Kairi Leivo pani kokku "Viljandi pärimusmuusika festivali lood", mis kirjeldab killukesi selle kahekümne viie aastase festivali ajaloost. Lugusid jutustavad peamiselt festivali korraldamisega algusest peale seotud inimesed. Ando Kiviberg, Ülle Ots, Piret Aus, Raivo Sildoja ja paljud teised. 25 aastat tagasi oli seltskond noori Viljandi tudengeid, kes tahtsid teha midagi suurt ja midagi teistmoodi. Ilma mingite eelteadmiste ja kogemusteta alustati oma festivali korraldamist, abiks tohutu entusiasm ja nooruse energia.Jah, unistada tuleb suurelt ja veel suuremalt tegutseda. Ainult nii jõuab kuhugi. Praegu on naljakas lugeda ja tegijatel ilmselt ka naljakas meenutada, kuidas algusaegadel kõike ise ja põlve otsas tehti. Raivo Sildoja:
Mäletan, kuidas alustasime Aleksander Sünteri vana kastiautoga hommikul poole viiest ringi piimakombinaadist, siis leivakombinaati leiva-saia järele ja meeskonna tüdrukud tegid sellest pillimeestele hommikusööki. Kõik käis tohutu entusiasmiga, öösel sai paar tundi magada ja hommikul läks jälle uus ring lahti. Mingil hetkel muutus festival populaarsemaks ja siis sai hakata publiku käest ka piletiraha küsima, aga enne seda saime tulu ainult meile antud toodete müügist.Jäin mõtlema, mida öelda raamatu kohta inimesele, kes kunagi folgil pole käinud. Aga siis sain aru, et talle ei olegi vaja midagi öelda, sest selline inimene seda raamatut ju ei loe. "Viljandi pärimusmuusika festivali lood" on pigem fänniraamat, kõigile neile, kellel on festivaliga side, olgu siis osaleja või külastajana.
Autor ütleb, et igaühel, kes korragi festivalil käinud, on oma lugu. Kuigi raamatus räägivad oma loo erinevate valdkondadega tegelenud inimesed, siis minu jaoks jäi käsitlus ühekülgseks. Neile, kes on üle pea asja sees, on festival midagi üsna muud kui pealtvaatajale või esinejale või miks mitte šašlõkimüüjale. Selles raamatus on toodud tegijate lood, aga puudu jäi kõrvalpilk. On küll külastajate kirjutatud vahepalad, kuid need on pigem meeleolud, hetkemuljed, mälupildid. Muusiku pilku esindab oma looga Maarja Nuut, aga tema räägib rohkem oma muusikalisest arengust kui Viljandi festivalist. Samas, need kaks on ilmselt vägagi seotud. Kairi, pane kokku veel üks raamat?
Lisaks on neli artiklit, mis on otsapidi pärimusmuusikaga seotud, aga teemade valik (mäng, vabadus, mehe laul, keele areng) tundus juhuslik ja artiklid ei olnud ausalt öeldes eriti huvitavad. Taive Viiding ja Ants Johanson kirjutavad sõna "pärimusmuusika" tekkimise loost, mis on iseenesest põnev
teema, aga kuna see põhineb varem kirjutatud põhjalikumal artiklil ja on varustatud viidetega, siis langes see teose üldisest stiilist välja.
Küll oli huvitav lugeda katkeid, mida ajakirjanduses nende 25 aasta jooksul festivalist kirjutatud on. Lõpus on toodud ka kõigi festivalide plakatid ja esinejate nimekiri aastate kaupa. Tunnistan, tudeerisin seda põhjalikult ja avastasin, et isiklik mälu on alt vedanud. Korraks tekkis isegi kahtlus, et käisin esimest korda Viljandis 1996. aastal, mitte 1995, nagu olen kõik need aastad teadnud. Pärast pikka juurdlemist ja mälusoppides tuulamist, jõudsin järeldusele, et oli ikka 1995. Huhh. Aga neid nimekirju ja plakateid lehitsedes võib küll pikemalt meenutustesse uppuda.
Ja kuna minu lugu raamatusse ei mahtunud, siis kasutan võimalust ja panen selle siin kirja.
Minu lugu algas 1995. aastal, kui kuulsin Tartu Raadiost vend Johansoni rääkimas mingist festivalist ja esinejatest, kes sinna tulevad. Üks oli Balkani muusikat mängiv Slobo Horo Soomest ja teine keegi Iirimaalt. Ma pidin neid kuulma! Olin äsja saanud autojuhiloa, laenasin isalt auto (mille peegli ma pärast Viljandis puruks tagurdasin) ja sõbrannalt tema mehe venna, sest üksi ju ei julgenud minna. Viljandisse jõudmine võttis aega, sest algaja juhi piirkiiruseks oli tollal 70 km/h ja suurema osa teest sõitsin 65ga, mille kohta sõbranna mehe vend ei jätnud oma arvamust avaldamata. Slobo Horo ja iirlaste kontserdid olid just nii toredad, kui ma ette olin kujutanud. Pärast oli ööklubi. Mina teadsin ainult ööklubi Atlantist, seega panin enne sinna minekut ilusama kleidi selga. Kohapeal aga selgus (Ööklubi oli tehtud mingisse kinosaali), et rahvas vihtus Untsakate saatel ennastunustavalt tantsu nendessamades sandaalides ja kottis pükstes. Kusagil öösel asutasime tagasi sõitma. Kuigi olin sõbranna mehe venna just selleks puhuks kaasa võtnud, et ta mind öösel üleval hoiaks, jäi tema kohe kõrvalistmel magama. Aga aasta oli siis 1995 ja auklikul Viljandi-Tartu teel ei olnud mitte mingeid teekattemärgistusi, ei tee keskel ega äärtes. Niisiis sõitsin oma elu esimese pikema autosõidu öises pimeduses teel, mida hästi ei näinud, silmad väsimusest kinni vajumas. Aega see võttis ja hirmus oli ja kui ükskord kodu ukse ees auto kinni pidasin, siis istusin seal veel natuke ja mõtlesin tõsiselt: "Elus olen!"
Aasta hiljem rääkis jälle vend Johanson raadios, et festival on tulemas. Nüüd oli tõmbenumbriks Deanta Iirimaalt ja Garmarna Rootsist. Seekord võtsin sõbranna ja tema mehe kaasa. Sellest festivalist ma eriti palju ei mäleta. Vihma sadas ja telgis oli külm. Ühe Kaevumäe kontserdi ajal algas kõva äikesetorm ja paduvihm, nii et kontsert katkestati. Kõndisin sealt läbi linna alla järve äärde telklaagrisse. Kuigi mul oli vihmavari, siis kohale jõudes oli ainuke kuiv koht pea ja õlanukid. Järve äärde maabusin korraliku jõe sees, mis mäest alla voolas. Ühe telgi ees istusid nabani vee sees kaks noormeest ja vaatasid kurvalt oma ligunenud asju, mis telgis poolemeetrise vee all olid. Aga eriti õnnetud nad ei paistnudki. Olime kogemata oma telgi osanud püstitada kõrgemale kohale, nii et see üle ujutatud ei olnud, aga külm ja niiske oli siiski. Hiljem viidi telklaager mujale, kus künkast allavoolav vesi seda üle ujutada ei saanud. Paarile kontserdile smugeldasime end tasuta sisse (turvamehed olid tol ajal veel natuke kergeusklikud). Kell kaks öösel käis Linnavalitsuse ees Rohelisel laval kõva pidu. Üldse oli esimestel aastatel Linnavalitsuse-esine park see keskne kohtumispaik. Seal oli Roheline Lava, kus tol ajal võis tõesti igaüks mõtte ajel üles astuda. Seal oli toidu- ja õllemüügikoht ja lauad, mille ääres istuda ja sõpradega juttu puhuda.
Kolmandal aastal oli mul juba meeles, et Viljandis on festival, aga sõbranna, tema mees ja mehe vend ei olnud seekord minemisest huvitatud. Läksin siis üksi. Mõtlesin, et olen ühe päeva ja tulen öösel tagasi. Praegu tagantjäreletarkusena ma juba tean, et Viljandi folgil ei tasu selliseid plaane teha. Temal on sinuga omad plaanid. Selle festivali plaan oli selline, et ma tutvusin Jaaniga. Õigemini tema tutvus minuga. Mina ei olnud üldse huvitatud koos sellise täiesti ebahuvitava mehega ringi käimisest (jaa, ma olin siis väga noor ka). Aga ülejäänud festivali aja ei jäänud ta minust enam sammugi maha. Selgus, et ta tunneb enam-vähem kõiki muusikuid ja festivali tegijaid ning oli üldse väga avatud suhtleja, erinevalt minust. Tuli välja, et polnud üldsegi nii ebahuvitav mees. Nii ta vedas mind ringi, tutvustas mind kõigile tegijatele ja muusikutele, teadis, kus nurgataguses nad omavahel jämmivad. Lahti saada mul temast sellel festivalil ei õnnestunudki. Enne lahkumist andsin talle oma telefoninumbri, mis oli muidugi lauatelefon, sest mobiile oli siis veel vähestel, ja panin selle valesti kirja ka, kuigi mitte meelega. Aga kohtusime uuesti järgmisel festivalil, kuhu ma taas olin plaaninud tulla ainult üheks päevaks – hahaa – ja järgmisel ja järgmisel.
Olen üsna kindel, et ilma Jaanita ma ei oleks folgile käima jäänud. Pärimusmuusikast ei teadnud ma toona midagi ja pidasin instrumentaalset muusikat igavaks. Jaan viis mind kontsertidele, kuhu ma ise poleks kindlasti läinud ja võimaldas mul osa saada öistest muusikute omavahelistest olengutest. Peale selle tutvusime veel mitme folgilisega. Tõenäoliselt oli see Rohelise lava juures, kus me kohtusime Janiga Saksamaalt ja Peteriga Šotimaalt. Mehed olid tulnud lihtsalt Eestisse käima ja sattusid festivalile juhuslikult. Aga mõlemad käisid Viljandis veel mitu aastat. Veel oli seal Kaido, kes oli nendega juba tuttav. Peter sattus festivalist nii suurde vaimustusse, et hakkas oma kodukülas Šotimaal ka väikest folgifestivali korraldama. Ta kutsus meid külla ja lubas, et saame tema tagaaias telkida. Kuigi pidasime tõsiseid minekuplaane, siis ei olnud tegelikult kellelgi nii palju raha ja pealegi toimus Viljandi festival samal ajal. Timoga Soomest tutvusime paar aastat hiljem ühe vene ansambli kontserdil, kus Jaan talle vene keelest tõlkis. Kuigi Jaan enam ammu festivalil ei käi, siis mina jäin. Paarikümne aasta jooksul olen tutvunud hulga toredate inimestega ja mitmed sõprussuhted, mis said siis alguse, on jäänud.
 |
| Tbilisi kontsert 2008. Ainult Eestis on võimalik, et sa istud murul, varbad ametisoleva presidendi tagumiku all. (Mina all paremas nurgas). Foto: www.folk.ee. |
Vihmast veel. Nende 25 aasta jooksul on olnud üksikud aastad, kus ühtegi tilka pole sadanud. Ükskord seisin keskööl toidutänaval mingi putka eest, seljas t-särk, kampsun, jope, peas nokamüts ja kõige peal veest tilkuv kollane vihmakeep. Vihmavari oli ka käevangus. Kõrvale astus keegi noormees, vaatas mind pika pilguga ja teatas: "Neiu, sellise välimusega te küll omale ühtegi meest ei leia".
Muusikute omavahelise jämmimisega oli nii, et algul oli selleks lihtsalt üks majadevaheline hoov, kuhu oli baarilett, paar lauda ja tooli improviseeritud. Raamatust sain teada, et sellel oli isegi uhke nimi: Õllehoov. Hiljem võeti kasutusele Jaani kiriku kõrval olev mahajäetud maja. Mäletan, et istusime räämas hoones ümber pika laua, mille otsas istus Tõnis Mägi, kes pajatas muhedalt jutte oma Venemaa-reisidest. Hiljem sai sellest majast tegelaste tuba, kuhu igaühte sisse ei lastud.
Muusikud on muidugi üks eriline tõug. Untsakad mängisid kolm tundi ööklubis, läksid pärast kontserti tegelaste tuppa ning mängisid ja laulsid seal edasi kuni hommikuni. Ja nii mitu päeva järjest.
Muusikast pole ma veel midagi kirjutanud, aga minu jaoks on eelkõige muusika see, mis mind Viljandisse viib. Istud sooja päikese käes pingil ja kuulad, kuidas perekond Arak mängib kanneldel rahvalikke viise. Taevalik! Või tantsid koos Zorbasega sirtakit. Või midagi hoopis teistsugust nagu Oreka TX Baskimaalt, kes mängib txalapartat (uurige järele, mis põnev instrument see on!). Või kuulad kirikus Gruusia meeskoori, nii et turjakarvad turri tõusevad. Muusika valik on väga mitmekesine ja igaüks leiab sealt alati midagi. Kõige suurema elamuse sain aga Trilok Gurtu kontserdilt, kus ma lava ees, nina vastu tara, hinge kinni pidades meistrit kuulasin.
Seda, et festival pole enam see, mis alguses, räägivad minuvanused juba 15 aastat. Muidugi ei ole, külastajaid on kordades rohkem ja kogu korralduslik pool käib nagu kellavärk, vähemasti pealtvaatajale jäetakse selline mulje. Lagunenud peldikust on saanud Pärismusmuusika Ait ja linn on tulvil kohvikuid ja söögikohti, mida veel paar aastat tagasi ei olnud. Algusaastate spontaansust on vähemaks jäänud ja ehk on asi ka selles, et tegijad on vanemaks jäänud. Sellel aastal ei näinud ma ühtegi Untsakat öösel jämmimas. Ma ise taipasin alles siis, et vahepeal põlvkondadevahetus on toimunud, kui mind nooremad folgilised teietama hakkasid. Mismõttes!?
Veel üks asi, mis oleks nagu kaduma läinud, on seelikud. Neid oli igasuguseid – pikki ja lühemaid, lapilisi ja satsilisi, pitsiga ja ilma. Isegi minul on üks oranž kleit, mida ma ainult folgil olen kandnud. Peakski järgmiseks korraks jälle üles otsima. Varem jäi mulje, et tüdrukud õmblesid omale terve talve seelikut, millega folgile tulla. Ja poisid ka. Mäletan, kuidas jälitasin seeliku ja pikkade patsidega isendit, et aru saada, kas ta on nais- või meessoost. Pärast pikka kontempleerimist ja püüdu samal ajal ise märkamatuks jääda, tuvastasin, et meessoost. See juhtus siis, kui palav hakkas ja ta särgi seljast ära võttis. Praegusel ajal on enamik inimesi nii tavaliselt riides, et kohe igav on.
Kakskümmend aastat ei jätnud ma ühtegi festivali vahele, kuni tundus, et nüüd on ümmargune number täis ja võib vahet pidada. Aga kui pärast kaheaastast pausi sel aastal taas mööda Viljandit kõndisin, tundsin, et olen täiesti õiges kohas. Kuidas ma üldse arvasin, et olen sellest tüdinud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar