Pühapäev, 8. jaanuar 2017

Matt Kaplan "Teadus maagia taga"

Matt Kaplan proovib raamatus "Teadus maagia taga" leida teaduslikke seletusi asjadele ja nähtustele, mida maagiliseks on peetud. Eelkõige ammutab ta ainest kõiksugu müütidest, alates Piiblist ja lõpetades Vana-Kreeka omadega, aga ei põlga ära ka kaasaegset fantasyt nagu X-mehed, Ämblikmees või Avatar.

Pole vahet, kas me nimetame seda jumalikuks sekkumiseks, imeks, üleloomulikuks nähtuseks, nõiduseks või mutatsiooniks, kõigil neil lugudel on üks ühine põhijoon, kirjutab Kaplan. Nad esitavad võimatut tõe pähe, jäädvustades samaaegselt informatsiooni selle kohta, mida elasid läbi nende tekkimise ajastul elavad inimesed.

Mulle sobis selles raamatus väga, et autor ei piirdunud ainult vanade müütidega, vaid ka uuematega ja tõi näiteid X-meestest, aga ka Neil Gaimani "Tähetolmust" ja J.R.R. Tolkieni "Sõrmuste isandast" - mõlemad minu suured lemmikud, mistõttu autori usaldusväärsus tõusis minu silmis kohemaid.

Raamat algabki tsitaadiga Galadrielilt "Sõrmuste isandast":
"Ja mõned asjad, mida poleks tohtinud unustada, läksid kaotsi. Ajaloost sai legend, legendist sai müüt..." (kuigi see tsitaat on vist küll filmist, mitte raamatust pärit).

Just seda asubki Kaplan oma raamatus näitama - kuidas asjad läksid kaotsi ja neist sai müüt. Paljud legendid, näiteks viikingite päikesekivi on sajandeid peetud tühipaljaks väljamõeldiseks, kuid viimasel ajal on hulk teadlasi ja ajaloolasi hakanud arvama, et nii mõnelgi vanal jutul on tõepõhi all.

Üks kuulsamaid legende maagiast, mis muudab inimesed loomaks, on Odüsseuse ja Kirke oma. Kirke jootis oma majja tulnud meremeestele nõiajooki ja muutis nad seejärel sigadeks. Ühe kõige levinuma väite kohaselt söötis Kirke meremeestele harilikku ogaõuna, millel on tugevad hallutsinogeensed ja muud omadused, muuhulgas tekitab ta amneesiat. Odüsseus pääseb seetõttu, et jumal Hermes annab talle ühe kaitsva taime, mida nimetatakse moolüks ja mida loos täpselt kirjeldatakse. Kaplan arvab, et Homerose moolü võis olla lumikelluke. Selles taimes avastati 1950ndatel aine galantamiin, mida praegu kasutatakse laialdaselt Alzheimeri tõve ravimisel. Laskumata täpsetesse meditsiinilistesse terminitesse, ütlen vaid, et galantamiin on just täiuslik vahend sellise olukorra vastu, kust leidis end Odüsseus. Kaplan küsib, kas võib olla, et kreeklased tõepoolest teadsid, et lumikelluke suudab tõrjuda virgatsaineid ründavaid mürke ja haigusi? Otseseid tõendeid pole palju, ent 4. sajandil e.ma. elanud Kreeka kirjanik Theophrastos kirjutab oma tekstis "Historia plantarum", et moolüt "kasutatakse vastumürgina mürkidele". See teadmine pidi olema ammuilma lugudesse põimunud ning suuremas osas maailmast muutunud ajaloost legendiks ja legendist müüdiks. Imeline on aga see, et müüt muudkui püsib (lk 44). Siia kõrvale võib tuua, et ka "Tähetolmus" oli Tristrani kaitsjaks ei midagi muud kui lumikelluke.

Kaplan on ametilt teadusajakirjanik ja kirjutab hoogsas ameerikapärases stiilis, samas asju mitte üle lihtsustades, aga ka mitte liialt keeruliselt. Kuna ta on ise erialalt paleontoloog, siis lisaks eri teemade kohta avaldatud tööde lugemisele hangib ta infot asjatundjatelt kohvitassi taga. Ilmselt jõi ta nii kohvi kui mõnikord ka midagi kangemat lugematul hulgal. Teemasid on igat masti - keemia (nõiajoogid), taimeteadus, lindude ja loomade käitumine, ravimid, psühholoogia, neuroloogia, arheoloogia, rääkimata ajaoost kui sellisest laiemalt. Ehk just sellepärast, et raamat haarab nii paljusid eri valdkondi ja hüppab pidevalt eri teadussuundade vahel, peaks igaüks siit midagi huvitavat leidma.

Tõlkinud Triin Olvet

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Martinsoni raamatublogi

Tänan Argo kirjastust raamatu eest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar