Sofka Zinovjeff "Punane printsess"

Tõsielul põhinevad ja ajaloolised raamatud võivad hoolimata põnevast sisust teinekord üsna igavalt kirja pandud olla. Saad küll oma info kätte, aga lugemine edeneb vaevaliselt. Sofka Zinovjeffi "Punane printsess" ei ole kohe kindlasti selline raamat. Lugesin seda kui põnevikku ja ei jõudnud ära oodata, millal uuesti kätte saan võtta.

Vanaema andis Sofka Zinovjeffile oma päeviku, mis oli valmistatud 150 aastat tagasi tema vana-vana-vanaema jaoks. Need leheküljed olid mõeldud Peterburi privilegeeritud preili naiselike mõtiskluste tarvis: kaarikusõidud mööda Nevski prospekti, armusaladused, seltskondlike teeõhtute intriigid ja paleeballid, seenelkäigud kasemetsas, perekonnaskandaalid, reisid välismaale tervisevetele, võib-olla juthumisi isegi mõni duell. Sellise elu keskele sündis 1907. aastal autori vanaema Sofka ehk vürstinna Sofia Dolgorukaja. Kuid 1940. aastaks, kui ta hakkas raamatut päevikuna kasutama, oli nii tema ise kui ka olud dramaatiliselt muutnud – temast oli saanud Briti kodanik proua Sofka Skipwith ja maailmas käis sõda. (lk 18)

Päevik kannustas Zinovjeffi oma vanaema elu põhjalikumalt uurima ja ta pani selle "Punases printsessis" ääretult haaravalt kirja. Oli ta ju oma nimegi vanaemalt saanud. Autor tegi väga põhjalikku uurimistööd – ta käis nii Peterburis kui ka Krimmis esivanemate elukohti vaatamas ja rääkis paljude inimestega, nii oma sugulaste kui ka teistega, kes vanaema olid tundnud. Kusjuures ta isapoolsed sugulased olid Sofka suhtes üsna vaenulikult meelestatud ja head sõna tema kohta öelda ei olnud. Jättis lapsed maha, selleks et teiste meestega ringi lasta ja kommunismi levitada! Zinovjeff proovib siiski vaadata eelarvamuste taha. Ta kirjutab põhjalikult ka Sofka vanematest, kes samuti ei olnud kuigi konventsionaalsed inimesed. Muuhulgas mängib rolli ka Volkonskite pere, kelle Eestis asuv Keila-Joa mõis osutus Sofka isa jaoks päästerõngaks Venemaalt pagemisel (soovitan lugeda ka Sergei Volkonski mälestusi).

Dolgorukide perekond kuulus Venemaa kõige kõrgemasse klassi ja oli päratu rikas. 1919. aastal põgenes Sofka koos vanaema Olgaga Inglismaale. Nad asusid esialgu elama Londonisse, kus Olga juurde asus elama veel emata jäänud lapselaps, kellega koos saabusid ka lapsehoidja ja guvernant. Majas elasid kokk, toatüdruk, koduabiline ja Olga isiklik hooldaja. Olga, kes ei osanud isegi oma saapaid ise kinni nöörida, oli veendunud, et tegemist on "rangeima kokkuhoiuga". Jah, läks tarvis seitset inimest, et hoolitseda kolme naissoost Dolgoruki eest vanuses kuuskümmend üheksa, kaksteist ja neli. (lk 117).

Sofka juhtum polnud tüüpiline privileegid kaotanud vürstitari või kodumaast ilmajäänu pagulase lugu. Ta oli kommunismi eest pageja, kes võttis omaks oma eeldatava vaenlase filosoofia. Autor kirjeldab oma vanaema tormilist elu nauditavate üksikasjadega, samas on kogu aeg ka suurem pilt selja taga. Sest elas ta ju tormilistel aegadel, mil kõik muutus ja siis muutus veel kord ja siis veel. Sofka oli väga vastuoluline isik, sest tõepoolest – Vene vürstitari ühinemine kommunistliku parteiga? Vangilaager Prantsusmaal II Maailmasõja ajal, sõprus Lawrence Olivieriga, lugematud armulood, astumine kommunistlikkusse parteisse, pidev ringireisimine – suurem osa tema elust pidi ta silmitsi seisma ebastabiilsuse, muutuste, kaotuste ja hirmuga. Kuni lõpuks seadis end 54-aastaselt sisse Cornwalli, kuhu jäi elu lõpuni paigale.

Tõlkinud Brigitta Davidjants

Teised kirjutavad:
Ekspress
Kiiksu lugemisarhiiv
Istu mu pingile...