Charles Bukowski "Naised"

Alustasin oma 2017. aasta LOOTi (Loen Oma Olemasolevaid Teoseid) esimese raamaturiiuli kõige ülemise riiuliga. Kuna seal vaatasid vastu peamiselt Jane Austen ja Margaret Atwood, siis valisin vahelduseks hoopis Charles Bukowski "Naised". Ma pole tema loominguga tuttav, aga ikkagi klassik, nii et tundus igatepidi sobilik. Midagi muud mul temalt ka kodus ei ole. Novot, ja nii ma siis nägin terve jaanuarikuu sellega vaeva. Lükkasin muudkui raamatu taas-kättevõtmist edasi ja tegin selle asemel igasugu muid asju. Huvitaval kombel ei olnud lugedes viga midagi, aga ainult niikaua, kuni käest ära panin. Raamatus tegeldakse põhiliselt joomise, keppimise ja oksendamisega. Just sellises järjekorras. Iga paari lehekülje järjel on uus kepp, enamasti ka uue naisega. Vähemalt ei ole tegemist mingi sotsrealismiga, ehk korrapäraselt käiakse duši all ka.

Eestis kütab kirgi Kaur Kenderi kohtuasi ja oli väga valgustuslik lugeda Rein Raua tunnistust kohtus. Mis pani mind mõtlema oma parasjagu poolelioleva "Naiste" peale ja nüüd proovin seda teost naiivsel viisil ja mitte eriti tõsiselt samas kontekstis analüüsida. Alustan sellest, et mina defineeriksin "Naised" transgressiivse tekstina.

Raud: "Transgressiivne tähendab piire ületav või mingisuguseid normaalseid piiranguid ületav. Transgressiivne on nii-öelda normidest väljuv. Transgressiivne kirjandus, see on selline kirjandusliik, mille eesmärk ei ole tekitada lugejas mitte esteetilist naudingut või positiivseid elamusi, vaid vastupidi, tekitada temas õõva, ebamugavustunnet, õudust ja asetada teda inimesena ja kirjanduse lugejana sellisesse vastikusse olukorda, aga selle eesmärk, tagumine eesmärk ei ole inimestele mitte ebameeldivusi valmistada, vaid pigem nende enda inimlikkust niisugusesse kriitilisse positsiooni seada, kus nad peavad näiteks ka endale ebamugavaid küsimusi esitama."

Niipalju kui ma tema kohta lugenud olen, siis kirjutas Bukowski suuresti omaenda elust. Ma üldse ei usu, et tema eesmärk oli oma raamatutega kelleski esteetilist naudingut tekitada. Minus see raamat kindlasti mingit naudingut ei tekitanud. Piire ületav on teos kindlasti ka, sest 1978 aasta, mil see ilmus, ei olnud meie ajast vabameelsem ja keskealine õllekõhuga joodik, kelle ees kümned naised nagu loogu langevad, ei ole kindlasti normaalne. Ehk kas see ongi see koht, kus (nais)lugeja peab endale esitama ebamugava küsimuse, miks nad seda ometi teevad? Ja kas mina teeksin sedasama? Või siis parem mitte küsida.

Järgmine küsimus, kas tegemist on pornograafiaga. Tsiteerin jälle Rauda:

"Pornograafilise teksti eesmärk on tekitada lugejas seksuaalset erutust või siis vaatajas, vastuvõtjas. Mida rohkem kirjanduslikkust tekstis on, seda vähem on ta pornograafiline, näiteks, kui meil on karakterid, kellel on iseloom, kes räägivad mingisugusel erilisel, spetsiifilisel viisil, siis see takistab selle pornograafilise funktsiooni teostumist, mitte ei toeta seda."

Siin muutub oluliseks küsimus, mis on teose eesmärk. "Naised" on ilmselgelt kirjanduslik tekst ja see ongi põhjus, miks ma seda üldse lugeda sain. Vastavalt Raua definitsioonile ei ole "Naised" pornograafiline tekst, sest seksuaalset erutust tema kepikirjeldused igatahes ei tekita. (Kuigi ma ei saa siin muidugi kõigi eest rääkida). Teisalt ei ole need ka üldjuhul õõvastavad ega õudsed, vaid lihtsalt sellised naturalistlikud. Raua järgi välistavad need kaks üksteist, ehk korraga ei saa olla nii kirjanduslik kui ka pornograafiline.

Bukowski raamatus on karakterid, alustades muidugi minategelase Hank Chinaskiga, kellel on vägagi selge eristuv iseloom. Chinaski on joodik, kes on ootamatult luuletajana kuulsaks saanud. Tema elu täidab joomine ja kirjutamine. Raamat algab sellega, et peategelane sedastab, kuidas ta on 4 aastat naisteta olnud. Arvestades järgnevat väga tihedat naiste vaheldumist tema elus, tundub see väheke imelik. Mis siis nüüd äkki muutus? Chinaski imestab ka ise selle üle, et oma õllekõhu, joomise ja kuuekümnele ligineva vanusega nii palju noori naisi ligi meelitab. Kõik, kellega ta tuttavaks saab, tahavad temaga magada. Vaid kahega see ei õnnestunud. Tuleb tõele au anda, et Bukowski naistegelased, kuigi neid on palju, on siiski igaüks oma iseloomuliku karakteri ja välimusega. Kõige põnevam oli Lydia, see esimene, kes 4 aastat kestnud üksinduse lõpetas. Uus kepp, enamasti uue naisega, toimub iga paari lehekülje tagant. Siinkohal on paslik tsiteerida jällegi protokolli:

"Kaitsja: Kas rohke seksuaalvahekordade kirjeldamine iseenesest võib olla kirjandusliku taotlusega?
Raud: Muidugi võib. Kõik võib olla kirjandusliku taotlusega."

Mis siis ikkagi oli Bukowski kirjanduslik taotlus? Bukowski alter ego Chinaski ütleb, et ta ei oska kirjutada naistest abstraktselt, nii nagu meestest. Selleks, et seda teha – aga ta on ju kirjanik! – peab ta naisi tundma ja siis kirjutab elu pealt maha. "Et naisi mõista, pidin ma nendega koos olema, neid proovima, muidu neist sotti ei saanud." Seega, kui selline raske töö juba ükskord ette võtta, on lihtsam kõik naised ühte raamatusse panna, siis on see töö tehtud ja võib uute kallale asuda. Kuna "Naised" on ainuke teos, mida ma Bukowskilt olen lugenud, ei oska ma isegi arvata, kas selline mõte on õige ja kui palju tema teistes raamatutes naistest juttu on, aga huvitav tundub idee sellegipoolest.

Analüüsi lõpuks on koorunud välja järgmine: Charles Bukowski "Naised" on kirjandus, mis ei ole pornograafiline, küll aga võib olla transgressiivne.

Tõlkinud Peeter Sauter

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Päikesejänku ja 100 raamatut
Tsitaate
Katkeid