Charles Bukowski "Naised"

Alustasin oma 2017. aasta LOOTi (Loen Oma Olemasolevaid Teoseid) esimese raamaturiiuli kõige ülemise riiuliga. Kuna seal vaatasid vastu peamiselt Jane Austen ja Margaret Atwood, siis valisin vahelduseks hoopis Charles Bukowski "Naised". Ma pole tema loominguga tuttav, aga ikkagi klassik, nii et tundus igatepidi sobilik. Midagi muud mul temalt ka kodus ei ole. Novot, ja nii ma siis nägin terve jaanuarikuu sellega vaeva. Lükkasin muudkui raamatu taas-kättevõtmist edasi ja tegin selle asemel igasugu muid asju. Huvitaval kombel ei olnud lugedes viga midagi, aga ainult niikaua, kuni käest ära panin. Raamatus tegeldakse põhiliselt joomise, keppimise ja oksendamisega. Just sellises järjekorras. Iga paari lehekülje järjel on uus kepp, enamasti ka uue naisega. Vähemalt ei ole tegemist mingi sotsrealismiga, ehk korrapäraselt käiakse duši all ka.

Eestis kütab kirgi Kaur Kenderi kohtuasi ja oli väga valgustuslik lugeda Rein Raua tunnistust kohtus. Mis pani mind mõtlema oma parasjagu poolelioleva "Naiste" peale ja nüüd proovin seda teost naiivsel viisil ja mitte eriti tõsiselt samas kontekstis analüüsida. Alustan sellest, et mina defineeriksin "Naised" transgressiivse tekstina.

Raud: "Transgressiivne tähendab piire ületav või mingisuguseid normaalseid piiranguid ületav. Transgressiivne on nii-öelda normidest väljuv. Transgressiivne kirjandus, see on selline kirjandusliik, mille eesmärk ei ole tekitada lugejas mitte esteetilist naudingut või positiivseid elamusi, vaid vastupidi, tekitada temas õõva, ebamugavustunnet, õudust ja asetada teda inimesena ja kirjanduse lugejana sellisesse vastikusse olukorda, aga selle eesmärk, tagumine eesmärk ei ole inimestele mitte ebameeldivusi valmistada, vaid pigem nende enda inimlikkust niisugusesse kriitilisse positsiooni seada, kus nad peavad näiteks ka endale ebamugavaid küsimusi esitama."

Niipalju kui ma tema kohta lugenud olen, siis kirjutas Bukowski suuresti omaenda elust. Ma üldse ei usu, et tema eesmärk oli oma raamatutega kelleski esteetilist naudingut tekitada. Minus see raamat kindlasti mingit naudingut ei tekitanud. Piire ületav on teos kindlasti ka, sest 1978 aasta, mil see ilmus, ei olnud meie ajast vabameelsem ja keskealine õllekõhuga joodik, kelle ees kümned naised nagu loogu langevad, ei ole kindlasti normaalne. Ehk kas see ongi see koht, kus (nais)lugeja peab endale esitama ebamugava küsimuse, miks nad seda ometi teevad? Ja kas mina teeksin sedasama? Või siis parem mitte küsida.

Järgmine küsimus, kas tegemist on pornograafiaga. Tsiteerin jälle Rauda:

"Pornograafilise teksti eesmärk on tekitada lugejas seksuaalset erutust või siis vaatajas, vastuvõtjas. Mida rohkem kirjanduslikkust tekstis on, seda vähem on ta pornograafiline, näiteks, kui meil on karakterid, kellel on iseloom, kes räägivad mingisugusel erilisel, spetsiifilisel viisil, siis see takistab selle pornograafilise funktsiooni teostumist, mitte ei toeta seda."

Siin muutub oluliseks küsimus, mis on teose eesmärk. "Naised" on ilmselgelt kirjanduslik tekst ja see ongi põhjus, miks ma seda üldse lugeda sain. Vastavalt Raua definitsioonile ei ole "Naised" pornograafiline tekst, sest seksuaalset erutust tema kepikirjeldused igatahes ei tekita. (Kuigi ma ei saa siin muidugi kõigi eest rääkida). Teisalt ei ole need ka üldjuhul õõvastavad ega õudsed, vaid lihtsalt sellised naturalistlikud. Raua järgi välistavad need kaks üksteist, ehk korraga ei saa olla nii kirjanduslik kui ka pornograafiline.

Bukowski raamatus on karakterid, alustades muidugi minategelase Hank Chinaskiga, kellel on vägagi selge eristuv iseloom. Chinaski on joodik, kes on ootamatult luuletajana kuulsaks saanud. Tema elu täidab joomine ja kirjutamine. Raamat algab sellega, et peategelane sedastab, kuidas ta on 4 aastat naisteta olnud. Arvestades järgnevat väga tihedat naiste vaheldumist tema elus, tundub see väheke imelik. Mis siis nüüd äkki muutus? Chinaski imestab ka ise selle üle, et oma õllekõhu, joomise ja kuuekümnele ligineva vanusega nii palju noori naisi ligi meelitab. Kõik, kellega ta tuttavaks saab, tahavad temaga magada. Vaid kahega see ei õnnestunud. Tuleb tõele au anda, et Bukowski naistegelased, kuigi neid on palju, on siiski igaüks oma iseloomuliku karakteri ja välimusega. Kõige põnevam oli Lydia, see esimene, kes 4 aastat kestnud üksinduse lõpetas. Uus kepp, enamasti uue naisega, toimub iga paari lehekülje tagant. Siinkohal on paslik tsiteerida jällegi protokolli:

"Kaitsja: Kas rohke seksuaalvahekordade kirjeldamine iseenesest võib olla kirjandusliku taotlusega?
Raud: Muidugi võib. Kõik võib olla kirjandusliku taotlusega."

Mis siis ikkagi oli Bukowski kirjanduslik taotlus? Bukowski alter ego Chinaski ütleb, et ta ei oska kirjutada naistest abstraktselt, nii nagu meestest. Selleks, et seda teha – aga ta on ju kirjanik! – peab ta naisi tundma ja siis kirjutab elu pealt maha. "Et naisi mõista, pidin ma nendega koos olema, neid proovima, muidu neist sotti ei saanud." Seega, kui selline raske töö juba ükskord ette võtta, on lihtsam kõik naised ühte raamatusse panna, siis on see töö tehtud ja võib uute kallale asuda. Kuna "Naised" on ainuke teos, mida ma Bukowskilt olen lugenud, ei oska ma isegi arvata, kas selline mõte on õige ja kui palju tema teistes raamatutes naistest juttu on, aga huvitav tundub idee sellegipoolest.

