Robin Hobb "Tawny Man" triloogia

Juhtus nii, et lugesin Robin Hobbi esimest, „Farseer'ite“ triloogiat viis aastat tagasi ja jätkasin sel aastal „Tawny Mani“ triloogiaga. Ma pole vist eales ühtegi raamatut nii kiiresti lugenud. Kui esimese osa („Fool's Errand“) lugemine võttis aega tavapäraselt (25 päeva), mis tähendas, et vahepeal elasin muud elu ka, siis 736 lk „Golden Fooli“ lugesin läbi seitsme päevaga ja 928 lk „Fool's Fate“ 13 päevaga. Mina, kes ma piisavat und väga tähtsaks pean, avastasin end kell pool kaks öösel raamatut lugemas. Tegelikult elasingi täielikult sisse kusagil esimese osa lõpus. Robin Hobbil võtab auru ülessaamine aega, sama juhtus ka „Farseer'ite“ triloogias, aga siis kui käima läheb, enam pidama ei saa.

Hobbi loodud maailm on nagu skill-pillar, mis tõmbab kasutajat enda poole ja kui hoolikas ei ole, on võimalik ennast sellesse täielikult ära kaotada. Robin Hobbi raamatutel on minu jaoks samasugune tõmme – mida rohkem ennast neisse mässida, seda suuremaks ahvatlus läheb. Edasi juhtus nii, et lugesin uuesti läbi „Farseer'ite“ triloogia, seejärel mõtlesin, et lehisen „Tawny Manis“ natuke huvitamaid kohti, mis lõppes sellega, et lugesin ka need kolm raamatut teist korda läbi. Seejärel võtsin ette "Fitz and the Fool" raamatud. Kuna sain esimesed kaks raamatut läbi 20 päeva enne viimase osa ilmumist, mõtlesin, et nüüd on hea teha vaheaeg ja lugeda näiteks midagi muud või üleüldse pisut elu elada. Pidasin vastu viis päeva ja asusin „Fitz and the Fooli“ üle lugema. Aga kui päris aus olla, siis hetkeks tundsin, et olen väsinud. Pidevast kaasaelamisest ja erutusseisundist. Sest Hobbi maailm ei ole enamjaolt rahulik kulgemine, seal ikka juhtub kogu aeg midagi, millele kaasa elada ja mille pärast kurvastada või rõõmustada.

Hobb kirjutab pikalt ja laialt, kindlasti oleks saanud ligi 2000 lk triloogiat kõvasti lühemaks teha, ilma et tervik kannatada oleks saanud. Väga palju on sellist, mis ei vii tegevust edasi. Aga me anname selle talle andeks. Sest tema maailm on selline, kus tahaks rohkem sees olla ja pikad kirjeldused, kuidas jahiseltskond liikuma hakkab või peategelase enesehaletsuslikud mõtisklused või lihtsad dialoogid võimaldavad nii maailma kui ka tegelasi avardada ning kauem nautida. Lisaks saab palju teada sellest, mida ja kuidas keegi kusagil sõi ja milliseid riideid kandis. Söök on Hobbile väga oluline. Ja juuakse kannude kaupa teed.

Praeguseks olete juba aru saanud, et minu puhul on tegemist lootusetu juhtumiga ja mingit tasakaalustatud arvustust siit loota ei ole. Tegelikult pole üldse mingit arvustust loota, aga see-eest panin kirja igasuguseid mõtteid. Kui te Hobbi maailma alles sisenete, siis palun ärge siit enam edasi lugege. Liiga palju spoilereid, mis võivad avastamisrõõmu rikkuda.

Nii „Farseerite“ kui ka „Tawny Mani“ triloogia jutustab lugu läbi ühe peategelease vaatepunkti. Aga pilt, mis inimesel endast (ja teistest) on, ei ole sama, mis teistel. Seda on huvitav läbi kuue raamatu jälgida, kui lugejana taas avastad, et oled maailma väheke vildakalt näinud, sest sul ei ole muud vaatepunkti kui peategelase oma.

Hobb tekitab sellised olukorrad, kust tundub võimatu välja pääseda ja ometi nad seda lõpuks suudavad. Ootamatud kokkusattumused ja maagia on abiks. Vahel paistavad traagelniidid välja. Iseäranis Burrichi saabumine Aslevjalile – poolpime lombakas vana mees sõidab kaugele saarele ja siis veel kõnnib ihuüksi mitu päeva üle ohtliku liustiku. Kõik ainult selleks, et ta seal surma saaks. Sest vastasel korral ei lubaks Fitzi liigarenenud õiglustunne tal Molly'ga suhet üles soojendada. Autor oleks võinud ju lasta Burrichil näiteks teeröövlite käes hukka saada või haiguse kätte surra mis iganes muud välja mõelda, aga niimoodi oli efektsem.

