Tegelikult oli Dunlop hellitanud lootust professionaalseks kokaks õppida, aga õppelaen tahtis maksmist ja niimoodi oligi ta jõudnud punkti, kus tegi igavat tööd. Võimalus sõita Hiina pakkus teretulnud vaheldust. Seal sukeldus ta ülikooliõpingute asemel Hiina köögikunsti saladustesse. Hiljem pöördus ta Hiinasse mitu korda tagasi, nüüd juba toiduajakirjanikuna. Dunlop on kirjutanud lisaks nendele mälestustele ka mitu Hiina köögi ainelist kokaraamatut ja siit saab lugeda, kui põhjalikult ta nende jaoks uurimustööd tegi.
Dunlop otsustas algusest peale, et sööb kõike, mida pakutakse. Hiina köök on lääne inimese jaoks igal juhul eksootiline, sest esiteks süüakse ära kõik, mis süüa annab, nagu näiteks kanajalad, skorpionid või meripurad. Teisalt muidugi on igapäevane toit palju igavam ja koosneb enamasti riisist ja sealihast, samuti on Hiina suur ja selle eri osades süüakse üsna erinevat toitu.
Peale Hiina söögikunsti kirjeldamisele saab raamatust teada päris palju Hiina ajaloo kohta, näiteks on eraldi peatükk Hiina viimase keisri kohta. (Kelle elu polnud üldsegi mingi meelakkumine, eriti toidu mõttes). Poliitilisest olukorrast kirjutab autor ka, aga siiski üsna vähe. Ta kirjutab oma mälestusi segamini Hiina kultuuri ja kommete kirjelduste ja toiduretseptidega. Nauditav kompott, täpselt nagu Hiina ja Hiina köök ise.
Tõlkinud Kreet Volmer
Teised kirjutavad:
Uus raamat Klassikaraadios
Ekspress
Kultuuritarbija 60+
Raamatud ja Kassid ...
Õhtulehe raamatublogi
Õhtuleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar