reede, 29. märts 2013

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" on üks ütlemata mõnus teos. Lühidalt öeldes räägib raamat Allan Karlssoni eluloo. Aga Allan Karlsson ei ole mingi keskmine Rootsi mees, tema on üks üsna eriline isend, kes üle kõige tahab elada rahus, erilisi nõudmisi elule tal ei ole, kui vaid voodi, natuke süüa ja mõnikord ka viina on. Ometi juhtub ta oma elu jooksul nii riigipeadega lõunat sööma kui ka maailma käiku pöörama. Saja-aastasena on Allan sattunud vanadekodusse, kus talle mitte üks raas ei meeldi. Niisiis otsustab ta oma juubeli hommikul sealt jalga lasta. Nagu muuseas haarab ta bussijaama ootesaalist kaasa korraks talle valvata usaldatud kohvri. Ja varsti otsivad teda nii politsei kui kurjategijad, sest kohver osutub olema täis sularaha.

Paralleelselt kirjeldab Jonasson ka peategelase varasemat elukäiku, nii et raamatu lõpuks on lugejal olemas ülevaade nii Allani elust alates sünnist kui ka kogu 20. sajandi olulisematest sõlmpunktidest. Sest Allan Karlsson satub pidevalt ühe räästa alt teise alla, ta on osaline nii Ameerika kui ka Nõukogude Liidu tuumarelva väljatöötamises, põgeneb Gulagi vangilaagrist, rändab kaameli seljas üle Himaalaja, päästab nagu muuseas esimees Mao noore naise, rääkimata kindral Francost, töötab aastaid Ameerika spioonina. Ometi on ta peamiseks sooviks lesida päikesevarju all valge liivaga rannal ja nautida viinakokteili.

Kohati meenutas teos Forrest Gumpi (mis mulle raamatuna muuseas üldse ei istunud), eelkõige just sellepärast, et peakangelane satub täiesti kogemata maailma suurkujusid päästma ja muidu ajaloo käiku pöörama. Paralleelselt eri aegade vahel hüplemine on praeguse aja kirjanduses väga populaarne võte, siin koob autor teose lõpuks kõik kenasti tervikuks ka.

Raamatu peamine võlu on aga mõnus huumor, mida jagub nii minevikku kui ka tänapäeva. Selline mõnusalt inimlik ja soe huumor, mitte must ja lõikav. Muie on lugedes kogu aeg suul ja vahel tuleb isegi mõni naeruturtsatus ära. Allan Karlssoni muretu meel ja loomuomane nutikus toob ta pidevalt välja ka kõige jaburamatest ja lootusetumatest olukordadest. Ja olukorrad on ikka jaburad küll.
„Nõndamoodi,” ütles Allan ja vaatas oma jalge ees lamavat teadvusetut hiina sõdurit. „Ole rootslasega võidu juues ettevaatlik, kui sa ise just soomlane või vähemalt venelane pole.” 
Natukese aja pärast hakkas Julius tagaistmel millegagi krabistama. Ta sirutas Allanile ja Bennyle lahtirebitud kommikoti. „Vaadake, mis ma pihta panin,” ütles ta. Allan kergitas kulme: „Sa varastasid kotitäie komme, kui meil on kohvris viiskümmend miljonit?” „Kas teil on kohvris viiskümmend miljonit?” küsis Benny. „Oih,” ütles Allan. „Mitte päris,” sõnas Julius. „Sina said ju sealt sada tuhat endale.” „Pluss viiesajaline bensiini jaoks,” lisas Allan. Benny oli mõnda aega vait. „Nii et teil on kohvris nelikümmend üheksa miljonit kaheksasada üheksakümmend üheksa tuhat viissada krooni?” „Sa oled kärme rehkendaja,” ütles Allan. 
Sõit kestis üksteist tundi, tarbetuid peatusi vahepeal ei tehtud, ja kõigi üldseisund oli hea, kui Indoneesia kapten teatas, et nad alustavad maandumist Bali rahvusvahelisel lennuväljal, ning Allan Karlssonil on viimane aeg maandumisluba lagedale tuua.
Allan vastas, et kapten ainult öelgu, kui Bali lennujuhtimistorn raadio teel ühendust võtab, siis korraldab ta kõik ülejäänu. „See ongi ju praegu!” vastas murelik kapten. „Mida ma neile ütlen? Nad võivad mind alla tulistada või mis iganes!” „Pole see nii hull ühtigi,” ütles Allan ja võttis kapteni kõrvaklapid ning mikrofoni.
„Hallo? Bali lennujaam?” küsis ta inglise keeles. Otsekohe vastati talle, et lennukil tuleb end viivitamatult identifitseerida, kui nad ei taha Indoneesia õhujõude omale sappa saada. „Minu nimi on Dollarit,” ütles Allan. „Sada Tuhat Dollarit.”
Lennujuhtimistornis jäi väga vaikseks. Indoneesia kapten ja teine piloot vaatasid imetlevalt Allanit. „Lennujuht koos oma lähimate abilistega arvutab parajasti, kui palju igaüks neist saab,” seletas Allan. „Ma tean,” lausus kapten. Kulus veel mõni sekund, enne kui lennujuht taas eetrisse tuli.
„Hallo? Kas te olete seal, mister Dollarit?” „Jah, olen küll,” vastas Allan. „Vabandage, aga kuidas teie eesnimi oli, mister Dollarit?” „Sada Tuhat,” ütles Allan. „Ma olen mister Sada Tuhat Dollarit ja ma soovin luba maanduda teie lennuväljal.” „Vabandust, mister Dollarit. Kuuldavus on natuke kehv. Kas te võiksite, palun, oma eesnime veel kord korrata?”
Allan selgitas kaptenile, et lennujuht alustas nüüd läbirääkimisi. „Ma tean,” lausus kapten. „Minu eesnimi on Kakssada Tuhat,” ütles Allan. „Kas meil on luba maanduda?” „Üks silmapilk, mister Dollarit,” sõnas lennujuht, sai ümbritsevatelt kolleegidelt heakskiidu ja sõnas: „Te olete Balile väga-väga teretulnud, mister Dollarit. Teie saabumine valmistab meile suurt rõõmu!”
Allan tänas lennujuhti ja ulatas kõrvaklapid ning mikrofoni kaptenile. „Te olete nähtavasti varemgi siin kandis käinud,” ütles kapten naeratades. „Indoneesia on kõikide võimaluste maa,” vastas Allan. 
Vaimustuses. Soovitan soojalt. Kõigile. Kohe.

Tõlkinud Kadri Papp

Teised kirjutavad:
Lugemislaud 
õhtulehe raamatublogi
sehkendamine
istu mu pingile, kiika mu aknasse
raamatukoi lugemislood
blogistaja
südamelähedaselt

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar