reede, 26. juuli 2013

Kai Aareleid "Vene veri"

Kai Aareleiu "Vene veri" räägib mälust ja minevikust, leppimisest ja mõistmisest. Need sõnad ei räägi muidugi mitte üks raas raamatu sisust. Mul ongi selle sisu raske edasi anda, sest minu jaoks oli seda lugedes eelkõige oluline tunne, meeleolu, mis raamatut lugedes tekkis. Raamat oli kuidagi kurblik. Alguses pani tekst mind igatsema sellise turvalise ja traditsioonilise elu järgi ja lõpus pani tekst mind nutma.

Autor, kes diplomaadi naisena Peterburi elama asub, ei ole selle üle üldse õnnelik. Venemaa ei ole koht, kuhu ta minna tahaks. Vene veri, mida on pikka aega maha salatud ja unustada püütud, aga mis nüüd, seistes silmitsi selle suure riigiga, taas endast märku annab. Veri on tugev, seda ma tean ka omast käest. Isegi kui sul on seda - võõrast - vaid kaheksandik. Võõras veri pärineb vaarema Aleksandrast, kes eesti mehega abiellus ja Venemaal toimunud suurte muutuste eest Eestisse kolis. Vaheldumisi kirjeldab autor oma Peterburi elu ja pildikesi vaarema elu olulistest hetkedest. Saa siis aru, kas see on ilukirjandus või dokumentaal. Natuke nii ühte kui ka teist. Fragmentaarium mälupiltide, tunnete ja minevikumälestustega. Mina oleksin rohkem tahtnud lugeda vaarema Aleksandrast. Praeguse Peterburi kirjeldused olid kuidagi lohutud oma pideva külma, tuule ja lumega, räämas parkide, köökus mutikeste ja kõikvõimsate miilitsatega.

Kuula katkendit siin.

Teised kirjutavad:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar