Keeles on asju. Metsas ka.

Valdur Mikita "Metsik lingvistika" ja "Lingvistiline mets"

Mida rohkem ma "Lingvistilist metsa" lugesin, seda enam kasvas kujutelm, kuidas Mikita istub, keel põses, ja paneb kirja lauseid, kus kõik sõnad on arusaadavad ja näivad mõistlikud, kuid millel kokku ei ole vähimatki mõtet. Täiesti teadlikult muidugi. Lihtsalt selle jaoks, et oleks lõbusam.

Mulle hirmsasti meeldib tema usk ja veendumus, et Eesti ongi maailma keskpunkt. Just sellepärast meil ei olegi mitte midagi. Ei mägesid, liustikke, taigat, kõrbe, Nobeli preemiat ega isegi mitte kodusõda. Asjade keskpunktis ei olegi mitte midagi. Ratta keskel on tühi rumm. Kinnas on käetühjus. Müts on peatühjus. (lk 186)

Et siin sai kõik alguse ja et Eestil on maailma ajaloos veel suur roll täita. Meil on kõik veel alles, see arhailine. Setumaa on aga lausa evolutsiooni häll. Meie siin oleme lihtsalt selle kõige harjunud ja igatahes ei oska me end müüa (turisminduse mõttes). Eesti saab alguse nii umbes 600 miljonit aastat tagasi, mil Lõunapoolusel asuv hiidmanner Rodinia lagunema hakkab ja sünnib Baltika (Kaleva) ürgmanner. See liigub tasapisi, kuni ükskord seab ennast paika seal, kus me praegu oleme. Eesti lõunamereline identiteet põhineb geoloogilisel tõdemusel, et alles viimased 400 miljonit aastat oleme olnud ekvaatorist ülalpool - põhjapoolkeral. Kuid täna on nii, et meie ajalooline kujutlusvõime küündib hädavaevu 11 000 aasta tagusesse aega, liustiku servani, mitte kaugemale. Tulevik aga ei ulatu kaugemale pensionisambast ehk siis tegelikult inimese elueast. Nii on Eestis elava inimese kujuteldava ajaskaala pikkuseks umbes 11 075 aastat (lk 115). Mis on kurb ja mistõttu maailmas on olemas peaaegu kõik peale maailma jätkusuutlikkuse.

Ma nüüd rohkem sisust ei kirjuta, aga "Lingvistilises metsas" on palju-palju rohkem kui eestlaste identiteedist ja Eesti ürgsest päritolust, näiteks sünesteesiast, metsast, kirjutamise nõidusest, rattasõidust, põlevkivist, Nõukogude Liidu tuumavõimsuse arendamisest, devonist ja silurist, jõemütoloogiatest, latimeeriast, Kalevipojast, putukate suurest rollist eesti kultuuriloos ja muidugi keelest.

Mõned isutekitajad:

Igas korralikus eesti suguvõsas on olemas oma nõid või vähemasti legend niisugusest esivanemast. Päritoluliin, kust täielikult puudub metsa poole inimene, pole tõsiseltvõetav. /.../ Võib-olla on see kaudselt üks põhjus, miks ka arukas inimene Eestis püüab ikka oma suvekodu rajada üksildasse paika. Seal saab praktiseerida midagi seletamatut, pelgamata, et teda ähvardaks hospidal. (lk 46)

Iga korraliku eestlase sauna taga seisab väike ajamasin, millega ta nädalalõpul paleoliitikumis väikese tiiru sooritab. (lk 48)

Teadaolevalt on eestlased ainuke rahvas, kelle loomisloos toimetab kana. Just kana haub Linda välja tedremunast. (lk 76)

Keegi ei kujuta Euroopas ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve suplema. Niisugusest maailmast on ammu saanud muinasjutt. Eesti on veel osa sellest pitoresksest metsavahimüüdist. Maarjamaa on James Cooperi Nahksuka-juttude 3D versioon, koos lätlaste ja soomlastega moodustame vahest Euroopa indiaanlaste viimase reservaadi. (lk 87)

Eestlane on kas alati teel või pakib asju, selles mõttes on ta igavene rändaja. Auto on eestlasele tegelikult väga oluline, aga meile oleks tarvis täiesti teistsugust autot, millega saaks vedada nii lapsi, seapõrsaid, mööblit, kardulaid, ahjupuid kui ka kalleid soome külalisi. Eestlase auto peaks õieti meenutama rehetuba. (lk 146)

Eesti keel polegi vist mõeldud esmajoones rääkimiseks, see sobibki vahest rohkem mõtlemiseks ja nõidumiseks. (lk 157)

Tänapäeva eestlane on teadlane-šamaan, turundusjuht-müstik, bussijuht-ravitseja. Igal normaalsel eestlasel on vähemalt veel üks alternatiivne reaalsus, mis tema sisse kenasti ära mahub. (lk 176)

Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud. (lk 182)

Hajali külad ja mädasood on olnud eestlase kaitsevaimud. Võib-olla sellepärast ongi eestlase hing nagu turbasammal - alt küll mädaneb, aga ülalt kasvab mühinal rohelist juurde. (lk 186)

Märkus väga vanade inimeste kohta
Kui inimene vananeb, muutub ta vähehaaval üha mornimaks. Vanade inimeste meelelaad näib pöördumatult suubuvat ääretusse depressiooniookeani. Kuid huvitaval kombel vaid teatud ajalise piirini. Umbkaudu kaheksakümnenda eluaasta lävel tõuseb elurõõmsate vanakeste arv äkki märgatavalt. Põhjus on lihtsam kui enamik meist oskaks oletada - pessimistid on selleks ajaks lihtsalt juba surnud. (lk 189)

Üks peatükk aga on väga sarnane selle artikliga siin.

Mis mind natuke hämmastab, on see, et "Lingvistiline mets" on juba tükk aega raamatupoodide müügiedetabelite eesotsas. Mikita raamatud ei ole minu meelest mingi laiatarbekaup (proovige lugeda "Äparduse rõõmu"!). Palun ärge valesti aru saage, muidugi on mul ainult hea meel, kui raamatul hästi läheb ja igatahes soovitan seda kõigile lugeda.

Teised kirjutavad:
Nädala autor (katkend raamatust)
Eerik Kergandberg, Postimees
Tavainimene
Hasso Krull, Vikerkaar
Kultuur.err
Indigoaalane
Ekspress
Mihkel Kunnus
Ene Vainik, Keel ja Kirjandus
Raamat ja kuu
Toidutegu
Väike raamatutuba (tsitaate)
Kirjanduslik päevaraamat
Päikesejänku ja sada raamatut
Nõudmiseni
Intervjuu autoriga, Ekspress
Intervjuu autoriga, Postimees
Ööülikooli rännakud, ETV
Valdur Mikita Ööülikooli loengud

Paar sõna ka "Metsiku lingvistika" kohta. Lugesin seda juba 2009. aastal ja see jättis mulle sügava mulje. Nii sügava, et postitust sellest ei tulnudki. Jagan siis tagantjärele paari mõtet, mis toona kirja sain.

Selle peale, et keeleteadus võib ka metsik olla, ma enne ei tulnud. Üleüldse ei olnud ma varem pead vaevanud mõtetega selle üle, mis on keel või kiri või kultuur. Minu jaoks oli keel ja kiri üks ja seesama - sama asja väljendamise erinevad vahendid. Aga tuleb välja, et see pole üldsegi nii.

Mina pole muidugi mingi keeleteadlane ega isegi mitte filoloog ja seetõttu läks ilmselt nii mõnigi uuenduslik käsitlus ja teravmeelne seisukoht minust mööda. Puudub mul ju igasugune võrdlusmoment eelnevate teadmiste raamides. Nii et ma ei tea, kas Mikita esitatud seisukohad olid uuenduslikud või suisa ennekuulmatud või liikus ta juba sissetallatud rajal. Aga ehk just seetõttu tekitas teos nii palju ahhaa! ja ohhoo! mõtteid.

Pealkiri tundub olevat kummardus Lévi-Straussile, kes kirjutas raamatu "Metsik mõtlemine". Ja veel - miskipärast arvasin, et autori näol on tegemist korralikus eas professoriga, aga tuli välja, et täitsa noor mees :)

Teised kirjutavad:
Valdur Mikita Ööülikooli loeng samal teemal
Sirp, Berk Vaher
Hajameelne
Siinpool silmapiiri
Tsitaat raamatust
Kaks tsitaati