Maarja Kangro "Dantelik auk" Tiina Laanem "Õnnelik jää"

Ma pole üldsegi ole esimene, kes neid kahte raamatut koos vaatleb. Ütleme ausalt, ega mul Maarja Kangro "Dantelikust august" eriti midagi kirjutada ei ole. Kui "Ahvides ja solidaarsuses" oli (minu jaoks) uudsust, siis "Dantelik auk" tundus sellise intellektuaalitsemisena. Sain teada uue sõna - intelligiibne. Tuleb välja, et ongi selline sõna olemas, juba Schopenhauer kasutas. Ühesõnaga, ei jätnud erilist muljet.

Tiina Laanemi "Õnneliku jääga" läks natuke paremini. Tema lugude peategelased oleks justkui elust enesest, igatahes on mul sellistega lihtsam samastuda kui Kangro erudeeritud emantsipeerunud naistega. Natuke fantaasiaelementi on ka sees, aga õige natuke ja arvatavasti mõne jaoks ei ole need elemendid üldsegi fantaasia, vaid "vabalt võib juhtuda" asjaolud. Lugudel olid kenasti puändid olemas, nagu ka algus, lõpp ja keskpaik. Kõik just nii nagu ühes novellikogumikus olema peab. Meelde jäi proua Pall, kes armastab tasuta asju, töönarkomaanist härra H, kes puhkusest ainult unistada suudab ja "Musta augu" peategelane, kellel mitte kuidagi ei õnnestu ennast maailma silmis ära kaotada. Ja muidugi ka niminovelli peategelane, kes soovist kõiki õnnelikuks teha ise nii täielikult läbi põleb, et täitsa ära hajub. Tegelikult, kui veel natuke mõelda, siis meenuvad ka teised tegelased, kes samamoodi isikupärased on. Või siis hoopis peegeldavad inimesi meie ümbert, on nagu tüpaažid, tegelased tegelikust maailmast, sellised, keda leidub kõikjal ja kogu aeg. 

Teised kirjutavad:

Andrus Kivirähk "Lood"

Andrus Kivirähu jutud on ikka olnud lahe lugemine, natuke kiiksuga ja palju fantaasiat. Suurem osa "Lugude" lugusid jutustab ümber tuntud muinasjutte. Seda on teinud ka Neil Gaiman ja kindlasti palju teised. Kui järgi mõelda, siis on enamik muinasjutte täiesti ebaloogilised, nende tegelased käituvad ebaloogiliselt ja järeldused ei vasta reaalsusele. Näiteks Lumivalgeke - nahk valge kui lumi, huuled punased kui veri, juuksed mustad kui süsi. Kes veel sellised välja näevad? Vampiirid muidugi. Pärast Neil Gaimani "Snow, Glass, Apples" lugemist ei ole "Lumivalgekese" muinasjutt enam kunagi endine.

Kivirähk kirjutab muinasjutte muidugi oma kivirähulikul moel. "Kuplas pruut" räägib sellest, mis juhtub pärast seda "kui nad veel surnud pole, elavad nad siiamaani õnnelikult". "Saabastega koletis" aga räägib palju elulisema loo sellest, et ullikesed nooremad vennad jäävad ikka ullikesteks ja et kassid on ühed õelad olevused.
"Häbi" pilab mõnusasti meie praeguse aja meedia ja televisiooni mõjuvõimu, kus igaüks, kes noka lahti teeb, saab kohe staariks ja igaüks, kes kogemata juhtub televisoonis midagi valesti tegema, on pärast seda kadunud mees. "Ajaloo keerises" aga mõjub suisa õõvatekitavalt.

Teised kirjutavad:
Kaur Riismaa, Ekspress
Veiko Märka, EPL
loterii
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Nuxxbooks

Raamatukoguhoidja lugemissoovitus

Madalseis

Louis de Bernières "Kapten Corelli mandoliin"

Louis de Bernières' "Kapten Corelli mandoliin" vaatas mind raamaturiiulist (ja siitsamast blogi päisest) etteheitva pilguga juba kümme aastat. Seega valisin ta hoolimata kopsakast kogust Kreekasse puhkusereisile kaasavõtmiseks.

Põhiline osa raamatu tegevusest toimub teise maailmasõja ajal Kreeka saarel Kefallinial, kus Saksa ja Itaalia sõjavägi koos saart okupeeris. Esiotsa meenutas okupatsioon kangesti "Allo, Allot", kus sõdurid kohalikega mõnusasti aega veetsid. Eriti sobis sellesse konteksti britist tegelane Bunny, kes saadeti saarele Suurbritanniasse teateid edastama. Olles lõpetanud kooli suurepärase vana-kreeka ja ladina keele oskajana, oli tal algul tükk imestamist, miks mitte keegi kohalikest temast aru ei saa. Britina on autor oma kaasmaalaste osaluse üle sõjas mõnusasti ironiseerinud. Minu meelest on juba seegi natuke irooniline, et prantsuse nimega inglane kirjutas romaani Kreekast itaallasest peaosalisega.

Sõda on autor edasi andud lihtsa sõduri vaatepunkti kaudu, kelle seisukohalt ei ole see muud kui üks mõttetu surmaminek ja kannatus. Ta tunneb suurt sümpaatiat lihtsa sõduri vastu ja isegi siis, kui see sõdur mõrvab, piinab ja vägistab, näeb autor hoopis temas endas sõja ohvrit. Siinpool Euroopat oleme tihtipeale harjunud endast mõtlema kui suurtest sõjakannatajatest ja oleme nördinud, kui Lääne-Euroopas seda arvamust alati ei jagata. II maailmasõda oli mujal vähemalt sama hirmus ja kirjelduste pealt Bernières värve kokku ei hoia.

Üldse torkab juba esimesest leheküljest alates silma autori lopsakas ja kujundlik keelekasutus. Aga tegemist on siiski eelkõige armastuslooga kohaliku arsti tütre Pelagija ja itaalia ohvitseri Antonio Corelli vahel. Lõpupoole hakkasid mind häirima mõned ebaloogilisused, aga noh, armastusloo puhul on enamasti tähtis hoopis midagi muud. Ja armastusloona on "Kapten Corelli mandoliin" suurepärane. Just selle tõttu, et autor põimib loo sisse ajalugu ja kultuuri. Ümber ei saa kuidagi ka muusikast, millel on tegevuses tähtis osa. Ma ei oskagi öelda, kas sõda on armastuloole taustaks või vastupidi, siin on nad orgaaniliselt kokku seotud.

Tõlkinud Mart Rummo

Teised kirjutavad:
Joanna looming

Kätlin Kaldmaa "Armastuse tähestik"

Lugesin Sirbist arvustust ja mul oli KOHE seda raamatut vaja. A kus sa saad, kui pead viieni kontoris tööl olema ja raamatupoeni jõudmine võtab aega. Oh mis õnn, et on olemas e-raamatud ja nutitelefonid. Sest lugerit mul muidugi tööl kaasas ei ole. Mõne minutiga oli raamat arvutis ja telefonis. Ei mingit raamatupoes või -kogus aja kulutamist. Kuigi natuke on kahju ka, sest nii ilusasti kujundatud (kujundas Lilli-Krõõt Repnau) luuleraamatut tahaks tegelikult käes hoida ja lehitseda.

Mispärast käisin hiljem ikkagi raamatupoes ja hoidsin käes ja lehitsesin. Oli veel ilusam, kui ekraani pealt paistis. Nüüd on mul "Armastuse tähestikke" terve hulk - paberil ja arvutis ja telefonis ja lugeris.

Nende Kätlin Kaldmaa paari luuletuse põhjal, mida lugema olen juhtunud, on mulle jäänud mulje, et see on midagi, millest mul on raske aru saada (ma pole ka suurem asi luulelugeja muidugi). "Armastuse tähestikust" ei olnud raske aru saada. Luulega on muidugi nii (vähemasti minu puhul), et see peab sobima kokku hetke tundmustega. "Armastuse tähestik" sobib minu hetke tundmustega praegu suurepäraselt kokku. Ma loen ja saan aru, et keegi on pannud kirja mõtted, mida ma ise poleks kunagi suutnud niimoodi sõnastada, aga ometi on need nii õiged.

Kogu tundub esimese hooga üsna eklektiline, siin on pikemad ja üsna realistlikud armukese-luuletused, lühemad ja abstraktsemad armastuse-luuletused ja mõned pikad ja väga sugestiivsed armastuse-luuletused. Lisaks on kogus luuletusi nii eesti kui ka inglise keeles. Tunnistan, võõrkeeles on luulet väga raske lugeda, läheb palju vähem korda. Seega oli tore, et mõned olid kahes keeles, sai lugeda ühte ja teist ja mõtiskleda, kas nad erinevad või on täpselt samad. Aga kõik sobib ometi väga kenasti tervikuks kokku ja kujundus aitab sellele ka palju kaasa. 

*
Minu Kanada armuke
ei maga kahe mehe eest,
ja mingist magamistoast
ei ole juttugi.
Ta hoiab mind hellalt
oma pikkade käte vahel
ja punub mu juustesse
mäletamise lõngu,
millest hiljem
koon unustamise salli.
(Minu Kanada armuke, lk 15)

*
Armastuse ookean

Ookean ei ole veekogu, ütles ta.

Ookean ei ole lihtsalt vesi.

Ookean ei ole põhi, lõuna, ida, lääs.

Ookean ei ole koht, kus päike puhkab.

Ookean on.

Ütles ta. 

Ookean on seisund.

Ookean on olek.

Ookean on. 

(lk 45)

*
armastuse merega on selline lugu,
et seda ei leia sa üksi.
aga kui seda otsima minnes

oled südametu ainult sel põhjusel,
et usaldasid ta armsama kätte
ja jäid temast ilma,
on võimalus merega kohtuda suurem.
armastuse meri on teadagi
näidanud oma palet südametutele armastajatele.

armastuse merega on selline lugu,
et paljale silmale nähtamatu
on seeme, millest see võrsub.
tee lahti oma valu
ja õpid ujuma.
(Armastuse meri IV, lk 41)

Intervjuu Kultuurikajas
Nõudmiseni
Sirp

Olev Remsu ja Tiit Pruuli "Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok"

E-raamatute vahepeale sattus ka üks päris raamat. Olev Remsu ja Tiit Pruuli "Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok". Sellistest vanadest aegadest ja asjadest, millest Remsu kirjutab, ei sobikski nagu kusagilt mujalt kui paberi pealt lugeda. Pealkiri ütleb juba kõik ära - Remsu võttis Pruuli kaasa (või oli see vastupidi) ja sõitis rongiga Tallinnast läbi Moskva Vladivostokki. Remsu kirjutas ja Pruuli tegi pilte. Enamalt jaolt kirjutab Remsu küll vanadest aegadest, mitte niivõrd sellest konkreetsest rongisõidust, mis sai teoks 2008. aastal. Eks ta ole sama marsruuti ka varem läbinud ja nüüd hea vanu aegu meelde tuletada. Väga pikalt jalutame temaga koos Moskvas, nii praeguses kui ka selles endises, kus Remsu nooremas eas palju käis. Uurime ja hindame majade arhitektuuri. Sööme rongis borši, aga viina ei võta. Kohtume igasugu inimestega ja meenutame, meenutame, meenutame. Ilusaid noorusaegu. Ja Stalinit. Ikka ja jälle jääb meile Stalin ette. Lõpp läheb päris kiireks, Vladivostokis Remsu enam ringi ei kõnni, vähemalt raamatus mitte. Palju olulisem on Ivolga budaklooster, mis asutati Stalini direktiivi alusel sõja ajal (jälle Stalin!). Seal käis Remsu 30 aastat tagasi ja läheb nüüd jälle. Vahepeal on oi kui palju muutunud.

Midagi on veel muutunud. Infot on rohkem kui vanasti.
Ma mäletan, et mind on raudteemiilits Krasnojarskis kinni pidanud ja üle kuulanud - kust olen ma saanud selle atlase, kus kõik raudteed täpselt peal?
Oli ta võmmikoolis ja hiljem poliittundides pestud ajudega, arvas kõiki kaardiuurijaid spioonideks? Tundis ta ette rõõmu ülendusest salakuulaja tabamise puhul?
Ei aidanud seegi, et ma näitasin tiitellehte - atlas on trükitud Moskvas, kodumaa pealinnas. Aga täpselt seesugune oleks võidud teha ka Ameerika Luure Keskvalitsuse trükikojas, just selleks, et üht Siberi raudteemiilitsat ninapidi tõmmata. Siis tuli mul idee. Ütlesin, et ma näitan, kus on see atlas müügil! Sain võmmi nii kaugele, et ta oli valmis tulema vaksali raamatuleti juurde. Ma mõtlesin, et juhul, kui atlast ei ole, ehk on müüja valmis tunnistama, et ta on seesugust raamatut näinud, et see on Nõukogude Liidu raamat. Atlas oli siiski müügil, miilits võrdles minu kulunud eksemplari uhiuuega. Seejärel ragistas tükk aega ajusid, seda oli ta sinise vormimütsi alt kohe füüsiliselt näha. Äkki pidas spiooniks raamatumüüjatki, keda iga päev nägi? Oletas, et mängime kokku? Viimaks siiski vibutas ta meile mõlemale hoiatavalt näppu - vaadake te mul ette, et kodumaad reetma ei hakka! (lk 251)

Teised kirjutavad:

Paar tsitaati

Kati Murutar "Projektilaps Pärnust"

Kati Murutari "Projektilaps Pärnust" seisis mul lauanurgal mitu head kuud. Lõpuks tegin ta suvalisest kohast lahti ja lugesin natuke, siis lugesin natuke teisest kohast, seadsin end mugavamalt sisse ja ei peatunud enne, kui raamat poole peal. Sest "Projektilaps Pärnust" haarab kaasa, pakub mõningal määral äratundmisrõõmu, seda muidugi eelkõige pärnakatele, on ladusas keeles ja kergesti loetav. Päris tervikut kõik peatükid omavahel ei moodusta, seda eriti lõpupoole. Ühtset selget telge raamatul ei ole, pigem on see kogumik kilde ja mälestusi. Oli ka seiku, millest ma poleks tahtnud lugeda. Aga kui autor on pidanud vajalikuks ja julgenud need oma raamatusse kirja panna, siis on see muidugi tema valik.

Eelkõige tõusevad esile inimeste kirjeldused. Kati ümber oli lapsepõlves kadestamisväärselt palju väärikaid ja huvitavaid naisi, kes kõik omal kombel elukogemust edasi andsid. Pärnu juudiprouad, naabrinaised ja vanaemad. Aga ennekõike on see raamat Kati emast. Kati kirjeldab põhjalikult tema kavalere, harjumusi ja unistusi.

Ema toitis ja majandas meid tänu Estonia sanatooriumi köögiplokile, kus harjuti Lissile kõrvale panema seljankasse keedetud veisesüdant. Meil oli Laine tatibaari köögis ka tädi Leena, kes emale tasuks retseptide eest tagauksest sinki ja viinerit müüs. Ma ei teadnud, miks seda kohta tatibaariks nimetati. Aga seda teadsin küll, et tagumisest uksest sai kööki. Alati, kui läksime sinki või vorsti tooma, palus Leena, et mu arstist ema talle vastutasuks mõne retsepti kirjutaks. Kastrulite ja külmkappide vahel kõlasid sellised sõnad nagu "heleenium" ja "sedukseen" ning kolm paksu agulikassi lasi pliidi kõrval nurru. Vaevalt, et sanepidjaam neil seal olla lubas. Kui kontrollid sattusid siia Tööstuse tänava ja Tallinna maantee nurgale, peletas Leena kõutsid õue. Mu ema ütles talle: "Peaksid oma kõutsi ka õue saatma, mitte heleeniumi ja sedukseeni sööma! Ära lase ennast niimoodi peksta!" "Kuidas ma ilma meheta elan? Kui peksab, siis armastab!" vaidles Leena uhkelt. (lk 63)

Petrone Prindi kogutud lingid

Tänan Petrone Printi mulle raamatu saatmise eest.

Stephen Bayley ja Terence Conran "Disain. Kuju saanud mõte"

Kõigepealt peaksin selgeks tegema, miks ma Stephen Bayley ja Terence Conrani "Disaini" ostsin ja seejärel ka, miks ma ta läbi lugesin. "Disain" on hoolega disainitud raamat. Suur ja raske ja ilus. Huvitavad pildid on ka sees. Kena on sellist riiulil omada. Veel on ta väga kasulik, kui on vaja midagi vajutise alla panna. Viimati kulus hädasti ära kahe raamatu kaanetamisel. Lisaks oli mul ähmane mõte, et tütar kasvab ja tunneb ehk kunagi selliste asjade vastu huvi. Sellisele arvamusele ei ole mul praegu muidugi mingit põhja leida. Siiani ei ole ma märganud temas üldse mingit huvi disaini või ajaloo või selliste telliste vastu.

Hea küll, aga ma lugesin raamatu ka kaanest kaaneni läbi. See on juba palju suurem küsimus. Esimene peatükk oli selline üldhariv ja rääkis kaasaegse disaini ajaloost. Edasi aga on raamatus toodud tähestikulises järjekorras kõik disainiga seotud märksõnad, enamjaolt siis igasugu disainerid ja disainiga seotud ettevõtted, igaühe kohta lühem või pikem jutuke kirjutatud. Niisiis disainileksikon. Lõviosa mulle täiesti tundmatud nimed. Aega ta ju võttis, aga lugesin läbi, vähemasti kõik pildiallkirjad, sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, eksju.

Aga nüüd tean, mis on Bauhausi koolkond, kes oli William Morris ja kõigi suuremate autotööstuste disainerite, autode kujundamise ja ajaloo kohta olen ka lugenud rohkem kui küll. 

Tõlkinud Kalle Klein ja Kai Vaarandi

Peeter Sauter "Pori"

Mõtlesin, et kui autor on kirjutanud sellise jutu, siis peab tal selle taga mingi mõte või idee olema. Sõnum, mida lugejale edasi anda. Milleks muidu sellist juttu kirjutada? Mõtlesin pisut, aga ei osanud välja mõelda, mida Peeter Sauter oma "Poriga" ikkagi öelda tahtis. Vist siis ikka ei tahtnudki, kirjutas lihtsalt niisama oma lõbuks.

Algul on küll kirjas, et teos on kirjutatud Stanislaw Przybyszewski näidendi "Lumi" ja Fjodor Dostojevski jutu "Ülestähendusi põranda alt" ainetel. Pean tunnistama oma piiratud silmaringi, pole kumbagi teost lugenud, siis ei oska arvata, kas sealt mingi idee võiks välja kooruda.

Igatahes, kirjutab Sauter heidikute elust kusagil Ida-Virumaa tööstuslinnas, kes muudkui joovad ja kepivad, vahelduseks kaklevad ja tapavad ka. Õnneks oli jutt lühike, lõppes enne ära, kui päris üle viskas. Tegemist on filmijutuga ja see paistab välja. Iga osa oma omaette stseen. Peamiselt kirjeldab Sauter tegevust ja üldse mitte kellegi mõtteid. Lisaks muidugi palju dialoogi.

Teose vorm mulle täitsa istus, tuletas kuskilt otsast meelde Steinbecki näidend-jutustust või jutustus-näidendit. Internet räägib, et Sauter kirjutas "Pori" Rainer Sarnetile filmistsenaariumiks, aga film jäi tegemata, kuna rahastaja pidas seda liiga süngeks.

See oli minu esmatutvus Sauteriga, olen teda küll rääkimas ja etlemas kuulnud-näinud, aga lugenud mitte. Samas teadsin ka, mida temalt oodata. Selles mõttes ei olnud "Pori" mingi üllatus. Just nii naturalistlik ja rõve, nagu teised Sauteri loomingust kirjutavad.

Teised kirjutavad:
Vahur Afanasjev, EPL
Mati Hint, Elukiri 

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" on üks ütlemata mõnus teos. Lühidalt öeldes räägib raamat Allan Karlssoni eluloo. Aga Allan Karlsson ei ole mingi keskmine Rootsi mees, tema on üks üsna eriline isend, kes üle kõige tahab elada rahus, erilisi nõudmisi elule tal ei ole, kui vaid voodi, natuke süüa ja mõnikord ka viina on. Ometi juhtub ta oma elu jooksul nii riigipeadega lõunat sööma kui ka maailma käiku pöörama. Saja-aastasena on Allan sattunud vanadekodusse, kus talle mitte üks raas ei meeldi. Niisiis otsustab ta oma juubeli hommikul sealt jalga lasta. Nagu muuseas haarab ta bussijaama ootesaalist kaasa korraks talle valvata usaldatud kohvri. Ja varsti otsivad teda nii politsei kui kurjategijad, sest kohver osutub olema täis sularaha.

Paralleelselt kirjeldab Jonasson ka peategelase varasemat elukäiku, nii et raamatu lõpuks on lugejal olemas ülevaade nii Allani elust alates sünnist kui ka kogu 20. sajandi olulisematest sõlmpunktidest. Sest Allan Karlsson satub pidevalt ühe räästa alt teise alla, ta on osaline nii Ameerika kui ka Nõukogude Liidu tuumarelva väljatöötamises, põgeneb Gulagi vangilaagrist, rändab kaameli seljas üle Himaalaja, päästab nagu muuseas esimees Mao noore naise, rääkimata kindral Francost, töötab aastaid Ameerika spioonina. Ometi on ta peamiseks sooviks lesida päikesevarju all valge liivaga rannal ja nautida viinakokteili.

Kohati meenutas teos Forrest Gumpi (mis mulle raamatuna muuseas üldse ei istunud), eelkõige just sellepärast, et peakangelane satub täiesti kogemata maailma suurkujusid päästma ja muidu ajaloo käiku pöörama. Paralleelselt eri aegade vahel hüplemine on praeguse aja kirjanduses väga populaarne võte, siin koob autor teose lõpuks kõik kenasti tervikuks ka.

Raamatu peamine võlu on aga mõnus huumor, mida jagub nii minevikku kui ka tänapäeva. Selline mõnusalt inimlik ja soe huumor, mitte must ja lõikav. Muie on lugedes kogu aeg suul ja vahel tuleb isegi mõni naeruturtsatus ära. Allan Karlssoni muretu meel ja loomuomane nutikus toob ta pidevalt välja ka kõige jaburamatest ja lootusetumatest olukordadest. Ja olukorrad on ikka jaburad küll.

„Nõndamoodi,” ütles Allan ja vaatas oma jalge ees lamavat teadvusetut hiina sõdurit. „Ole rootslasega võidu juues ettevaatlik, kui sa ise just soomlane või vähemalt venelane pole.” 

* 

Natukese aja pärast hakkas Julius tagaistmel millegagi krabistama. Ta sirutas Allanile ja Bennyle lahtirebitud kommikoti. „Vaadake, mis ma pihta panin,” ütles ta. Allan kergitas kulme: „Sa varastasid kotitäie komme, kui meil on kohvris viiskümmend miljonit?” „Kas teil on kohvris viiskümmend miljonit?” küsis Benny. „Oih,” ütles Allan. „Mitte päris,” sõnas Julius. „Sina said ju sealt sada tuhat endale.” „Pluss viiesajaline bensiini jaoks,” lisas Allan. Benny oli mõnda aega vait. „Nii et teil on kohvris nelikümmend üheksa miljonit kaheksasada üheksakümmend üheksa tuhat viissada krooni?” „Sa oled kärme rehkendaja,” ütles Allan. 

* 

Sõit kestis üksteist tundi, tarbetuid peatusi vahepeal ei tehtud, ja kõigi üldseisund oli hea, kui Indoneesia kapten teatas, et nad alustavad maandumist Bali rahvusvahelisel lennuväljal, ning Allan Karlssonil on viimane aeg maandumisluba lagedale tuua.

Allan vastas, et kapten ainult öelgu, kui Bali lennujuhtimistorn raadio teel ühendust võtab, siis korraldab ta kõik ülejäänu. „See ongi ju praegu!” vastas murelik kapten. „Mida ma neile ütlen? Nad võivad mind alla tulistada või mis iganes!” „Pole see nii hull ühtigi,” ütles Allan ja võttis kapteni kõrvaklapid ning mikrofoni.

„Hallo? Bali lennujaam?” küsis ta inglise keeles. Otsekohe vastati talle, et lennukil tuleb end viivitamatult identifitseerida, kui nad ei taha Indoneesia õhujõude omale sappa saada. „Minu nimi on Dollarit,” ütles Allan. „Sada Tuhat Dollarit.”

Lennujuhtimistornis jäi väga vaikseks. Indoneesia kapten ja teine piloot vaatasid imetlevalt Allanit. „Lennujuht koos oma lähimate abilistega arvutab parajasti, kui palju igaüks neist saab,” seletas Allan. „Ma tean,” lausus kapten. Kulus veel mõni sekund, enne kui lennujuht taas eetrisse tuli.

„Hallo? Kas te olete seal, mister Dollarit?” „Jah, olen küll,” vastas Allan. „Vabandage, aga kuidas teie eesnimi oli, mister Dollarit?” „Sada Tuhat,” ütles Allan. „Ma olen mister Sada Tuhat Dollarit ja ma soovin luba maanduda teie lennuväljal.” „Vabandust, mister Dollarit. Kuuldavus on natuke kehv. Kas te võiksite, palun, oma eesnime veel kord korrata?”

Allan selgitas kaptenile, et lennujuht alustas nüüd läbirääkimisi. „Ma tean,” lausus kapten. „Minu eesnimi on Kakssada Tuhat,” ütles Allan. „Kas meil on luba maanduda?” „Üks silmapilk, mister Dollarit,” sõnas lennujuht, sai ümbritsevatelt kolleegidelt heakskiidu ja sõnas: „Te olete Balile väga-väga teretulnud, mister Dollarit. Teie saabumine valmistab meile suurt rõõmu!”

Allan tänas lennujuhti ja ulatas kõrvaklapid ning mikrofoni kaptenile. „Te olete nähtavasti varemgi siin kandis käinud,” ütles kapten naeratades. „Indoneesia on kõikide võimaluste maa,” vastas Allan. 

Vaimustuses. Soovitan soojalt. Kõigile. Kohe.

Tõlkinud Kadri Papp

Teised kirjutavad:
Lugemislaud 

Lugemissoovitus

Loterii

Raamatukoi lugemislood

õhtulehe raamatublogi
sehkendamine
istu mu pingile, kiika mu aknasse
raamatukoi lugemislood
blogistaja
südamelähedaselt

MTÜ Tegudeks raamatuklubi
De quibus ignoras, tace. ;)
Kiiksu lugemisarhiiv
Loetu kaja
Kruusatee
Raamaturiiulike

Kuku järjejutt

E-raamatutest ja E. L. Jamesi "50 Shades of Grey'st"

Olen olnud e-raamatute suhtes väga skeptiline. Kuni mulle kingiti Kindle'i luger. (Kas selle lugeri asemel mõnda ilusamat sõna ei ole keegi välja mõelnud?) Ma ei oleks ise kunagi selle peale tulnud, et omale luger osta, aga nüüd on ta mul olemas. Ja kui midagi on olemas, tuleb seda kasutada.  Ja ma olen väga õnnelik, et ta mul olemas on.

Millise lihtsusega saad omale komplekteerida sadadesse raamatutesse ulatuva kogu, soovi korral ka täiesti tasuta (näiteks Gutenbergist). Millise lihtsusega saad kulutada sadu eurosid, et paari klikiga hulga raamatuid kokku koguda (näiteks Amazonist või Krisost). Kusjuures üle interneti raha ülekandmine ei tundu pooltki nii ebameeldiv tegevus, kui selle rahakotist väljaandmine raamatupoes. Lugeda saab nüüd tõepoolest igal pool. Ma tean väga hästi, mis tunne on tarida kahekilost raamatut käekotis mööda ilma. Luger kaalub 170 grammi, näeb kena ja korralik välja ega võta üldse ruumi. Avastasin, et ka kodus on lugerist mõnus raamatut lugeda, sest ta on nii väike ja kerge, et jõuad seda ühe käega üleval hoida, ilma et käsi ära väsiks ja lehekülje pööramiseks ei ole teist kätt vaja, selles saab nüüd vabalt näiteks teetassi hoida.

Kindle kasutab mobi formaati, aga Eestis kasutusel oleva e-pubi või ka näiteks pdfi konverteerimiseks on olemas lihtne ja tasuta võimalus.Võimalus teha märkmeid ja teksti märgistada on ka otse loomulikult olemas, samuti on lihtne raamatuid sõbraga jagada. Küll peab blogija tegema pisikese workaroundi, kui tahab oma märgistatud teksti blogisse kopeerida. Olen sel aastal lugenud üksteist raamatut, neist kümme olid e-raamatud. Kardan, et ilma lugerita oleks selle aasta saak olnud vähemalt poole väiksem (igatahes aitas luger Bukahooliku lugemisalasest madalseisust üle).

Muidugi on e-lugemisel ka oma miinused. Selliseid lehekülgi, nagu paberraamatul, e-raamatul ei ole. Näha on vaid progress protsentides. Hea on teada, et olen lugemisega jõudnud 64 protsendi peale, aga see ei ole üldsegi seesama, kui täpselt näha, mitu lehekülge loetud ja mitu veel ees. Ja e-raamatut ei saa lehitseda. Või muidugi saab, aga sellel ühe lehekülje haaval kerimisel pole erilist mõtet. Huvitava mõtte leidsin Ardo Reinsalu artiklist:

Jakob Nielsen on vast maailma tuntuim veebi kasutatavuse ekspert. Tema sõnul me lihtsalt mäletame e-lugereid kasutades loetud tekstist paberversiooniga võrreldes vähem. Põhjused on ilmselt mitmeid, kuid ühena toob ta välja ekraani suuruse ja ütleb, et "mida suurem ekraan, seda rohkem inimesed [loetust] mäletavad. Kõige dramaatilisem on lugeda nutitelefoni ekraanilt, kus kaob pea kogu kontekst."

Sest me tajume maailma ju mitme meelega korraga. Raamatut lugedes tekivad tõepoolest seosed selle vahel, milline on raamatu kuju, selle lehekülgede värv ja paberi karedus. Kas huvitav lõik asus raamatu alguse või lõpupool. Lugeris on kõik raamatud ja leheküljed ühesugused.

Aga miks on pealkirjas veel E.L. Jamesi "Viiskümmend halli varjundit"? Muidugi seetõttu, et see oli esimene pikem tekst, mille ma lugeriga läbi lugesin. Andsin keset ööd meeltesegaduses olles nõusoleku, et loen läbi ja kujundan oma arvamuse ka. Kuigi mul oli sellest teosest juba päris korralik enda arvamus olemas - teiste arvamuste põhjal loomulikult. Ja päris kindel otsus oma nappi aega sellele mitte kulutada. Aga inimene on, teatavasti, nõrk. Raamatu läbilugemine mu arvamust suurt ei muutnud. Paras ettevõtmine oli hoopis. Pole ammu midagi nii tüütut lugenud. Ja ei läinud edenedes paremaks ka, korduma hakkas hoopis.

Enamasti lähed raamatut lugedes sellesse sisse, samastad end mõne tegelasega ja elad kaasa. Siin ei olnud kellelegi kaasa elada. Peategelane Ana oli minust ja minu maailmast niivõrd palju irduv tegelane, et samastumine ei tulnud kõne allagi, noormees Christianist rääkimata. Kuigi peab tunnistama, et need osad, kus tegelaste omavahelist lepingut arutati, olid päris lõbusad.

Kogu kriitika juures on peaasi mitte ära unustada, et tegemist on muinasjutuga. Millal muinasjutt varem loogiline on olnud? Keegi ei kaeba, kui Alice nii väikseks kahaneb, et läbi pisikese ukseaugu mahub, aga kui 27-aastane mees on multimiljonär, ilus ja seksikas, lisaks sellele veel kontsertpianist ja helikopteri piloot, siis kurdetakse, et päriselt ju nii ei ole. Muidugi ei ole, ja ei peagi olema.

Teised kirjutavad:
Priit Hõbemägi, Ekspress
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Päikesejänku ja 100 raamatut
iKillah
Sehkendaja
The Ultimate Blogjob
Heli lugemisvara
Killud elust
Lugemislaud
Toidutegu
Põrnikas
Siili heietused

Leidsin ka mõne positiivse arvamuse:
Kaur Kender
Kristipere
lovekad
Raamatuklubi

Katkend romaanist
Veel üks katkend
ja veel üks

2012. aasta kokkuvõte

Ikka rohkem ja rohkem raamatuid, nii viimased kuus aastat järjest. Eelmisel aastal läks teisiti. Ja tänu taevale. Oli ka viimane aeg. Kui palju üks inimene ikka lugeda jõuab? 2012. aastal siis 60 raamatut. Tegelikult läks nii, et viimati võttis Bukahoolik raamatu kätte septembris ja pärast seda ei ole lugenud mitte üks rida. Mika Waltari „Sinuhe“ on pooleli ja mitte sellepärast, et igav raamat oleks. Tegelikult tahaks hirmsasti teada, mis seal edasi sai. Aga ühel hetkel kadus igasugune tahtmine lugeda ära ja pole siiani veel tagasi tulnud. Sama kehtib siis ka kirjutamise kohta. Ühesõnaga, loominguline paus. Kestab niikaua kui vaja.

Aga eelmisest aastast.

George R. R. Martin "Fevre'i unelm"
Ütleks isegi, et eelmise aasta suurim elamus. Martini „Tule ja jää saaga“ ei istu mulle üldse, aga see 19. sajandi lõpu Mississippil toimuv vampiiriromaan on lihtsalt suurepärane.

Fazil Iskander "Küülikud ja maod"
Head huumorit ja satiiri kulub alati ära. "Küülikute ja madude" puhul on tegemist allegoorilise muinasjutuga, kus on häid näiteid, kuidas rahvamassiga manipuleerida, kuidas võita kaotamisele kippuv võitlus ja ikkagi oma kuningatroon säilitada. Nagu alati huumori puhul, asub sellest arusaamise võti lugeja kahe kõrva vahel. Minul oli küll vahepeal väga lõbus, aga siis oli kohe ka hirmus.

Alo Lõhmus "Ööbikut ei tohi reeta"
Alo Lõhmus on kirja pannud Rain Marani jutustatud eluloo. Aga Rein Maran ei räägi siin endast, ta räägib oma filmidest ja nende peategelastest, saamata ometi iseennast välja jätta. "Nõialoom", "Tavaline rästik", sookurgede või herilaste film - need on minu lapsepõlves sügavalt sees. Ka kärnkonn või herilane võib olla väga eksootiline. Nagu ikka tollest ajast kirjutades, ka nõukaaegset absurdi ja uue Eesti Vabariigi aegset röövkapitalismi.

Louis de Bernières "Kapten Corelli mandoliin"
Ilus armastuslugu Teise Maailmasõja aegsest Kreekast. Juba esimesest leheküljest alates torkab silma autori lopsakas ja kujundlik keelekasutus. Autor põimib loo sisse ajalugu ja kultuuri, ümber ei saa kuidagi ka muusikast, millel on tegevuses tähtis osa. Ma ei oskagi öelda, kas sõda on armastusloole taustaks või vastupidi, siin on nad orgaaniliselt kokku seotud.

Félix J. Palma "Ajakaart"
Hoogne põnevik, kus mängitake ajas reisimist, reisitakse ajas, petetakse ajareisidega kergeusklikelt raha välja. Peategelaseks kujuneb raamatu käigus H. G. Wells, seesama kes kirjutas 1895. aastal "Ajamasina". Tegevus toimub 19. sajandi lõpu Londonis, Wellsi eluajal. Palma püüab järele aimata 19. sajandi kirjanike stiili ja keelepruuki, mis tuleb tal päris hästi välja. See tähendab, et ta sekkub autoripositsioonilt jutustusse, annab vihjeid, mis edaspidi juhtuma hakkab ja on üleüldse väga palju- ja suuresõnaline. Mulle selline stiil meeldib, tuletas meelde ammuloetud Dickensit ja Thackerayd. Sobib ilmsesti kõige paremini teismeeas poistele. On seiklust ja seksi, suurt armastust, ootamatuid pöördeid ja kogu aeg midagi toimub. Aga natuke lihtne ja lihtsameelne on see teos ka.

Tiit Tarlap "Lõhestusjoon"
Korralik alternatiivajalooline romaan Eesti autorilt, milles on huvitavad karakterid, intriige ja spioonimänge,"nägijad" ja maailma valitseda tahtev salaselts. Mingit helget lõppu ka ei ole.

Arto Paasilinna "Tule taevas appi"
Soome huumor mulle istub, kuigi olen seda häbiväärselt vähe lugenud. „Tule taevas appi“ räägib loo surmajärgsest elust, mis polegi nii igav ja hall, kui võiks arvata. Teosest kappab läbi plejaad Soome (ja muu maailma) suurmehi. Kõik surnud siis. Peategelane liigub ringi, vaatleb ja mõtleb. Teispoolsusest paistab meie maailm üsnagi naeruväärne.

Jaan Kross "Kolme katku vahel"
Sellest romaanist ei saa ka kuidagi üle ega ümber. Ikkagi Jaan Krossi monumentaalne teos kroonik Balthasar Russowist. Lugemine võttis aega, sest see on igatepidi üks aeglane raamat. Igav üldiselt ei olnud, vahepeal oli lausa huvitav. Pärast igasugu seiklusjuttude lugemist võtab sellisesse teosesse sisseelamine pisut aega.

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"
„Elu sumedusest“ lugesin esimest korda kaks aastat tagasi, aga seda peaks vahetevahel riiulist välja võtma, natuke lehitsema, ikka ja jälle üle lugema. Kahjuks ei ole seda praegu isegi kasutatuna võimalik osta, aga mina tahtsin seda raamatut tähtsa inimesega jagada. Seega lugesin veel viimast korda enne ärakinkimist läbi. „Elu sumedusest“ pole oma võlust vahepeal mitte midagi kaotanud. Sama positiivne, sama mõtlik, sama sume.

Loetud raamatute nimekiri: 2013

1. Ernst Enno, Hallid laulud (e)
2. Ernst Enno, Uued luuletused (e)
3. Juhan Liivi luuletused (e)
4. Maarja Kangro, Dantelik auk
5. E. L. James, 50 Shades of Grey (e)
6. Neil Gaiman, A Calendar of Tales (e)
7. Olev Remsu, Tiit Pruuli, Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok
8. Justin Petrone, Misjonäripoos (e)
9. Andrus Kivirähk, Lood (e)
10. Krister Kivi, Üksteist (e)
11. Jonas Jonasson, Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus (e)
12. Peeter Sauter, Pori (e)
13. M. C. Beaton, Uimastisõltlase surm
14. M. C. Beaton, Täiusliku naise surm
15. Olavi Ruitlane, Herkki Erich Merila, Eesti edulood
16. Andrus Kivirähk, Maailma otsas (e)
17. Kätlin Kaldmaa, Armastuse tähestik
18. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
19. James N. Frey, Kuidas kirjutada neetult head romaani (e)
20. Kätlin Kaldmaa, Lugu Keegi Eikellegitütre isast
21. Tiina Laanem, Õnnelik jää
22. Sass Henno, Homse maailma kirjanikud (e)
23. Olga Tokarczuk, Algus ja teised ajad (e)
24. Neil Gaiman, The Ocean at the End of the Lane (e)
25. Kätlin Kaldmaa, Õnn on otsuse küsimus
26. M. C. Beaton, Kõlvatu naise surm
27. Kai Aareleid, Vene veri
28. Kätlin Kaldmaa, Islandil ei ole liblikaid
29. Bill Bryson, Ei siin ega seal
30. Mika Waltari, Sinuhe
31. Piret Bristol, Maailm, mis on hea I (e)
32. Piret Bristol, Maailm, mis on hea II (e)
33. Daniel Vaarik, Praktikaaruanne (e)
34. Mario Vargas Llosa, Kutsikad
35. Stephen King, On Writing (e)
36. Jerome K. Jerome, Clocks (e)
37. Valdur Mikita, Lingvistiline mets
38. Peeter Laurits, Sild sinna ja tagasi
39. Jüri Kuuskemaa, Hea töö headele inimestele
40. Richard Bach, Maria hüpnotiseerimine
41. Lewis Carroll, Snargijaht
42. Jerome K. Jerome, Tea-Table Talk (e)
43. Aimar Ventsel, Minu Jakuutia (e)
44. Bill Bryson, Ringkäik kodumajas
45. Indrek Hargla, Süvahavva. Esimene suvi
46. Hille Karm, Taevas ja maa
47. Jean-Philippe Toussaint, Armastajad
48. Jan Kaus, Miniatuurid
49. Andrus Kasemaa, Leskede kadunud maailm
50. Mari Saat, Lasnamäe lunastaja
51. Tove Jansson, Suveraamat
52. Robert van Gulik, Punane paviljon
53. Rita Ahonen, Minu Stockholm
54. Tove Jansson, Reis kerge pagasiga
55. Eduard Vilde, Naisõiguslased, Ettevaatlik kosilane (e)
56. A.H. Tammsaare, Viiul, Kärbes (e)
57. Piret Mäeniit, Aleksei Turovski ja teised loomad
58. Indrek Koff, Eestluse elujõust (e)
59. Armin Kõomägi, Anonüümsed logistikud, Kevin ja bidee. Katastroof (e)
60. Andrus Kivirähk, Pagari piparkook (e)
61. J.R.R. Tolkien, Kääbik

Mida teevad raamatud siis, kui inimesed magavad?

Ettevaatust, isetegevus! Lugemine omal vastutusel!


Mida teevad raamatud siis, kui suured magavad?
Riiulil nad tasakesi on.
Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad
selle kohta, mis neil kaante vahel on.


"Ära nügi mind!" hüüab Vaapo Vaheri "Jalgpall hingede öös". "Sa näed, kui õhuke ma olen. Sa oled minust vähemalt kolmsada lehekülge paksem!" "No mis ma teha saan, kui mind siia hunnikusse nii ebaväärikalt on tõstetud," vastab Vladimir Nabokovi "Räägi, mälu". "Mina, teate, olen hoopis teisest klassist teos ja peaksin seisma riiulil kõrvuti teiste klassikutega, mitte siin kapinurgal koos alamatega kügelema."

"Mida te õige endale lubate!" hüüab Arto Paasilinna "Tule taevas appi." "See, et teie olete suure Venemaa kirjaniku teos (mis muide on kaheldav, sest teatavasti olete kirja pandud Ameerikas), ei anna teile õigust väiksemate maade kirjanike teoseid alamateks nimetada. Minu sees on palju rohkem kuulsusi, kui teie üldse kunagi tundnud olete!"

"Vaikust, palun! Mis lärm siin kogu aeg käib," kostab peenike hääl kusagilt altpoolt. Taani kirjaniku Jens Peter Jakobseni novellikogu "Lask udus" üritab endast palju suuremate raamatute vahel end kuuldavaks teha. "Mina olen teist kõigist palju vanem ja seega peab mul olema õigus siin vaikust nõuda." Ümberringi kostab naeru. "Sina, pisike könn, ole üldse vait. Endal pole kaalu ja suurust ollagi, aga tuleb siia nõudmisi esitama. Kui sa kohe vait ei jää, litsun su lehed päris kokku!" "Lask udus" jääb nördinult vait ja vaid puhiseb omaette vihaselt.

"Räägi, mälu" jätkab poolelijäänud mõtet: "Täiesti vastutustundetu, ebaväärikas, ebaviisakas, häbematu, jumalakartmatu, jultunud JA häbiväärne on meiesuguseid raamatuid siia kapinurgale vedelema jätta. Me pole ometi mingid pehmekaanelised sopakad, mida kuhugi lauanurgale hunnikusse kuhjata. Me oleme klassikud! Me väärime head kohtlemist! Me väärime läbilugemist, meie üle arutlemist, mõtlemist. Me paneme inimese elu teistmoodi liikuma! Pärast meie läbilugemist jääb inimene mõttesse, ta kõnnib ringi ja arutleb selle üle, mida ta meist teada sai. Ta saab paremaks inimeseks! Aga mida teeb meie inimene? Toob meid koju ja jätab nädalateks vedelema. Tõstab ühe kapinurga pealt teise peale. Ja ei mõtlegi meisse sisse vaadata. Mis elu see on? Ma küsin, mis elu see on, kallid kaaskannatajad?"

Ümberringi kostab nõusolevat pominat. "Me peame selle ebaväärika olukorra vastu midagi ette võtma!" hüüab Margit Hakomaa "Kirg. Toit" kirglikult. "Mina olen kaunis teos, ma sain isegi auhinna, aga kuidas mind siin majas koheldakse! Pannakse raamatukuhja alla. Teie seal, ülevalpool, kergitage end. Te lebate daami peal, kas teate, te mühkamid!"

"Tantrism!" hüüatab Arthur Goldwagi "Ismid ja loogiad". Selle ootamatu väljenduse peale on kõik mõnda aega vait. "Teate, mis. Me peame oma inimesele natuke õpetust andma," lausub lõpuks "Jalgpall hingede öös". "Jah, just, mina tean! Lähme raamatupoodi tagasi!" piiksatab "Lask udus". "Vait, sina kääbus!" käratab "Jalgpall hingede öös". "Impressionism!" hüüatab "Ismid ja loogiad".

"Vaikust!" kõmistab "Räägi, mälu". "Minu alumisel sõbral on õigus. Me peame oma inimesele selgeks tegema, et meiega ei tohi niisugusel moel käituda." "Utopianism," teatab "Ismid ja loogiad" vahele. "Räägi, mälu" peatub häiritult. "Ma oleksin väga tänulik, kui te ei segaks kogu aeg vahele. Niisiis, kuhu ma jäingi ... Ühesõnaga, me peame midagi ette võtma. Aga mida? Las ma mõtlen nüüd natuke."

Tükk aega valitseb vaikus, kuni "Kirg. Toit" ei suuda enam vastu pidada: "Ta peab meid riiulisse panema, nii nagu kõiki teisi korralikke raamatuid. Vaadake sinna ülespoole, nad ju irvitavad meie üle. Nemad, kes nad turvaliselt juba riiulis seisavad. Oh, saaks ma vaid sinna! Seista külg-külje kõrval teiste omasugustega, kes mõistavad minu mõtteid ja tundeid, kellele ma ei pea iial selgitama, mis on tamarind või kuidas valmistada riivatult head kokteili. Selle asemel pean ma lamama siin kõigi nende mühkamite all kõige alumisena nagu mingi lõbumajahoor!" "Kirg. Toit" puhkeb nutma. "Dekadents!" hüüab "Ismid ja loogiad".

"Tasa, tasa!" ütleb "Tule taevas appi". "Milleks nii palju  emotsioone? Me oleme ikkagi ausad raamatud. Pealegi, mis seal riiulis ikka nii head on. Tolmu koguvad nad seal ainult. Ja võimalus, et meid lugemiseks kätte võetakse, on siin kapi peal palju suurem. Kas keegi üldse mäletab, millal inimene viimati riiulilt mõne raamatu lugemiseks võttis?" See on ilmselgelt retooriline küsimus, aga enne, kui "Tule taevas appi" saab suu järgmiseks lauseks avada, teatab "Lask udus" tähtsalt vahele: "Mina nägin! Eelmisel nädalal võttis." Aga teised vaatavad talle nii vihaselt otsa, et ta päris kössi tõmbub. "Vaadake neid õnnetuid seal riiulitel, seisavad nagu silgud pütis, tolm selgadel," jätkab "Tule taevas appi". "Ei ole meil tarvis sinna unustusse minna."

"No mis temal viga rääkida, tema on juba läbi loetud," poetab "Jalgpall hingede öös". "Tule taevas appi" teeb nagu poleks kuulnudki. "Seega, kallid sõbrad ja kaaslased. Olgem silmapaistvad, seiskem oma õiguste eest. Küll siis inimene meid ka lõpuks märkab. Ta peab nägema, et me siin oleme, ta peab tundma, et me teda ootame, ta ei tohi hetkekski unustada, et on meid koju toonud! Rõhugem teda, andkem kogu oma olemusega teada, et me ootame teda! Ärgu saagu ta meid hetkekski unustada!"

"Jah," lausub "Räägi, mälu", just sedasama ma ennist nii pikalt mõtlesingi ja kui teie, noormees, ei oleks olnud nii kärsitu ja mul sõnad suust haaranud, oleksin saanud end ka väljendada. Kindlasti palju peenetundelisemalt, kui teie seda tegite. Aga olgu," ohkab ta sügavalt, "see on juba meiesuguste suurte teoste saatus, jääda ikka ja igavesti noorte ja kiirete taha ootama." "Räägi, mälu" ohkab raskelt ja jääb vait. "Ismid ja loogiad" avab juba suu, kuid mitu kurja pilku sunnib selle sulgema. Vaikus langeb üle toa.

Anthony Bourdain "Keskmiselt küps"

Anthony Bourdaini "Keskmiselt küps" on omavahel nõrgalt seostatud esseede kogum. Nii kirjutab Bourdain ühes peatükis oma lapse kasvatamisest, teises annab valu restoranikriitik Alan Richmanile, kolmandas räägib tõelise kirega Ameerika hamburgerist, neljandas aga kirjeldab ausalt ja avameelselt seda, miks kokaks pürgijad oma otsuse ümber peaksid mõtlema. Ühine nimetaja on muidugi toit ja restoraniäri. Tundub, et ta on ühte raamatusse kokku kogunud kõik oma viimaste aastate mõtted, et need raamatu kujul suurema hulga lugejate ette paisata.

Kui ma hommikuti "Avameelselt köögis" kirjutasin, olin ma siiralt vihane. See oli sihitu, iga hetk plahvatada võiv raev, mida veelgi võimendas mu kirjutamisrežiim (kui seda nii võib nimetada): tõusin pool kuus või kuus ning paiskasin rutuga paberile lauseid, meenutusi ja kiiruga taastatud mälestusi eelmisest õhtust (ehk siis ajast pärast kümne, kaheteistkümne või neljateistkümne tunni pikkust tööpäeva, millele vältimatult järgnes liiga palju alkoholi ja voodisse vajumine). Sülgasin pähetulnud sõnad välja - lausetega ma eriti vaeva ei näinud, selleks polnud aegagi - ja siis jälle tööle: kastmed tulele, liha lõigata, kala tükeldada, pipar jahvatada, eined valmistada ja nii edasi. Pool neli kaks kiiret pinti üle tänava õllekas, tagasi "Les Hallesi" kas pliidi taha või tellimusi sorteerima, lõpuks "Siberia" baari - ehk siis jäime koos viimaste töötajatega lihtsalt paigale ja jõime kuhugi minemata. Kössitades kollase takso tagaistmel, jalad kuulikindla vaheseina taga ebamugavalt kõveras - seal oli mu tõhusaim tööhetk, seal mõtlesin ma välja, mida järgmisel hommikul kirjtuada. Aken praokil, ise poolenisti - kui mitte täiesti - teadvuseta, mõtlesin ma oma elu peale ja New York City veeres mööda. (lk 262)

"Keskmiselt küps" nii vihane raamat ei ole, aga ega ta oma arvamust vaka all ei hoia ja igasugu tegelased saavad nii mis tolmab. Paljudele tipptegijatele vaatab ta siiski alt üles ja neid portreteerib ta austusega, kuid mitte vähem värvikalt ja ei jäta sellepärast veel nende negatiivsetele omadustele osutamast.

Tavalisele eesti lugejale oleks ära kulunud kõvasti joonealuseid selgitusi ja märkusi. Suurem osa nimedest, millega Bourdain pillavalt ümber käib, on võõrad. Teisalt ei ole meie siin vist ka teose sihtgrupp, vähemasti autori arvates. Ta nendib mitmel korral, et "Avameelselt köögist" oli mõeldud New Yorgi restoraniäris tegutsevatele inimestele ja ta on siiamaani üllatunud, et see ka väljaspool toidutegelaste ringkonda nii menukaks osutus (mitte et tal sellest kahju oleks, raha ju tuleb). Bourdain kirjutabki: Lõpuks polnud tulemusel vigagi, aga ma poleks suutnud niiviisi kirjutada, kui ma oleksin mõelnud, et inimesed seda kunagi lugema hakkavad (lk 266). Tähelepanuväärne on ka seik, et ta New Yorgi kokkasid ja kelnereid inimesteks ei pea.

Teine kivi on samuti tõlkija ja/või toimetaja kapsaaeda. Tõlge kannab ilmselgeid kiirustamise märke. Siin-seal jääb mõni lause arusaamatuks ja teinekord paneb mõni tõlkevaste kulmu kergitama. Ma nuputasin näiteks tükk aega, mis võiks olla kobarkepp. Ilmselge vaste ei sobinud eriti konteksti. Aga ühtegi teist ma oma rikutud meelega ka välja ei mõelnud. (Google aitas meelde tuletada, miks see sõna nii tuttav tundus. Esimest korda kohtasin seda vendade Coenite filmis " Burn After Reading").

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Raamatuklubi
Liina nurgatagune
Tanel Veenre, Päevaleht

Gottfried August Bürger "Wabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused"

Wabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused merel ning maal nii nagu ta ise nendest sõprade ringis veiniklaasi juures pajatas.

Mõned rändurid kipuvad vahel väitma asju, mis rangelt võetuna ei saa sugugi tõele vastata. Seepärast pole ka ime, et lugejad või kuulajad umbusklikkusele kalduvad. Kui aga siin seltskonnas keegi minu lugude tõepärasuses kahtleb, siis jääb mul ainult üle tema uskmatust kahetseda ja paluda tal lahkuda, enne kui ma alustan oma mereseiklustega, mis on kahtlemata veel imelisemad, ent ometi niisama tõestisündinud kui eelmisedki. (lk 50)

1001 õpetust, kuidas elus hakkama saada. Isutekitajaks mõned nõuanded:

Kuidas sõita kuule (eriti kiiresti kasvavat türgi uba pidi ronides);
Ja kuidas sealt jälle alla saada (punuda õlgedest nöör ja kui jõuad ronides selle otsa, tuleb ülaltpoolt ülearune tükk maha lõigata ja alumise otsa külge siduda);
Kuidas end soost kõrvalise abita välja sikutada (ikka patsist tõstes);
Kuidas püssirohtu põlema saada, kui püssikukelt tulekivi kadunud (lüüa silmist sädemeid);
Kuidas saada kindlusse üle seda piirava vaenuväe (kahurikuuli otsas muidugi);
Kuidas pääseda kala kõhust (niikaua kiiret Šoti tantsu tantsides, kuni kalal halb hakkab);
Kuidas pääseda karu küüsist (haarata karu esikäpad pihku ja hoida seni, kuni karu nälga sureb).


Tõlkinud Mati Unt