Rita Ahonen "Minu Stockholm"

Rita Ahonen lahkus Nõukogude Eestist 1988 aastal poliitilise põgenikuna Stockholmi, kus kõik oli nii võõras ja nii teistmoodi. Nagu Ahonen sissejuhatuses mainib, asub Rootsi meile geograafiliselt lähedal, kuid kultuuriliselt ootamatult kaugel. Autor kirjutab palju oma esialgsetest kohanemisraskustest, mis nüüd tagantjärele üsna naiivsetena tunduvad. Aga kirjeldatav tunne on ehe, ka nüüd, 25 aastat hiljem lugeda.

Jooksen kontorisse ja haaran toru. "Kas sina oled spekulant korterile Faasani tänaval?"

Kohkun. Sõna "spekulant" tähendab minu jaoks midagi negatiivset - inimest, kes millegagi spekuleerib, äritseb. See oli Nõukogude Liidus karistatav. "Ei," vastan kohe. "Loomulikult pole ma mingi spekulant!"

"Aga sa oled siin kirjas kui esimene spekulant sellele korterile." "Ei, mind ei huvita see korter. Ma ei tea sellest midagi." "Aga kas sa korterijärjekorras tahad edasi olla?" "Loomulikult. "Kõne lõpeb.

Lähen töökaaslaste juurde tagasi ja jutustan solvavast telefonikõnest, kinnitades, et lükkasin kõik süüdistused spekulatsiooni kahtlustes tagasi ning kindlasti saadi aru, et olen aus ja korralik inimene, kes tahab korterit endale, mitte et sellega spekuleerida.

"Nad pakkusid sulle ju korterit!" hakkavad kolleegid seletama. "Ei ole võimalik," vastan umbusklikult. "Miks nad mind siis spekulandiks sõimasid?" "See tähendab siin seda, et sina oled sellele korterile esimene kandidaat." (lk 73)

Mina saabusin Rootsi 13 aastat Ahonenist hiljem, olles enne läbi käinud kõik need tormilised muutused, mis Eestis kapitalismi kiirustamisel toimusid, seega ei üllatanud mind enam ei kaubavalik ega ametnike viisakus. Olles ise Rootsis elanud ja hiljem rootslastega koos tööd teinud, oli rootslase hingeelu kirjeldus ühest küljest väga tuttav, teisalt aga pakkus ka üllatusi. Näiteks ei kohanud ma Rootsis elades erilist abivalmidust, mida Ahonen rõhutab. Jah, kui bussis kõva häälega hüüdsid, et ehk keegi aitaks kohvri trepist üles tõsta, siis keegi ikka aitas, aga ise ei tulnud seda küll keegi kunagi pakkuma.

Muidugi ei saa autor üle ega ümber rootslaste heaoluühiskonnast, võrdõiguslikkusest, alkoholipoliitikast ja Systembolagetist. Ja siis toit - ka see on hoolimata geograafilisest lähedusest meie omast väga erinev. Kasvõi kartulisalat - Rootsis kujutab kartulisalat endast suuri, vänge majoneesiga või paksu hapukoorega segatud kartulitükke. Mõnikord on lisatud küüslauku ja tilli ja maitsestatud magusa õli ja sinepiga. See on ka kõik (lk 47). Aga kui tahta ise seda õiget teha, on jällegi mure, et sobivaid aineid pole saada - pole seda õiget hapukurki, vorst-sink on ka imelik.

Ahonen käib raamatus läbi need Stockholmis elatud 25 aastat. Algus ei olnud lihtne - ei olnud ei tööd ega kodu, hiljem tuli töö koristajana, siis eesti keele õpetaja ja Stockholmi giidina, kuni ta lõpuks leiab oma kutsumuse kooli juhatades. Pikalt kirjutabki autor Rootsi koolisüsteemist, mille suhtes ta üsna kriitiline on. Seega otsustab ta rajada uue kooli, kus saaks liita Eesti ja Rootsi kooli parimad osad. Ka see ei läinud valutult, kuid praeguseks on Europaskolan (Euroopa Kool) edukas ja tuntud. Ning ka autor on eluga Stockholmis kohanenud ja õnnelik.

Petrone Prindi kogutud lingid