Analüüsi lõpuks on koorunud välja järgmine: Charles Bukowski "Naised" on kirjandus, mis ei ole pornograafiline, küll aga võib olla transgressiivne.

Tõlkinud Peeter Sauter

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Päikesejänku ja 100 raamatut
Tsitaate
Katkeid

Alan Bradley "Piruka magus põhi" ja "Mõrv ei ole lapsemäng"

Alan Bradley krimiromaanid (eesti keeles on seni ilmunud "Piruka magus põhi" ja"Mõrv ei ole lapsemäng") olid tore üllatus – mõnusa õhustikuga vana kooli krimkad. Ma ei ole eriti suur kaasaegse nordic noiri ja sarimõrvarite armastaja. Kui täpne olla, siis ma ei salli neid silmaotsastki. Bradley raamatute tegevus toimub aga 1950ndatel Inglismaal suures maamõisas, kus jõukas pereisa kasvatab kolme tütart. Ega ta neid suurt muidugi ei kasvata, rohkem huvitab isa tema margikogu. Tütred kasvavad üsna omapäi, iseäranis peategelane – 11-aastane Flavia de Luce. Flaviat võiks nimetada hulluks teadlaseks – üle kõige armastab ta oma keemialaboratooriumi, kus eri ainetega katseid teeb ja oskab kokku segada ka mürke. Mida muuhulgas vanemale tüütule õele huulepulga sisse segada. Ja siis asjade kulgu tähelepanelikult jälgida ja päevikusse märkmeid teha.

Niisiis on detektiiviks 11-aastane tüdruk, mis ühest küljest annab talle ligipääsu inimeste juurde, kes politseile midagi ei räägi, küll aga väikesele tüdrukule. Aga teisest küljest muidugi ei võeta väikest tüdrukut suurte maailmas kuigi tõsiselt. Oma nina igale poole toppides satub ta ka eluohtlikesse olukordadesse, aga lõpuks aitab ikkagi mõrvari välja selgitada.

Mulle meeldisid Bradley krimkad just nimelt nende õhustiku pärast – vana hea Inglismaa, mis 50ndatel on veel mõnusalt vanamoodne. Kuna autor on praegu 70ndates, siis oskab ta seda aega üsnagi tõetruult edasi anda. Flavia ei ole 11-aastase kohta küll eriti usutav, aga see ei ole oluline, sest millal enne on krimkades detektiivi usutavus üleliia oluline olnud? Peaasi, et saab müsteeriumile kaasa mõelda, eriti soovitatavalt kaugemas minevikus ja võõral maal.

Ootan põnevusega Flavia de Luce sarja järgmisi osasid.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:
Juuli raamaturiiul
Lugemissoovituse blog
Sõber raamat
Mariann

Sofka Zinovjeff "Punane printsess"

Tõsielul põhinevad ja ajaloolised raamatud võivad hoolimata põnevast sisust teinekord üsna igavalt kirja pandud olla. Saad küll oma info kätte, aga lugemine edeneb vaevaliselt. Sofka Zinovjeffi "Punane printsess" ei ole kohe kindlasti selline raamat. Lugesin seda kui põnevikku ja ei jõudnud ära oodata, millal uuesti kätte saan võtta.

Vanaema andis Sofka Zinovjeffile oma päeviku, mis oli valmistatud 150 aastat tagasi tema vana-vana-vanaema jaoks. Need leheküljed olid mõeldud Peterburi privilegeeritud preili naiselike mõtiskluste tarvis: kaarikusõidud mööda Nevski prospekti, armusaladused, seltskondlike teeõhtute intriigid ja paleeballid, seenelkäigud kasemetsas, perekonnaskandaalid, reisid välismaale tervisevetele, võib-olla juthumisi isegi mõni duell. Sellise elu keskele sündis 1907. aastal autori vanaema Sofka ehk vürstinna Sofia Dolgorukaja. Kuid 1940. aastaks, kui ta hakkas raamatut päevikuna kasutama, oli nii tema ise kui ka olud dramaatiliselt muutnud – temast oli saanud Briti kodanik proua Sofka Skipwith ja maailmas käis sõda. (lk 18)

Päevik kannustas Zinovjeffi oma vanaema elu põhjalikumalt uurima ja ta pani selle "Punases printsessis" ääretult haaravalt kirja. Oli ta ju oma nimegi vanaemalt saanud. Autor tegi väga põhjalikku uurimistööd – ta käis nii Peterburis kui ka Krimmis esivanemate elukohti vaatamas ja rääkis paljude inimestega, nii oma sugulaste kui ka teistega, kes vanaema olid tundnud. Kusjuures ta isapoolsed sugulased olid Sofka suhtes üsna vaenulikult meelestatud ja head sõna tema kohta öelda ei olnud. Jättis lapsed maha, selleks et teiste meestega ringi lasta ja kommunismi levitada! Zinovjeff proovib siiski vaadata eelarvamuste taha. Ta kirjutab põhjalikult ka Sofka vanematest, kes samuti ei olnud kuigi konventsionaalsed inimesed. Muuhulgas mängib rolli ka Volkonskite pere, kelle Eestis asuv Keila-Joa mõis osutus Sofka isa jaoks päästerõngaks Venemaalt pagemisel (soovitan lugeda ka Sergei Volkonski mälestusi).

Dolgorukide perekond kuulus Venemaa kõige kõrgemasse klassi ja oli päratu rikas. 1919. aastal põgenes Sofka koos vanaema Olgaga Inglismaale. Nad asusid esialgu elama Londonisse, kus Olga juurde asus elama veel emata jäänud lapselaps, kellega koos saabusid ka lapsehoidja ja guvernant. Majas elasid kokk, toatüdruk, koduabiline ja Olga isiklik hooldaja. Olga, kes ei osanud isegi oma saapaid ise kinni nöörida, oli veendunud, et tegemist on "rangeima kokkuhoiuga". Jah, läks tarvis seitset inimest, et hoolitseda kolme naissoost Dolgoruki eest vanuses kuuskümmend üheksa, kaksteist ja neli. (lk 117).

Sofka juhtum polnud tüüpiline privileegid kaotanud vürstitari või kodumaast ilmajäänu pagulase lugu. Ta oli kommunismi eest pageja, kes võttis omaks oma eeldatava vaenlase filosoofia. Autor kirjeldab oma vanaema tormilist elu nauditavate üksikasjadega, samas on kogu aeg ka suurem pilt selja taga. Sest elas ta ju tormilistel aegadel, mil kõik muutus ja siis muutus veel kord ja siis veel. Sofka oli väga vastuoluline isik, sest tõepoolest – Vene vürstitari ühinemine kommunistliku parteiga? Vangilaager Prantsusmaal II Maailmasõja ajal, sõprus Lawrence Olivieriga, lugematud armulood, astumine kommunistlikkusse parteisse, pidev ringireisimine – suurem osa tema elust pidi ta silmitsi seisma ebastabiilsuse, muutuste, kaotuste ja hirmuga. Kuni lõpuks seadis end 54-aastaselt sisse Cornwalli, kuhu jäi elu lõpuni paigale.

