Rein Sikk "Minu Ugrimugri"

Rein Sikk kirjutab "Minu Ugrimugris" oma uskumatutest seiklustest soome-ugri ilmas, mis ulatub Kamtšatkast läbi laia Venemaa, üle Soome- ja Lapimaa Ameerikase välja. Ei tohi unustada, et ka meie siin oleme ugrimugrid, nii on raamatus hulga pajatusi eestlaste suurematest ja väiksematest tegudest, üks naljakam kui teine.

Rein Siku ugrimugri on rõõmsameelne segu meie lähematest ja kaugematest keelekaaslastest, ülistus ugrimugride taibule ja ettevõtlikkusele, nende oskusele ellu jääda. Autor maalib meile rõõmsa ja humoorika pildi soome-ugri rahvastest. Peamiselt need rahvad tantsivad ja laulavad. Kui nad just saunas end vihaga ei peksa. Sikk ei karda naerda, ka mitte enda üle. Ta üritab 90-ndate algul kilu faksida ja hirmutab mari trummiga piirivalvureid, rääkimata alasti segasauna minemisest. Kõik puhas soome-ugri loogika! Veel on soome-ugrid hirmus kavalad ja kõige kavalamad on soomlased:

Nemad müüvad nimelt... õhku. Sest milleks muuks kui õhumüümiseks pidada seda, kui kusagil kaugel kolkas istub oma toolil üks vanamees. Maailmas istub igal hetkel ju mõnede toolide peal vähemasti miljard vanameest. Aga ligi pool miljonit inimest sõidab just sinna Soome kolkasse kohale, et näha just seda vanameest ja just selle tooli peal istumas.

Lugesin kohe pärast raamatut Jaak Prozese artiklit Sirbis, mis räägib Venemaa aladel elavate soome-ugride elust viimase kümne aasta jooksul ja sealt joonistub hoopis süngem pilt. Ei usu, et Sikk seda sünget osa ei tea, pigem on ta valinud meelega positiivse ja elujaatava stiili. Kus isegi väikerahvaid jalge alla tallava suurriigi kohta vaid väga leebelt kirjutab: suur ei ole loomu poolest paha, aga samas ei mahu suure pähe tihti see, kuidas üht rahvast võib olla alla miljoni. Raamatu lõpul avaldab Rein Sikk meile ugrimugride suurima saladuse. Aga selle teada saamiseks peate juba ise raamatu läbi lugema.

Ma ei suuda ikkagi hoiduda "Minu Ugrimugri" võrdlemast teiste Petrone Prindi seniloetud raamatutega, mida küll eriti palju ei ole. Mis Siku raamatu puhul silma torkas, oli selle teose väga hea komponeeritus, oskus nagu muuseas jutulõnga veeretades see ometi kindlalt pihus hoida ja nii oli iga peatükk loogiline tervik alguse, keskpaiga ja lõpuga.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid