Muriel Barbery "Haldjate elu"

Tutvustust lugedes peaks olema täidetud kõik tingimused, et Muriel Barbery "Haldjate elu" mulle meeldiks:

• muinasjutt – ma armastan muinasjutte!
• fantaasia – jaa, loen
• haldjad – no, ok
• müstiline lugu – yes, please
• igavikuline lugu hea ja kurja võitlusest – sobib
• müüdid, legendid ja rahvauskumused – juba ütlesin, et mulle meeldivad muinasjutud
• viimseni lihvitud lopsakas stiil – kõlab hästi

Kuulan ja kuulan raamatut ja mõtlen: meh. Baroksed kirjeldused, kõik on nii salapärane, nii salapärane. Kolm küüslauguküünt seatakse laual teise asukohta – reaalsuse muutmine! Mis seos oli küüslauguküünte asetusel laual maailmakõiksusega, mina küll aru ei saanud. Stiil on muidugi kaunis ja poeetiline, aga kas kirjapandu ka midagi tegelikult tähendab?

Pole ainsat hingelist, kellele see ei meenuks igal kohtumisel tüdrukuga, kes on võbelev kui kanapoeg ja kelle puhta elu tukslemist on tunda õlgade ja südameni välja. 

Siin käib mingi haldjate omavaheline võitlus, aga ma ei saanudki aru, miks, kes ja kellega võitles. Lõpus oli suur lahing, aga seal võitlesid haldjatega inimesed. Siis on veel kaks tüdrukut, kes on nii salapärased, müstilised ja eriliste võimetega – leidlapsed, kellest üks kasvas üles Itaalia ja teine Prantsusmaa külas.

Mind segas ka haldjate kujutamine. Briti traditsioonis on haldjad üldiselt sellised salakavalad ja õelad tegelased, nii on neid kirjeldanud nt Poul Anderson ja Susanna Clarke. Aga siin olid haldjad oma käitumiselt inimesesarnased, ainuke vähe lahedam kuju oli Petrus, kes oli tulnud inimeste maailma, sest talle maitses muskaatvein. Kuna haldjad alkoholi ei talu, siis ta oli konstantses vines või pohmellis.

Tõlkinud Indrek Koff

Teised kirjutavad:
katkend raamatust
Lugemisklubi