Tõlkinud Brigitta Davidjants

Teised kirjutavad:
Ekspress
Kiiksu lugemisarhiiv
Istu mu pingile...

Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja"

Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja" oli omal ajal vist ikooniline teos. Pealtnäha lihtne ja lõbus raamatuke, aga teades tolleaegseid olusid (esmatrükk ilmus 1983. aastal), siis kaldun arvama, et teosesse on peidetud hulganisti vihjeid ja kriitikat valitseva korra vastu. Praegu on lõbus lugeda, kuidas naiadoloogia kommunismiehitaja tööplaani sobituma peaks. Teos on kirjutatud tõsises teadusliku välimääraja stiilis, siit saab teada nii näkiliste süstemaatilise liigituse kui ka vahendid, mida näkiuurija ehk naiadoloog uurimistööks kasutama peab. Ennekõike on naiadoloogia väliteadus - kõige tähtsam on näkiliste pidev vaatlemine ja tundmaõppimine looduses. Vaatluse korralikuks läbiviimiseks ja talletamiseks peavad tingimata kaasas olema märkmik, pliiats, nuga selle teritamiseks ja välimääraja. Määraja, märkmike ja muu kirjanduse paigutamiseks on väga otstarbekas üle õla kantav välitasku. Pikemail matkadel kanname kaasas ka seljakotti, kuhu piagutame kompassi, ujumislestad, fotokaamera, toidukraami jne. (lk 13).

Ei ole vaja karta, et näkid kuidagi ohtlikud oleksid, see on kõik absurdne vananaistejutt. Suuremas osas on näkid kartlikud, malbed ja õrnad olendid, kes igatsevad inimestega häid kontakte luua, kuid tihtipeale osutuvad sellekski liiga pelglikuks.

Selliste teadmistega varustatult saab algaja näkiuurija vaatlustele asuda. Kõige tähtsamaks näkkide käitumise juures tuleb pidada peibutuspoose (peibutustegevust). Põhiliselt just nende järgi ongi näkilised sugukondadeks jagatud. Kaunisjuuslaste ja peakratslaste sugukonnad ehitavad oma peibutuskunsti usule kauniste juuksekiharate mõjust inimhingele. Pesurid on peibutuslikuks tööprotsessiks valinud aga pesemise. Röökurlased rajavad oma lootused kaunile lauluhäälele, samas kui paljastisslastele on elu, armastuse ja tervise sümboliks katmata piimanäärmed.

Vetemaa tugineb välimääraja koostamisel paljuski M. J. Eiseni "Näkiraamatule" ja muudele vanarahva juttudele. Paljud kokkusaamiste kirjeldused on raamatus ära toodud. Aga samuti käsitletakse näkifüüsikat, nagu metamorfoose ja autor pole peljanud välimäärajas ka hulga valemeid ära tuua.

James Krüss "Majakas Vähimadalal" ja "Timm Thaleri nukuteater"

James Krüss on kõige ehtsam jutuvestja. Eestis on ta eelkõige tuntud raamatu "Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy" järgi, mis on igatepidi üks väga tore raamat. Seal jutustati jutte. Sedasama tehakse ka raamatutes "Majakas Vähimadalal" ja "Timm Thaleri nukuteater ehk Müüdud inimarmastus", mida nüüd lugesin. Lapsena lugesin ka "Timm Thalerit ehk Müüdud naeru", mis tundus siis päris jube raamat. "Timm Thaleri nukuteater" on sellele nagu järg, kus parun uuesti välja ilmub, aga seekord ei lähe keegi tema õnge. Selle asemel jutustatakse aga lugusid. Paljudes lugudes on õpetlik moraal, tuleb hoida keskkonda ja liiga ahne ka ei tohi olla. Tegevus toimub Veneetsias, kus autor kohtub uuesti Timm Thaleriga, mõlemad juba täiskasvanud.


Ka "Majakas Vähimadalal" jutustatakse lugusid. Vähimadalal asub majakas ja seal elab majakavaht Johann, kellel on sõber Alexandra, kes on kajakas. Lisaks on raamatus veel tädi Julie ja poltergeist Võrgu-Hans. Nad kõik räägivad üksteisele jutte, mis kõik on täiesti tõsilugu, kuigi tõestada seda muidugi ei saa!

Ühesõnaga, soovitan James Krüssi kõigile lastele ja lapsemeelsetele lugudearmastajatele. Või siis autori enda sõnadega – kõigile neile, kes armastavad inimesi.

Tõlkinud Eve Sooneste

Fuchsia Dunlop "Haiuim ja Sichuani pipar"

Inglanna Fuchsia Dunlop läks 1994. aastal Hiina Chengdu linna Sichuani ülikooli tegema uurimustööd Hiina poliitilisest suhtumisest vähemusrahvustesse. Tol ajal oli välismaalaste seltskond Chengdus tilluke. Dunlop kirjutab, et nüüd, mil maailm joobub Hiinast, on keeruline mäletada, kui marginaalne see 1990. algul tundus. Ka Londonis suhtusid sõbrad tema hiina keele õpingutesse kui ekstsentrilisse, et mitte öelda lõbustavasse vahejuhtumisse. Hetkest, mil ta Hiina jõudis, oli ta peaaegu ülejäänud maailmast ära lõigatud. Kõigele lisaks peeti teda salateenistuse agendiks. Mis mõttes sõidab noor naine Hiina selleks, et seal kokakunsti õppida?

Tegelikult oli Dunlop hellitanud lootust professionaalseks kokaks õppida, aga õppelaen tahtis maksmist ja niimoodi oligi ta jõudnud punkti, kus tegi igavat tööd. Võimalus sõita Hiina pakkus teretulnud vaheldust. Seal sukeldus ta ülikooliõpingute asemel Hiina köögikunsti saladustesse. Hiljem pöördus ta Hiinasse mitu korda tagasi, nüüd juba toiduajakirjanikuna. Dunlop on kirjutanud lisaks nendele mälestustele ka mitu Hiina köögi ainelist kokaraamatut ja siit saab lugeda, kui põhjalikult ta nende jaoks uurimustööd tegi.

Dunlop otsustas algusest peale, et sööb kõike, mida pakutakse. Hiina köök on lääne inimese jaoks igal juhul eksootiline, sest esiteks süüakse ära kõik, mis süüa annab, nagu näiteks kanajalad, skorpionid või meripurad. Teisalt muidugi on igapäevane toit palju igavam ja koosneb enamasti riisist ja sealihast, samuti on Hiina suur ja selle eri osades süüakse üsna erinevat toitu.

Peale Hiina söögikunsti kirjeldamisele saab raamatust teada päris palju Hiina ajaloo kohta, näiteks on eraldi peatükk Hiina viimase keisri kohta. (Kelle elu polnud üldsegi mingi meelakkumine, eriti toidu mõttes). Poliitilisest olukorrast kirjutab autor ka, aga siiski üsna vähe. Ta kirjutab oma mälestusi segamini Hiina kultuuri ja kommete kirjelduste ja toiduretseptidega. Nauditav kompott, täpselt nagu Hiina ja Hiina köök ise.

Tõlkinud Kreet Volmer

Teised kirjutavad:
Uus raamat Klassikaraadios
Ekspress
Kultuuritarbija 60+
Raamatud ja Kassid ...
Õhtulehe raamatublogi
Õhtuleht

Adeline Tannbaum "Moodne perenaine"

Adeline Tannbaumi keedu- ja majapidamisjuht "Moodne perenaine" ilmus 1937. aastal ja oli tema viimane ja kõige mahukam teos. Raamat anti 2013 uuesti algupärasel kujul välja.

Kui teoses "101 Eesti toitu ja toiduainet" jäi põnevaid leide väheks, siis siin on neid küllaga. Eelkõige on toitudel naljakad nimed.

Kirjutasin mõned välja:
75. Lenivki (kohupiimakäkid)
88. Erutav suupiste (sibulatest)
109. Isuheeringas (heeringas tükeldatakse, segatakse muude ainetega ja vormitakse uuesti heeringakujuliseks)
111. Segatoit (rosolje)
145. Mõnukurgid (täidetud hapukurgid)
146. Rammutoit (böff)
147. Eesti rahvustoit (kamararullid)
148. Pidu lõpp (popurrii) - Kõiksuguste järelejäänud toitude jätted jaotatakse ühesuurusteks tükkideks, segatakse vähese tomatikastme või majoneesi või koorega ja seatakse sügavale vaagnale.
280. Pikantne õlg (kiluküpsised)
320. Ihatav kalasupp (kalaseljanka) ja 321. Ihatav lihasupp (lihaseljanka)
400. Lamba-ootusroog - kõlbab külmalt süüa aedviljaga
415. Keelepärane koondus (magus koorekreem)
439. Rõõmuroog (veiniga ülekallatud apelsinid)
497. Rauakoogid (vahvlid), samas järgmise retsepti nimi on vahvlid - tundub, et kummagi puhul kasutatakse eri liiki raudu
506. Veevullid (keedutainast rasvas küpsetatud koogid)
556. Nõmmeliiv (küpsised)
623. Vanaeit (kulitš või baba)
709. Sooja - on tarvilik külmade toitude maitse tõstmiseks. Valmistatakse šampinjonide vartest, mida hapendatakse, keedetakse paksuks ja seejärel pannakse teelusikatäis toidutele maitseks.

Õpetatakse tegema järeletehtud oliive ploomidest (710), rabarbrilehtedest spinatit (746), aga tehakse ka kurgiga magusat torti (736) ja kohvisaia (738). Moosivahust saab teha kisselli (749), koorevahukreemi rukkileivaga süüakse ilma kõigeta (449). Hapukoorejuustu valmistatakse mullas (5) - hapukoor segatakse köömnete ja soolaga, seotakse valge riide sisse ja maetakse mulla alla. 2-3 päeva pärast on juust valmis!

Ploomikeedise vedelik jääb sirgeks. Sirokluu-aparaadiga pumbatakse purkidest õhk välja. Puru on porrulauk, maisipähik maisitõlvik, kodumaa pähklid ilmselt sarapuupähklid. Üks asi jäi mulle küll arusaamatuks - 276. vasikapiim. See loputatakse, puhastatakse veristest nahkadest ja keedetakse mõni minut soolatud vees, pannakse sõelale nõrguma. Mis asi see küll on?

Lisaks toiduretseptidele on raamatus ka majapidamisjuhised, kust selgub, et Persil oli juba tol ajal pesemiseks väga soovitatav pesupulber ja tolmuimeja oli Elektrolux.

Järgmist retsepti mõtlen katsetada - biskviit, milles on jahu asemel manna.

594. Mannatort
Ained: 6 muna, 200 g suhkrut, 150 g mannat ja väike peotäis mandleid.
6 munarebu hõõrutakse 200 g suhkruga vahuks, riputatakse vähehaaval manna ja ühtlasi puhastatud ning tambitud mandlid juurde ning viimaks segatakse munavalgevaht kergesti hulka. Korraga küpseb see taigen võitatud ja riivsaiaga riputatud vormis umbes 3/4 tundi mitte väga kuumas ahjus. Jahtunult võib torti traadiga läbi lõigata ja roosa kreemiga nr. (251) järgi täita kui ka pealt ilustada. Täitmiseks võib tarvitada sissetehtud puuvilja ja kaunistamiseks sukaadi.

Roosa kreem on želatiiniga paksendatud piima-keedukreem sidruniõliga.

Teised kirjutavad:
Tiramisust ja Fata Morganast - palju rohkem infot Adeline Tannbaumi kohta, siit leiate ka keelepärase koonduse retsepti
Kirjandusministeerium

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath "101 Eesti toitu ja toiduainet"

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo ja Ulrike Plath on "101 Eesti toitu ja toiduainet" kirjutamisel teinud ära aukartustäratava töö. Kuna tegemist on ajaloolastega, siis räägitaksegi rohkem toitude kasutamisest ja toiduainete kasvatamisest Eestimaa alal läbi aegade ning ka sellest, kuidas on meid mõjutanud naabrid. Inna Põltsam-Jürjo on muuseas kirjutanud väga huvitava „Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”, kust leiab ka keskaegseid toiduretsepte - erinevalt kõnealusest teosest.

Raamatust leiab ka esmapilgul üllatavad valikud, nagu näiteks hirss ja mais, vein, kalamari või lõunamaised puuviljad. Autorid ei ole tahtnud piirduda ainult traditsioonilise talurahvaköögiga. Eesti on ju palju enamat - me oleme kogu aeg olnud avatud võõrastele kultuurimõjudele, niimoodi ei saa kuidagi üle ega ümber Baltisaksa köögist. Peale selle on meie toidukultuuri mõjutanud Vene, Rootsi ja Soome. Selge see, et keskaegse linnakodaniku toidulaud erines Baltisaksa mõisate köögist, rääkimata talurahva toidulauast. Seega püüavad autorid iga toiduaine juures anda ülevaade kõigist neist eri ajastutest ja klassidest.

Artiklid jälgivad üldiselt sama struktuuri - alustatakse kõige vanemast teabest, mis on meieni jõudnud enamasti arheoloogiliste kaevamiste või vanade kroonikate kaudu. Sealt edasi kirjeldatakse, kuidas toitu või toiduainet keskajal kasutati, jätkatakse baltisakslastega ja niimoodi läbi uusaja 19. sajandi lõppu, sõdadevahelisse aega, sealt edasi nõukogude aega ja lõpuks jõutakse tänapäeva. Kuna see kõik tuleb anda kahel leheküljel, siis on teave paratamatult väga napp ja kokkusurutud. Põnevateks leidudeks ja infokildudeks ei ole kahjuks üldse ruumi jäänud. See teeb teose veidi kuivaks, kuid kuna artiklid on tähestiku järjekorras, siis satud lehte pöörates alati täiesti teistsuguse toidu juurde. Mis sunnib aga muudkui jälle lehte pöörama.

Silma jäi 17. sajandist pärinev Tuddi-nimeline salat, mis koosnes metspüü rinnafileest, vasikapraest ja härjamokast, õunast, peedist, kartulist, heeringast, anšoovisest, silmudest, kapparitest, marineeritud melonitest, suitsuvorstist, selle kõige kastmeks äädikas ja oliiviõli (lk 108). Selle kõrval kõlavad kaalikapuder, magus kapsapuding ja äädikases vees siniseks keedetud haug juba täitsa proovimistväärivate toitudena.

Mõnetiseks üllatuseks sain paljude toiduainete kohta teada, et neid on siinmail juba ammust aega kasutatud, samas kui mõni jällegi üsnagi hiline. Austreid veeti siia juba 18. sajandil, kurk ilmus eliidi pidulauale hiljemalt 16. sajandi keskpaiku, samas oli talurahvas üsnagi tõrges uuendusi omaks võtma ja seetõttu pidid 20. sajandi alguse kokaraamatud juhendama ja õpetama, kuidas üht või teist toiduainet kasutada.

Muidugi ei piirduta vaid 101 toiduga, paljudes artiklites kirjutatakse tegelikult korraga mitmest toiduainest, samas on ka sarnaste toitude kohta eraldi artikleid, näiteks leiva- ja saiatoidud, pagarileib, rukkileib ja võileivad on eraldi artiklid, samuti kringel, küpsised, sai ja sepik ning saiakesed.

Hoiatan, et raamatut ei tasu lugema asuda tühja kõhuga. Lugedes tekivad kogu aeg isud - küll tahaks kiluleiba, siis jälle piparkooki.

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust: Artikkel aiamarjadest
Uus raamat
Tiramisust ja Fata Morganast
Õhtulehe raamatublogi
Lugemiselamused

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Matt Kaplan "Teadus maagia taga"

Matt Kaplan proovib raamatus "Teadus maagia taga" leida teaduslikke seletusi asjadele ja nähtustele, mida maagiliseks on peetud. Eelkõige ammutab ta ainest kõiksugu müütidest, alates Piiblist ja lõpetades Vana-Kreeka omadega, aga ei põlga ära ka kaasaegset fantasyt nagu X-mehed, Ämblikmees või Avatar.

Pole vahet, kas me nimetame seda jumalikuks sekkumiseks, imeks, üleloomulikuks nähtuseks, nõiduseks või mutatsiooniks, kõigil neil lugudel on üks ühine põhijoon, kirjutab Kaplan. Nad esitavad võimatut tõe pähe, jäädvustades samaaegselt informatsiooni selle kohta, mida elasid läbi nende tekkimise ajastul elavad inimesed.

Mulle sobis selles raamatus väga, et autor ei piirdunud ainult vanade müütidega, vaid ka uuematega ja tõi näiteid X-meestest, aga ka Neil Gaimani "Tähetolmust" ja J.R.R. Tolkieni "Sõrmuste isandast" - mõlemad minu suured lemmikud, mistõttu autori usaldusväärsus tõusis minu silmis kohemaid.

Raamat algabki tsitaadiga Galadrielilt "Sõrmuste isandast":
"Ja mõned asjad, mida poleks tohtinud unustada, läksid kaotsi. Ajaloost sai legend, legendist sai müüt..." (kuigi see tsitaat on vist küll filmist, mitte raamatust pärit).

Just seda asubki Kaplan oma raamatus näitama - kuidas asjad läksid kaotsi ja neist sai müüt. Paljud legendid, näiteks viikingite päikesekivi on sajandeid peetud tühipaljaks väljamõeldiseks, kuid viimasel ajal on hulk teadlasi ja ajaloolasi hakanud arvama, et nii mõnelgi vanal jutul on tõepõhi all.

Üks kuulsamaid legende maagiast, mis muudab inimesed loomaks, on Odüsseuse ja Kirke oma. Kirke jootis oma majja tulnud meremeestele nõiajooki ja muutis nad seejärel sigadeks. Ühe kõige levinuma väite kohaselt söötis Kirke meremeestele harilikku ogaõuna, millel on tugevad hallutsinogeensed ja muud omadused, muuhulgas tekitab ta amneesiat. Odüsseus pääseb seetõttu, et jumal Hermes annab talle ühe kaitsva taime, mida nimetatakse moolüks ja mida loos täpselt kirjeldatakse. Kaplan arvab, et Homerose moolü võis olla lumikelluke. Selles taimes avastati 1950ndatel aine galantamiin, mida praegu kasutatakse laialdaselt Alzheimeri tõve ravimisel. Laskumata täpsetesse meditsiinilistesse terminitesse, ütlen vaid, et galantamiin on just täiuslik vahend sellise olukorra vastu, kust leidis end Odüsseus. Kaplan küsib, kas võib olla, et kreeklased tõepoolest teadsid, et lumikelluke suudab tõrjuda virgatsaineid ründavaid mürke ja haigusi? Otseseid tõendeid pole palju, ent 4. sajandil e.ma. elanud Kreeka kirjanik Theophrastos kirjutab oma tekstis "Historia plantarum", et moolüt "kasutatakse vastumürgina mürkidele". See teadmine pidi olema ammuilma lugudesse põimunud ning suuremas osas maailmast muutunud ajaloost legendiks ja legendist müüdiks. Imeline on aga see, et müüt muudkui püsib (lk 44). Siia kõrvale võib tuua, et ka "Tähetolmus" oli Tristrani kaitsjaks ei midagi muud kui lumikelluke.

Kaplan on ametilt teadusajakirjanik ja kirjutab hoogsas ameerikapärases stiilis, samas asju mitte üle lihtsustades, aga ka mitte liialt keeruliselt. Kuna ta on ise erialalt paleontoloog, siis lisaks eri teemade kohta avaldatud tööde lugemisele hangib ta infot asjatundjatelt kohvitassi taga. Ilmselt jõi ta nii kohvi kui mõnikord ka midagi kangemat lugematul hulgal. Teemasid on igat masti - keemia (nõiajoogid), taimeteadus, lindude ja loomade käitumine, ravimid, psühholoogia, neuroloogia, arheoloogia, rääkimata ajaoost kui sellisest laiemalt. Ehk just sellepärast, et raamat haarab nii paljusid eri valdkondi ja hüppab pidevalt eri teadussuundade vahel, peaks igaüks siit midagi huvitavat leidma.

Tõlkinud Triin Olvet

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Martinsoni raamatublogi

Tänan Argo kirjastust raamatu eest.

Loetud raamatute nimekiri: 2017

1. Robert Sheckley, Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud (audio)
2. Aleksei Turovski, Marcus Turovski, Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades
3. Mehis Heinsaar, Unistuste tappev kasvamine (e)
4. Mehis Heinsaar, Ülikond (e)
5. Steven Rowley, Lily ja kaheksajalg (audio)
6. Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath, 101 Eesti toitu ja toiduainet
7. Jürgen Rooste, Luuledisco ehk alle leute wollen tanzen
8. Neil Gaiman, Eikusagi (audio)
9. Neil Gaiman, Seven Deadly Sins (e)
10. Jerome K. Jerome, Õdusad õhtujutud (audio)
11. Igor Maasik, Onu Bella. Koduperemehe nipiraamat (audio)
12. Charles Bukowski, Naised
13. Aulis Erikson (tõlkija), Gruusia muinasjutud ja muistendid
14. Kairi Look, Lennujaama lutikad ei anna alla (e)
15. Justin Petrone, Minu Eesti 3 (audio)
16. Oscar Wilde, The Importance of Being Earnest (e)
17. Kairi Look, Piia Präänik kolib sisse (e)
18. Arvo Krikmann, Laustud sõna lagub (e)
19. Robin Hobb, Fool's Errand (e)
20. Robin Hobb, Golden Fool (e)
21. Robin Hobb, Fool's Fate (e)
22. Robin Hobb, The Wilful Princess and the Piebald Prince (e)
23. Jeanette Winterson, Sel pikal ajal
24. Robin Hobb, Assassin's Apprentice (e)
25. Robin Hobb, Royal Assassin (e)
26. Robin Hobb, Assassin's Quest (e)
27. Robin Hobb, Fool's Assassin (e)
28. Robin Hobb, Fool's Quest (e)
29. Geralin Thomas, Pahnast vabaks
30. Elizabeth Gilbert, Big Magic (e)
31. Erinevad autorid, Linnud
32. J. K. Rowling, Harry Potter ja äraneetud laps
33. Théophile Gautier, Öö Kleopatraga (audio)
34. Sally Andrew, Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus (audio)
35. Robin Hobb, Ship of Magic (e)
36. Indrek Koff, Saja rahva lood
37. Robin Hobb, Mad Ship (e)
38. Robin Hobb, Ship of Destiny (e)
39. Eri autorid, Eestid, mida ei olnud (audio)
40. Tuomas Kyro, Kõike head, toriseja!
41. Meelis Friedenthal, Inglite keel (audio)
42. Liina Metsküla, Nutika reisimise ABC (e)
43. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
44. Fred Jüssi, Reisikirju (audio)
45. Megan Lindholm, Robin Hobb, Inheritance and Other Stories (e)
46. Milena Busquets, Ka see läheb mööda (audio)
47. Robin Hobb, Dragon Keeper (e)
48. Muriel Barbery, Haldjate elu (audio)
49. Robin Hobb, Dragon Haven (e)
50. Poul Anderson, Aja valvurid (audio)
51. Robin Hobb, City of Dragons (e)
52. Teet Kallas, Corrida (audio)
53. Robin Hobb, Blood of Dragons (e)
54. Anne-Marie O'Connor, Daam kullas (audio)
55. Robin Hobb, Assassin's Fate (e)
56. Justin Petrone, Kirju Eestist (audio)
57. Kairi Leivo, Viljandi pärimusmuusika festivali lood
58. Anya von Bremzen, Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes 
59. Marju Lauristin, Punane ja sinine (e)
60. Peter Wohlleben, Puude salapärane elu (e)
61. Jerome K. Jerome, Three Men in the Boat (e)
62. Jerome K. Jerome, Three Men on the Bummel (e)
63. Roy Peter Clark, 50 Writing Tools (e)
64. Ilmar Taska, Pobeda (audio)
65. Nancy Huston, Loomispäevik (e)
66. Theodore Zeldin, Inimsuhete ajalugu (e) 
67. Elo Viiding, Lühikesed ja lihtsad lood (e)
68. Mihkel Raud, Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda (audio)
69. Eduard Grosschmidt-Suursepp, Valge rinne (audio)
70. Orlando Figes, Revolutsiooniline Venemaa (audio)
71. Kurban Said, Ali ja Nino
72. Helen Rappaport, Neli õde (audio)
73. Loone Ots, Kuulsad ja naljakad eestlased
74. Leonid Mletšin, Lenin. Venemaa võrgutamine (audio)
75. James N. Frey, Kuidas kirjutada neetult head romaani (e)
76. Stephen King, On Writing  (e)
77. Šotha Rusthaveli, Kangelane tiigrinahas
78. Howard Jacobson, Shylock on mu nimi
79. Helen Rappaport, Revolutsiooni küüsis (audio)
80. Elin Toona Gottschalk, Pagulusse
81. Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa, Kaks armastuslugu
82. Indrek Hargla, Doanizarre udulaam
83. Paša Matšinov, Gogoli disko
84. Indrek Hargla, Suudlevad vampiirid
85. Jüri Kolk, Igapidi üks õnn ja rõõm
86. H.G. Wells, Venemaa pimeduses (e)
87. Simon Sebag Montefiore, Romanovid (audio)

Andy Weir "The Martian"

Andy Weiri "The Martian" on kaasaegne robinsonilugu üksikule planeedile mahajäetud laevasõitjast. Robinsoniks on õnnekombel erakordselt nutikas insener, kes MacGyverile iga kell silmad ette annab. Ja duct tape aitab ka Marsil hädast välja.

Tehnilised üksikasjad ei olnud alati minu jaoks arusaadavad, kuid tuli lihtsalt teadmiseks võtta, et on miskisugune agregaat, millega tehakse hapnikku ja teine, millega tehakse vesinikku ja neid omavahel kombineerides saab õhku.

Erilist poeetikat ja sõnaseadmisoskust "Marslasest" ei leia, Mark Watney on üsna üksluise sõnavaraga, aga see ei häiri, sest selle teose puhul on esmatähtis tegevus. Seda siin jagub, sest Marsil ellujäämiseks on vaja kogu aeg midagi teha. Mingil hetkel tunduvad asjad laabuvat, marslane saab telgi elamiskõlblikuks, tagab omale pideva õhu ja vee olemasolu. Ainuke probleem on toit, sest seda peab jaguma kuni järgmise missiooni saabumiseni, mis aga toimub alles nelja aasta pärast. Mark on nutikas ja otsustab Marsil kartuleid kasvatama hakata. Miks ka mitte! Aga Marsil on omad plaanid, mille hulka ei kuulu sellel planeedil niivõrd eluks sobimatu olendi, nagu inimene, poputamine. Ikka ja jälle lööb Marss Marki nutikatesse plaanidesse auke. Ikka ja jälle üritab punane planeet teda tappa. Põnev ja kaasakiskuv ja kõik need muud sõnad.

Vaatasin vahepeal ka filmi ära. Marsi visualiseeringud olid suurepärased, aga kogu tegevus nii kokku surutud. Filmist ei olnud üldse tunda, kui palju peategelane pidi mõttetööd tegema, et kogu see tehniline kaadervärk tööle panna. Filmis ta lihtsalt läks ja pani paar masinat kokku ja voila! - oligi hapniku tegemise masin olemas. Ei käinud see nii lihtsalt. Nii et lugege ikka raamatut.

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus
Kultuur.err
Lugemiselamused
loterii
Jaan Martinson
Padjaklubi
Päevik
Ulmekirjanduse baas
Never Judge a Book ...

Ruth Reichl "Tender at the Bone" ja "Comfort Me With Apples"

Eesti keeles on ilmunud Ruth Reichli autobiograafiliste teoste viimane osa - "Küüslauk ja safiirid". Kokku on ta kirjutanud kolm mälestusteraamatut. Esimeses raamatus - "Tender at the Bone" - räägib Reichl oma lapsepõlvest ja kujunemisest 50ndate New Yorgis. Teises - "Comfort Me With Apples" - aga kirjeldab ülikooliaega, abiellumist, elu kommuunis, kõik seda, mis tegi temast toiduspetsi. Ikka läbi toidu. Toit on tema elus olnud väga olulisel kohal alates varasest lapsepõlvest ja on määranud ka tema ülejäänud elukäigu. Reichl on töötanud restoranides kokana ja ajakirjanikuna. "Küüslaugus ja safiirides" kirjutab ta oma elust New York Timesi restoranikriitikuna.


Läbivaks jooneks tema raamatutes on erakordselt tundlikud toiduelamuste kirjeldused. Isegi kui kõik muu kõrvale jätta, siis piisab juba sellest oskusest, et Reichli raamatuid naudinguga lugeda. Aga oli väga huvitav lugeda tema kirjeldusi lapsepõlve New Yorgist ja eriti inimestest. Ka neid oskab Reichl suurepäraselt portreteerida. Huvitavaid inimesi oli tema elus küllaga, alates maniakaal-depressiivsest emast ja lõpetades kõigi nende kuulsate kokkade ja muude toidutegelastega, kelle nimed, tõsi küll, mulle suurt midagi ei öelnud. Illustreerimiseks lõik raamatust "Comfort me with apples":

"Now taste this." He put the softest little ball of sweet, buttery cheese in my mouth. I swallowed and it was like sunshine and green fields. 

The foie gras was molten velvet in my mouth, and when I took a sip of wine the flavour became even more intense, richer and rounder than it already was.

The scrambled eggs with truffles were even better than the foie gras. Minutes earlier I would not have thought it possible. Each forkful was like biting off a piece of the sun. It was like musk and light, all at once, and suddenly I burst out: "This is what I always imagined sex would taste like".

Audioraamatutest ja Ilmar Trulli "Väiksest viisakast kärbsest"

Mõni aeg tagasi helistati mulle Elisast ja pakuti Elisa Raamatut. See on võimalus kindla kuutasu eest (8,99) lugeda nii palju e-raamatuid kui soovid. Mõned piirangud siiski on. Esiteks on tegemist rakendusega, mille saab alla laadida kas telefoni või tahvelarvutisse. Seega on võimalik raamatuid lugeda ainult nende vahendite abil. Teiseks on raamatute valik rakenduses piiratud. Seal on küll juba 1700 teost ja valik täieneb. Esialgsel vaatluses paistab, et on kaks suuremat rühma - sel ja eelmisel aastal välja antud teosed ja päris vanad raamatud, mis on Digira poolt digiteeritud ja suures osas tasuta kasutatavad. Näiteks ei ole seal Loomingu Raamatukogu, Tänapäeva, Pegasuse teoseid, küll aga Petrone Prindi, Fantaasia, Avita, Menu, Pilgrimi ja paljude teiste omad. Kõige enam aga jääb silma Varraku raamatuid.

Tookord ütlesin pakkujale, et ma ei ole huvitatud - lugemata raamatuid kõik riiulid kodus täis, aga kui nad kunagi audioraamatuid pakkuma hakkavad, siis kaalun. Olen ammu audios kuulamise võimalusest puudust tundnud. Teatavasti ei ole raamatu lugemise ajal võimalik midagi muud teha (teejoomine ehk välja jätta) ja samas ei ole näiteks söögivalmistamise, koristamise või puudeladumise ajal võimalik raamatut lugeda. Küll aga saaks seda aega kasutada raamatu kuulamiseks. Minu ideaalis näeb see välja nii, et ma saan paber- või e-raamatut poolelijäänud kohast edasi kuulata. Tean, et Amazonil on selline võimalus olemas, aga seal toimib see ainult Audible'i raamatutega ja lisaraha eest.

Ise mõtlesin, et siia see aeg küll niipea ei tule. Ootamatult aga on see nüüd siiski käes ja Elisa Raamatus on võimalik raamatuid ka kuulata. Võtsin kohe proovida. Aga kuna seal on ühed raamatud ja minu raamaturiiulis teised, siis praktikas tähendab see seda, et mul on nüüd kaks raamatut korraga pooleli - üks, mida silmadega loen ja teine, mida kuulan. Sest lihtsalt istuda ja raamatut kuulata ma küll ei või. Jah, lihtsalt istuda ja silmadega lugeda on ok, aga lihtsalt istuda ja kõrvadega kuulata ja samal ajal mitte midagi muud teha pole üldse mitte ok.

Audio jaoks kasutatakse Eesti Keele Instituudi väljatöötatud kõnesüntesaatorit. Ehk tegemist ei ole siis klassikalise audioraamatuga, mille on näitleja sisse lugenud, vaid masinaga, mis loeb igasugust teksti. Valida saab mees- või naishääle (Meelis või Pille) vahel ja on võimalik lugemise kiirust muuta. Tuleb vaid esimesest võõristusest üle saada ja häälega ära harjuda. Hääl on vägagi inimlik, ei jäta üleliia masina muljet, aga mõned nüansid siiski on. Eelkõige on probleem väldetega. Need on mõnikord nii- ja mõnikord naapidi. Aga olgem ausad, eesti keele vältevaheldusest ongi lihtsalt pealevaadates võimatu aru saada.

Nimed kõlavad ka natuke naljakalt, samuti ei saa süntesaator aru võõrkeelest. Võõrkeelsed sõnad ja nimed loetakse ette eesti hääldusreeglite järgi. Näiteks Johannal on rõhk alguses, ehk kõlab nagu ´Johana.

Huvi pärast panin Meelise lugema Ilmar Trulli luulet.

Proovige nüüd ise kõva häälega lugeda, nii et putkas on kõigis lausetes teises ja tutkas esimeses vältes:

Ühes kioskis ehk siis putkas
elas kord üks tubli tutkas.

Käisin kaesin - putkas tutkas.
Nähes mind see tutkas putkast

plehku pistis. Tutkas putkas
ja ei ole enam putkas.

Nii et enam sellest putkast
otsida ei tasu tutkast.

Juhtum jahutas mu indu.
Enam ma ei vaatle lindu.

Läksin rappa meeles kurvas
kaema, kuidas kasvab turvas.

No päris lõbus ju.

Ilmar Trulli luulet tuleb ikka ise lugeda, soovitavalt kõva häälega. Lisaks on Ilmar Trulli raamatus "Väike viisakas kärbes" ka väga toredad pildid.

Varesed lendavad lõunasse

Kured läinud, kurjad ilmad.
Haned läinud, halvad ilmad.

Luiged läinud, lumi taga.
Tegelikult selgub aga

sellest laulust tähtis tõik,
et külmavaresed nad kõik.

*

Madrus kuival

Nukker madrus müttab adrus
ta jäi jälle laevast maha.

Nendes paigus maismaahaigus
murdis meremehe maha.

Kaldal olla ta ei malda
kuival olla ta ei taha.

Tahaks rannast anda kanda,
madrus maal ei teeni raha.

Madrus maal on nagu hüljes,
kellel pole rattaid küljes.

Paar linki ka, kes tahab kõnesünteesi kohta lisa lugeda:
Postimees

Geenius

Udo Uibo "Viinakuu. Alkohol eesti luules"

Tänuväärne kogumik alkoholist eesti luules. Kenasti ajalises järjekorras. Päris alguses, mis algab 18. sajandiga ja kestab kuni 20. sajandi alguseni, on tegemist enamasti viinakuradi eest hoiatavate ja karskust propageerivate värssidega, aga mida aeg edasi, seda mitmekesisemaks luuletused muutuvad. Kogus on esindatud sadakond luuletajat, muuhulgas on alkoholist luuletanud ka Jaan Kross ja Ellen Niit ja uuemal ajal juba väga paljud.

Panen siia kogu ühe esimestest ja kõige viimase luuletuse.

MA PEAN JOOMA
Lauluke

Põllumaa on joomas,
maada joovad metsad;
oja annab juua
sinimere suule;
päev on joomas merda,
kuu on joomas päeva.
Mind mu sõber sõimab,
et ma tahan juua

Kristian Jaak Peterson

              *

vahel tundub et mu ümber
on ainult joodikud ja hullud
kui käin mööda kodutänavaid
mõtlen:
kuhu ja mis edasi?
väikelinnad ongi Eestimaa
pole patriotism see, vaid fakt
iga 9. on ehitaja
iga teine elab väikelinnas
noored joovad
stressist ennast purju
mõni niisama mõttetusest
jääbki jooma

mina pole see ütleja
kas vale see või õige
siitsamast tulen ju isegi
purjuspäi hull joodik

Triin Tasuja

Teised kirjutavad:
Ekspress
Keel ja Kirjandus
Musta Kassi Mõlgutused

Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju"

Vincent Schiavelli oli Sitsiilia päritolu tuntud Ameerika näitleja, praeguseks küll siit ilmast lahkunud. Ühel hetkel hakkas ta oma juurte vastu huvi tundma ja sõitis koos tolleaegse kihlatuga Sitsiiliasse vanemate kodukülla Polizzi Generosasse. Algus ei olnud just üleliia paljutõotav, sest eht itaallaslikult anti neile võõrastemaja kohta vastukäivaid juhiseid, vihma sadas jne. Pärast järelpärimisi ta siiski leidis oma sugulased ja sellest sai loomulikult jälle eht itallaaslikult suurepärane vastuvõtt ja väga soe suhtlus, mis jäi tema ellu kuni lõpuni.

"Tanti Beddi Cosi" ehk "Palju ilusaid asju" on Sitsiilia väljend, millega soovitakse teistele kõike parimat. Raamat on soe ja humoorikas sissevaade Sitsiilia ellu ja toidukultuuri. Siit saab teada paiga ajaloost ja muidugi selle inimestest.

Raamatus on ka hulganisti toiduretsepte, sest paljude ilusate asjade seas on toit muidugi see kõige ilusam. Schiavelli on lisaks kirjutanud veel mitu Sitsiilia köögi ainelist kokaraamatut.

Lisan siia isutekitamiseks ühe retsepti.

Vaese mehe kartulid
Seda lihtsat ja isuäratavat toitu võivad süüa kõik, olenemata nende majanduslikust seisundist.
Maitse muidugi paraneb, kui kartuleid küpsetada 'a bbrascera sütel. Kui seda luksust pole kusagilt võtta, võib neid küpsetada ahjus. 

Igale sööjale
1 punane kartul (250-300 g)
meresoola
extra virgin oliiviõli
musta pipart 

Eelsoojendage ahi 190 kraadini. Hõõruge kartulit köögiviljaharjaga. Keerake kartul fooliumi ja küpsetage 1 tund. Keerake kartul lahti, lõigake pikuti pooleks ja hakkige sisu jämedalt. Lisage soola, kallake ohtralt oliiviõli peale ja raputage heldelt musta pipraga üle. Serveerige. (lk 304)

Tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik

Teised kirjutavad:
Love the World