. Jaan Pehk, 4
50. Neil Gaiman, Stardust
51. Eric Gurney, Kuidas elada kavala kassiga
52. Hannele Klemettilä, Keskaja köök
53. Olavi Kärsna, Pisiettevõtja käsiraamat
54. Neil Gaiman, American Gods
55. Maarja Kangro koostatud, Raamat:)
56. Valdur Mikita, Kirsiõieturundus
57. Valdur Mikita, Äparduse rõõm
58. Maiju Lassila, Tuletikke laenamas
59. Marju Raadik, Panganduskeel
60. Neil Gaiman, Smoke and Mirrors
61. Tõnu Õnnepalu, Paradiis
62. Garri Kasparov, Male kui elu mudel
63. Andrew Norman, Agatha Christie. Lõpetatud portree

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Lõpuks ometi Eesti oma sex, drugs and rock'n'roll teos! Mihkel Raua "Musta pori näkku" oli just see, millest me kõik puudust oleme tundnud. Ise seda teadmata muidugi. Või ei ole?

Kas on keegi, kes ei alustanud raamatu lugemist piltide vaatamisest? Ei usu... ja Raua vanuse pidin ka kohe alguses internetist järgi vaatama. Et ennast sellesse aega paremini sobitada. Sest eks olen minagi omal ajal Singer Vingeri kontsertidel, 1988 a Tartu Levimuusikapäevadel ja Rock Summeril käinud. Seda ma siit raamatust otsisingi - aega ja inimesi. Mitte niivõrd ilukirjanduslikult kõrgel tasemel olevat teksti.

Stiil ongi natuke hüplik. Raud hüppab ajas edasi -tagasi, kuigi põhiliselt liigub tegevus ikka kronoloogiliselt ja loogiliselt. Kirja- ja trükivigu on ka ühe toimetatud raamatu kohta liiga palju. Raud kirjutab põhiliselt muusikast ja muusikutest. Algselt oli ta plaaninudki ainult Singer-Vingeri biograafiat kirjutada, kuid tööd alustades oli selge, et sellest ei piisa. Seetõttu on raamatus ka väga vähe tema lapsepõlvest ja kuulsatest vanematest. Kellest samuti tahaks ju kõike teada. Tegelikult hõlmabki teose põhiteema vaid mõned aastad, ajast mil Raud Singer-Vingeris alustas kuni 1990 aasta 2. augustini, mil ta alkoholiga lõpu tegi.

Huvitav, hoogne, tihe, lõbus... ja väga kurb raamat. Raamat ühest ajastust ja noortest selle keskel. Sellest, kuidas üks põlvkond ennast surnuks joob. Selle kõige juures muidugi kõvasti lõbutsedes. Lõpp oli eriti morbiidne. Mulle tundub, et Raual on selle raamatuga mingi isiklik võlg tasuda, ja mida lõpu poole, seda paremini on seda tunda.

On juba kuulda hääli, et ega see ju täpselt ikka niimoodi ei olnud, nagu Raud kirjutas. Ise ta ütleb, et ei küsinud kelleltki nõu ega luba avaldamiseks. Põhiliselt sellepärast, et kartis, et teised inimesed mäletavad neid seiku teisiti kui tema, eelkõige vähem rajumalt. Aga rokkarid on ju selline isemoodi rahvas, et parem raju kuulsus kui et üldse mitte mingit kuulsust. Ainult üks raamatus nimetatu, kes isegi mitte Eestis ei ela, olevat helistanud Kultuurkapitali ja seal vaest sekretäri Raua teose pärast pool tundi sõimanud.

Ning ühe asja soovis Raud veel korda ajada - tema ei ole mingi homofoob, kuigi Valle-Sten Maiste niimoodi oma arvustuses kirjutab. Aga see ropendamine, millest igas arvustuses juttu tehakse... Nüüd, paar nädalat peale lugemist ei tule nagu meeldegi, et raamatus mingi ropendamine ka oli. Hardi Volmeri "minge munni, raisk" on ainuke. Ilmselt sobitus see nii orgaaniliselt teose sisu ja atmosfääriga, et mina ei pannudki seda tähele. Kuigi muidu ropendamine kriibib minu kõrva küll.

Ah et kust ma tean, mida Raud ütles või mida Raud mõtles? Ma käisin muidugi Apollos autori ja kirjastajatega kohtumisõhtul. Muuseas sain ka autorilt raamatusse autogrammi, küll mitte endale, vaid sõbrannale, kes oli palunud mul omale raamat osta. Natuke kahju oli küll, oleks ka omale isiklikku autogrammi ja templit tahtnud, aga leidsin, et raamat sai juba läbi loetud ja selle 200 krooniga on mul palju muudki teha.

Kirjandusaasta 2008 kokkuvõte

Postimees avaldas 2008 aastal Eestis välja antud kirjandusteoste kohta kokkuvõtva artikli.
Kirjanduskriitikute ja muude tegelaste isiklikud edetabelid ja Apollo raamatumüügi top. See viimane pani natuke õlgu kehitama. Mina olen sellest nimekirjast lugenud kahte raamatut (Mihkel Raua "Musta pori näkku" ja Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu"). Ülejäänud tunduvad ebahuvitavad.

Aga inimeste isiklikud edetabelid on huvitavad. Näiteks sellist Eesti mõistes marginaalset teost nagu Pierre Bayardi "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" on lausa mitmed nimetanud. Ja Mari Tarandi "Ajapildi sees" läks nüüd minu lugemislisti oma järjekorda ootama.

Kätlin Kaldmaa 2008. aasta tõlkeilukirjanduses
Vaapo Vaher Eesti proosa 2008
Ilona Martson Lastekirjandus 2008 kurja kriitiku pilgu läbi
Heidi Aadma Eesti näitekirjandus 2008
Maarja Kangro Eesti luule 2008
Jan Kaus Eesti proosast 2008

Mida rahvas otsib

Olen tähele pannud, et aeg-ajalt armastavad blogijad oma naljakamate otsingusõnade kohta nimekirju avaldada. Ma avaldan siis ka. Mitte et see kuigivõrd tähtsust omaks, aga Google'i otsimootori hingeelu on ikka täitsa hoomamatu minu jaoks.

• kuidas klassifitseerida naisi
• vilja jahvatamine hind
• agatha christie kuidas romaanid
• seks pooside kirjeldused
• poosid
• armastuse poos
• tõeline mees on
• neegerorjade inglise keel tõlkimine
• vähem on rohkem postimees
• 18.saj. lõpu-19.saj alguse teadlased
• luuletus tiibadega
• nigella pearoog
• nigella lawsoni vanemad

Siiski, pean tunnistama, tuleb enamus otsijaid siia blogisse täitsa mõistlike otsingusõnadega, nagu Nigella retseptid, raamatublogi ja kuidas kirjutada arvustust (top 3).
Lisan veel juurde, et see siin on lugemispäevik ja muust kui raamatutest siin eriti juttu ei ole.

Käisin poes vol 7

Otsustasin küll vahepeal, et poes ei käi - eriti raamatupoes ei käi, aga kus sa pääsed! Kõigepealt leidsin Prismas kasti seest 49 krooniga Geraldine McCaughreani "Peeter Paan punases", no kuidas sa sellist raamatut siis ostmata jätad! Raamatuklubis oli pakkumises 79 krooni eest "Täielik toataimede käsiraamat". Kuna ma oma Virve Roosti 30 aastat tagasi välja antud toalilleraamatu juba ammu ära kaotanud olen ja tema viimane raamat üle mõistuse kallis oli (No milleks on vaja käsiraamatuid trükkida paksule ja raskele kriitpaberile, hiiglasuures formaadis ja selle eest üle 300 krooni küsida?), siis parem see kui mitte midagi, eks ju? Lapse jaoks ostsin Apollost 27 kr tükk Susanna Clarke'i "Jonathan Strange & härra Norrelli" triloogia, ikka lootuses, et äkki SEE raamat teda lugema paneb. No Harry Potterit ta ju luges. Lootus kustub viimasena! EPL Eesti lugude sarjast rändasid riiulile Jaan Krossi "Kolme katku vahel"- seda ma pole lugenudki veel! ja Aino Kallase "Reigi õpetaja". Aino Kallast ma pole ka lugenud. Küll ükskord lugemisjärg ka nende raamatuteni jõuab. Endiselt lootusrikas...

