Tunnistagem ausalt, mulle meeldivad
Kaari Utrio ajaloolised seiklustega pikitud
armastusromaanid.
Armas Henrietta elas 18. sajandi alguse Helsingis jõukas aristokraadiperes, mis kangesti meenutas Jane Austeni "Uhkuse ja eelarvamuse" perekonda. Ilus, isepäine ja tark Henrietta, kes 24-aastaselt juba vanatüdrukuks jäämas, kuid siiski veel sobivat mehekandidaati pole leidnud. Noorem, inetu ja rumal õde, kes ei saa väljavalitud peigmehega abielluda, sest enne tuleb vanem tütar mehele panna. Väljamõeldud haigusi põdev ema ja isa, kes majaasjadesse ja tütardesse eriti ei puutu. Lõputud ballid ja väljasõidud, teravmeelsed vestlused noorte peigmehekandidaatidega ja ennelõunased tikkimised.
Vallalise aadlisoost tütarlapse elu oli sel ajal lausa masendavalt piiritletud, täis rangeid piiranguid, kellega ja kuidas tohib rääkida, mismoodi väljas või külas käia ja kuidas riietuda. Selle ajaloolise tausta kujutamine ongi raamatu suurim pluss, sest süžee on tüüpiline, tegelased trafaretsed ja lõpplahendus absoluutselt üllatusevaba. "Armas Henrietta" ei ole just Utrio tugevaim teos, kuid meele lahutamiseks ja argipäevast väljumiseks täitsa sobilik. Ja kui
mõni pole rahul tõlke kvaliteediga (tõlkinud Merle Krigul), siis mina ei pannud tõlget tähelegi, sest oli vaja ruttu läbi lugeda ja ilmsesti ei oodanudki nii koleda kujundusega raamatust erilist kvaliteeti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar