Jan Kaus "Miniatuurid"

Jürgen Rooste soovitas lugeda: "Kes pole veel Jan Kausi „Miniatuure” üles leidnud, no see ei oska eesti kirjanduse osas eriti kaasa rääkida ja vaielda. See pisike raamat on koleoluline ja ilutabav. Samas ka pindmispäälne ja naljakastobe, kui vaja."

Mina muidugi tahan ka eesti kirjanduse osas kaasa rääkida ja vaielda, seega lugesin. Ma ei ole päris kindel, milline on ikkagi  Rooste märgitud seos selle raamatu ja eesti kirjanduses kaasa rääkimise vahel, mida see pidi nüüd juurde andma. Kaus kirjutab luuletajaks või kirjanikuks olemise painest (kuidas mõjuvalt esineda), linnadest (mis hoolimata oma iseolemisest polegi nii erinevad), muuseumidest (on neid siis tegelikult kellelgi vaja?), ekraanidest (ahhaa, ma saan alles üle lugemisel aru, et Kaus kirjutab selles peatükis sellest, mis televiisoriekraanilt tuleb, siin on mõnusat sarkasmi), oma inimestest (päris eripalgelised on need Kausi inimesed: Jehoova tunnistajad, kerjus, kellegi tõlkijast vanaisa, taksojuht jne) ja Eestist (Pirmastu, Matsiranna, Ristiku tänav, Tallinn-Väike, Käsmu, Muuga). 

Mis ma oskan ütelda. Lugege ise ka, õhuke raamat, ei kuluta palju väärtuslikku aega. Hoolimata vormist (nagu pealkiri ütleb, koosneb raamat lühikestest, alla-leheküljepikkustest laastudest) on tegemist tervikuga. Kausi miniatuurid panevad kaasa mõtlema või siis edasi mõtlema, tekst on väga kontsentreeritud ja kõik see, mis pole sisse mahtunud, tuleb ise juurde mõelda.

Olen teda mitu korda näinud, ja jumala eest, iga kord toimub peaaegu üks ja seesama. Ta istub bussi eesotsas pingile, küljega sõidusuunas, pistab pulgakommi oma võimsate huulte vahele ja jääb siis tukkuma. Lutsutab kommi nagu lutti. Ma ei tea, kui vana ta on - kümme, kaksteist, kaheksa? Selline mulje, et ta sündis kahekümnekilosena. Iga kord ta mugib midagi, midagi eriti magusat; midagi sellist, mis sisaldab kõiki kahjulikke E-sid, tarbimisühiskonna Tõnisson. Bussi ronivad värisevad vanurid, tema ei tee silmigi lahti, ta on pühendunud imemisele, pulgakommi valge pulk mokkade vahel võnklemas. A kust ma tean, äkki ta on päikesekiir oma ema elus, jõuab koju, lõhub puid ja teeb kaminasse tule? Siis vitsutab sisse kolm grillkana, neli kilo jäätist ja annab emale ühe lartsuva musi, sest tõi täna koolist koju ainult parimad hinded? (lk 61)

Teised kirjutavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Danzumees
EPL
Toomas Liiv, Sirp