I see what you did here. Peategelane on kuninga sohipoeg FitzChivalry Farseer. Imeline valik. Mees, kes ei kuulu ei sisse ega välja, aga keda annab mitmel moel kasutada. Ei ole karta, et ta ohustaks kuningakoda, kuna troonipärimisjärjekorras oli poiss sündides alles viies. Ometi juhtub nii, et ühel hetkel ongi tema ainukesena alles. Jällegi koht, kus saab pöörata süžeed ühele või teisele poole.

The old King sighed. “Today. This morning and now he is a child. When next you turn around he will be a youth, or worse, a man, and then it will be too late for you to make anything of him. But take him now, Regal, and shape him, and a decade hence you will command his loyalty. Instead of a discontented bastard who may be persuaded to become a pretender to the throne, he will be a henchman, united to the family by spirit as well as blood. A bastard, Regal, is a unique thing. Put a signet ring on his hand and send him forth, and you have created a diplomat no foreign ruler will dare to turn away. He may safely be sent where a prince of the blood may not be risked. Imagine the uses for one who is and yet is not of the royal bloodline. Hostage exchanges. Marital alliances. Quiet work. The diplomacy of the knife.” (Assassin’s Apprentice)

Just seda kuningas Shrewd teebki. Aga maailmal ja Fitzil endal on muud plaanid. Ma tegelikult taipasingi alles „Fool's Fate'i“ lõpus, et Fitz oli täieõiguslik troonipärija. Sest me näeme maailma läbi tema silmade, aga Fitzi silmad näevad seda vaid läbi omaenese mõttemaailma. Ja tema mõttemaailm on tegelikult vildakas ja kõver. Mida oodatagi inimesest, kes on lapsena turvalisest emakodust viidud võõrasse maailma, kus tal polnud ei ema ega isa. Teda kasvatasid tallimees ja salamõrtsukas, kes esimesel kohtumisel teatas kümneaastasele poisile, et hakkab talle õpetama, kuidas inimesi tappa. Ta elas üle kolm mõrvakatset ja viis ise mõned teise ilma juba enne viieteistaastaseks saamist. Ta on mitu korda olnud suremise äärel ja kaks korda surnust ellu äratatud. Ometi oli ta oma kuningale kuni lõpuni truu. Esimeses triloogias tundus küll vahel, et nii noore poisi kohta on ta liiga täiskasvanulik, aga ehk on see mõistetav arvestades kõike eeltoodut.

Mulle meeldis, et Fitz ei ole mingi tüüpiline kangelane, kes valu ei tunne, on alati õiglane ja suuremeelne ja teab täpselt, mida teeb. Fitz vihastab ja ärritub kiiresti, on kangekaelne ja kannatamatu, kipub kõiges kõige hullemat nägema ja kaotab lahingus enesekontrolli. Ise aga imestab: "When had all those who knew me best decided that I was such an unreasonable, ill-tempered man?"

Vahepeal muutusid tema kahtlused ja enesehaletsus tüütukski. No kaua võib! Mees, kes päästis oma kuninga ja kuningriigi enam-vähem paljakäsi, võitles lahingutes, äratas lohe (mitu lohet). Ja mida ta ise mõtleb? Kõik mu oma süü. Kes ma selline olen, eikeegi? Mitte keegi ei hooli minust! Ma ei saa mitte millegagi hakkama!

“Great events?” I scoffed. She hitched herself closer to me. “Great events. The abdication of the throne by Prince Chivalry. The triumph against the Red Ships at Antler Island. Were not you the one who saved Queen Kettricken from Forged ones the night she was attacked, right before the Vixen Queen’s Hunt? Now, there’s a song I wish I had written. To say nothing of precipitating the riots the night of Prince Regal’s coronation. Let’s see. Rising from the dead, making an attempt on Regal’s life right inside Tradeford Hall, and then escaping unscathed. Killing half a dozen of his Guard single-handedly while manacled … I had a feeling I should have followed you that day. But I’d say I’ve a good chance of witnessing something noteworthy if I but held on to your shirttail from now on.” I’d never thought of those events as a list of things I’d caused. (Assassin’s Quest) 

Samas on Hobbi raamatute kuri ikka väga üheselt kuri. Esimeses triloogias Regal, keda kannustasid võimuahnus ja kadedus. „Tawny Manis“ aga Pale Woman, kes oli nii kõikehaaravalt ja absoluutselt kuri, et seal ei jätkunud mitte millegi muu jaoks ruumi. Kui Regali käitumine oli põhjendatud – ta lihtsalt ei valinud võimu juurde saamiseks vahendeid, siis Pale Woman oli lihtsalt kuri ilma mingisuguste põhjendusteta. Tegelikult selgub hiljem „Fool’s Questis“, mis ja kes selle taga täpsemalt oli.

Peale maagia ja seikluste on raamatus ka suurem idee. Aeg liigub spiraalina ja inimesed kordavad samu vigu ikka uuesti ja uuesti ning liiguvad järjest mustemasse tulevikku. Seda aitavad vältida valged prohvetid, keda on iga generatsiooni jaoks üks ja kes koos oma valitud katalüsaatoriga maailma paremale teele aitab. "Tawny Manis" kerkib see idee tugevamalt esile. Narr ehk valge prohvet on saaga üks salapärasemaid tegelasi. Temal on oma asi ajada ja maailma aitavad paremaks muuta lohed. Sest lohed tuletavad inimestele meelde, et need ei olegi looduse kroonid.

Millegipärast olen esimese triloogia kohta kirjutanud, et seal ei ole lohesid. Noh, Elderlingide kivist draakonid ei olnud ehk mu arvates siis päris. „Tawny Manis“ igatahes draakonid on – suurepärased draakonid!

But I also saw the chance for the world to know dragons again, a chance for there to be creatures as arrogant and lovely as humans, so that they might balance one another. I dreamed of a world in which men could not dominate all nature and impose their order upon it. It will not be a peaceful world, and it may be that men will curse me for my role in what happened here. But it will be a world in which both men and dragons are so busy with one another that they cannot subvert all nature to themselves. That was what I saw, in the greater scheme of things.” (Fool's Fate) 

Narri soo küsimus on paljusid lugejaid intrigeerinud. Kuna Narr ei olnud inimene, vaid valge, siis ei olnud ta ka ei mees ega naine. Mulle tundus, et valged lihtsalt valisid omale soo, nagu neile rohkem meeldis. Samas oli Pale Woman vägagi naine kõigi oma lopsakate rindade ja lumivalge häbemekinguga, mida ta Fitzile pakkus. Ja Narr pidi ikkagi olema mehe moodi, sest nad olid Fitziga nii tihedalt teineteisega seotud, et ta oleks igal juhul pidanud märkama, kui midagi valesti oleks olnud. Siin-seal mainitakse küll, et Narr oli tähelepanelikul vaatlemisel teistmoodi, aga ei täpsustata, kuidas.

The Fool was gold gleaming and joy and a flight of jeweled dragons across a pure blue sky. (Golden Fool) 

Teine teema, mis Narri ja Fitzi suhetega seoses pidevalt esile kerkib, on homoseksuaalsus. Fitz arvab, et Narr on mees, samas kui mõni teine arvab, et naine. Nad on omavahel väga lähedased ja see muidugi tekitab ümberkaudsetes õelaid jutte, mis Fitzi täiesti endast välja ajavad. Nende armastuses ei ole midagi ebapuhast! Narril on selle kohta oma arvamus ja nende omavahelised arutelud sellel teemal on toredad. Paralleel sellega, kuidas praeguses maailmas homoseksuaalsusesse suhtutakse, kumab läbi ka Elderlingide maailmas kasutatavast maagiast. Esiteks on skill (taid), mida peetakse kuninglikuks maagiaks ja teiseks wit (vaist), mida jällegi peetakse räpaseks. Kuigi vaist on selle kandjale kaasa sündinud ja ta ei saa sinna midagi parata, tuleb üldise arvamuse kohaselt nad neljaks kiskuda, üles puua ja põletada. Aga kui inimesed tutvusid vaistukandjatega lähemalt, avastasid nad ootamatult, et täitsa tavalised inimesed on!

The sheer improbability of your existence took my breath away. I have discovered relatively few possible futures in which you exist at all. In most of them, you died as a child. In others … well, I do not think I need to tell you all the ways in which you have died in other times. How many times have you been snatched from the jaws of death, in the most unlikely ways? I promise you, Fitz, in other times that parallel ours, you have met your deaths at those moments. Yet here you are, with me still, defying the odds by existing. And by your existence, with every breath you take, you change all time. (Fool's Fate)

Teised kirjutavad:
Baas Fool's Errand
Baas The Golden Fool
Baas  Fool's Fate