Leelo Tungal "Seltsimees laps ja suured inimesed"

Kohe ilmumisest saadik lugemislistis olnud Leelo Tungla "Seltsimees laps ja suured inimesed" oli ootamist väärt küll. See on väga kurb ja samas väga naljakas raamat. Tegevus toimub 50-ndatel, kui autor polnud veel viieaastanegi. Teose alapealkiri "Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest" määrab ka teose tonaalsuse. Lapse pilgu läbi kirja panduna ei tundugi toonane olustik nii masendav. Laps suudab tunda rõõmu elu pisiasjadest, hoolimata sellest, et mustad mehed ema kaugele ära viivad. Teisalt rõhutab just see naiivne lapse pilk 50-ndate painavat õhustikku ja täiskasvanute maailma absurdust ja tobedust.

Onu Kopli oli mul keelanud rääkida kolmest asjast: esiteks sellest, et memme ära viidi, teiseks oma säravate paelte ja kuldnööpidega mundrist, mis riidekapi taganurgas valge lina sees peidus oli, ja kolmandaks sellest, et tegelikult pole ma mingi tavaline laps, vaid SELTSIMEES laps.
"Kas need on kõik sõjasaladused?" küsisin onult: raadios loeti ükskord juttu "Sõjasaladus" ja selles tegi üks mõtlematu poiss palju paha, kui sõjasaladuse välja lobises. Onu tegi väga tõsise näo pähe ja noogutas.

"Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul on julgeolekumunder kapis voodilina all!" tõotasin pühalikult. Seepeale oli onu natuke aega vait ja ütles siis, et ma olen juba nii tark laps, et mul ei sobigi piimasappa minna - võin selle asemel hoopis tema margikogu vaadata, soovi korral laenab ta selleks oma luubigi!

Kuigi minu jaoks on 50-ndad pea sama kauged kui praegustele lastele, kelle jaoks see teos esmajoones mõeldud on, tundsin tihtipeale äratundmisrõõmu. Laste mured ja rõõmud on sõltumata ajastust ikka sarnased. Läbivaks teemaks on heaks lapseks olemine. Unistasin minagi lapsepõlves, et kui mul oleks kolm soovi, sooviksin kõigepealt ennast heaks lapseks - selliseks, kes kuulab vanemate sõna, ei loe öösiti salaja raamatuid, õpib hästi ja koristab enda järelt. See oli lapsena nii oluline. Nüüd sain teada, et ma ei olnudki ainuke, kellel hea laps olemisega raskusi oli!

Jaak Urmet pahandab EPL'is kujundajaga, et nii ülekujundatud raamatut ei olegi võimalik lugeda. Minu arvates on pildimontaažid väga toredad ja toetavad raamatu üldist õhustikku. Samas lehtedele kuhjatud tüpograafia küll midagi juurde ei andnud, aga otseselt ei härinud ka.
Kuuldavasti on sellele raamatule ka järg tulemas!

Teised kirjutavad:

EPL, Eesti Ekspress, Õpetajate leht, Postimees, Sirp
Danzumees, Liivametsa lugemised, Raikküla Raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Sauga Raamatukogu, Kirjakoi

Leelo Tungal, Usalduseta peab unustama ehk Seltsimees lapse sünd
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Õhtuleht