Niisiis, Loomingu Raamatukogu. Kui ma seda kolm aastat tagasi tellima hakkasin, olid mu uue kodu seinad veel raamaturiiulivabad ja mõte, et mulle peaaegu iga kuu raamat või paar koju kätte tuuakse, erutav. Ilma Loomingu Raamatukoguta ei oleks ma kunagi saanud teada sellisest autorist nagu Mare Kandre (Naene ja Dr Dreuf), lugeda teoseid nagu Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga", Hasso Krulli "Loomise mõnu ja kiri", Anu Lambi teatriteksti Johannes Aaviku keeleuuendusest või Juri Lotmani kirju. Kuid sel aastal ilmunud teostest on siiani väga vähesed huvi pakkunud. Just käesoleval aastal laekuvad järjest raamatud, millega mina ei oska midagi peale hakata. Peale riiulisse paneku muidugi. Kõiksugu publitsistika ja esseistika... enam ei eruta. Pierre Bayardi teos "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" aga äratas kohe huvi. Intrigeeriva pealkirja tõttu muidugi. Lootes sealt ka omale midagi kõrva taha saada, võtsin kohe ette.
Kõigepealt teeb autor meile selgeks, et mittelugemine ei tähenda sama, mis raamatust mitte huvitumine. Tema klassifitseerib lugemise astet järgmiselt:
TT - tundmatu teos
LT - lehitsetud teos
UT - unustatud teos
KT - kuuldud teos
Kõige huvitavam kategooria on UT - unustatud teosed. Need on sellised raamatud, mida me oleme lugenud, kuid unustanud kas selle sisu või kogu lugemise fakti. Autor esitab küsimuse, kas me saame selliseid unustatud raamatuid pidada loetud raamatuteks? Kui nad meie mälus on võrdväärsed sellistega, mida me kättegi pole võtnud.
Bayard analüüsib konkreetseid olukordi, kus me peame rääkima raamatutest, mida me pole lugenud. Lõpuks toob ta terve hulga lihtsaid nõuandeid, kuidas käituda sellistes olukordades.
Kirjandusklassikute abil tõestab Bayard meile, et tõepoolest, lugemine on mittevajalik! Ta võtab appi Umberto Eco "Roosi nime", Balzaci "Kaotatud illusioonid", Graham Greene "Kolmanda mehe" ja muidugi Oscar Wilde´i, kelle kuulus ütlus: "Ma ei loe kunagi raamatuid, mille kohta ma pean kirjutama kriitika; inimene on nii mõjutatav" raamatu motoks oli valitud. Kuna kõik need teosed kategoriseerusid minu jaoks klassi TT, LT, KT või UT (ja ma ei häbene seda tunnistada!), ei olnud mul võimalik ka vastu vaielda, või võrrelda, kas minu nägemus teosest on sarnane Bayardi järeldustele.
Bayard kirjutab, et haritud inimene teab, et kultuur on eelkõige oskus orienteeruda. Seetõttu pole talle tähtis, kas ta on mõnd raamatu lugenud või mitte, sest isegi kui ta täpselt selle sisu ei tunne, on ta võimeline teadma selle paigutust, ehk seda, kuidas see raamat teiste raamatutega suhtestub. Haritud ja teadmishimulisele inimesele piisab juba pilgust kaanele ja autorile, et temas tekiks kujutluspilte ja muljeid, mida on võimalik vormida arvamuseks. Tihtipeale saame me toetuda ka teiste inimeste arvamusele, et selle abil endale mulje luua.
Tegelikult olen ka ise sama tehnikat kasutanud küll ja küll. Ma nimelt käin väga harva kinos ja telekat ka õieti ei vaata. Küll aga loen läbi kõik filmiarvustused, mis ajalehtedes ilmuvad. Asjaolu, et ma filmi näinud ei ole, ei ole mind tõesti kunagi takistanud filmi teemal targutamast. Sest ma suudan teda seostada teiste sarnaste filmidega, tean ilma nägemata arvata näitlejatööde kvaliteedist ja seega luua omale selge pildi filmist ja sellest rääkida. Täpselt sama väidab Bayard ka raamatute kohta. Raamatute maailm aga on mõõtmatult suurem kui filmide oma. Nii et kui Bayard ütleb, et tegelikult oleme me kõik mittelugejad, on tal tuline õigus. Sest ükskõik kui hoolega üks isik ka ei püüaks, suudab ta läbi lugeda siiski vaid murdosakese kõigist neist raamatutest, mida on kirjutatud ja tulevikus kirjutatakse. Hoolimata mõningasest nõustumisest Bayardi teooriaga ei saanud ma lahti tundest, et kogu teos on autori kirglik eneseõigustus asjaolule, et talle ei meeldi raamatuid lugeda. Just seetõttu on ta otsinud toetust teistelt autoritelt ja autoriteetidelt. Aga minule MEELDIB raamatuid lugeda! Ma ei loe neid seetõttu, et eksamit ära teha või et näida haritud või arvustuse kirjutamise jaoks. Seetõttu ei suutnud Bayard mind veenda.
Kõige parem osa raamatu juures oli tõlkija Tanel Lepsoo kirjutatud järelsõna. Olles lugemise lõpul juba ahastuses, sest Bayardi arvates on selleks, et raamatutest kirjutada või neist rääkida vaja neist kaugele eemale hoida, millest järeldus, et kõik mis ma teen on vale, mõjus järelsõna kui mahe paitus. Tegelikult ei olegi lood nii hullud, ütleb tõlkija: "Kui Bayard ütleb, et on põhjust karta, et liigne ajaveetmine ühe raamatu seltsis võiks korraga kahjustada nii üldist ülevaadet kõikidest raamatutest kui ka loometegevust, siis mina seda küll ei usu." Mina ka mitte.
:) Aga minu arust oli kogu toon mõnusalt irooniline ja autor ei olnud sugugi väljendanud põlgust lugemise kui tegevuse vastu (kuna oli ju näha, et ta teadis loetud raamatutest igasuguseid pisiasju ja erinevaid vinkleid). Kirjutas ka lohutuseks ka neile, kes loevad ja loevad, aga ikka midagi ei mäleta (näiteks nagu ma ise). Samas ehitas "teaduslikult" üles, et iga peatükk oli mingi teosega seostatud ja tegelikult tore varjatud raamatute tutvustus hoopis.
VastaKustuta