Alan Bradley "Piruka magus põhi" ja "Mõrv ei ole lapsemäng"

Alan Bradley krimiromaanid (eesti keeles on seni ilmunud "Piruka magus põhi" ja"Mõrv ei ole lapsemäng") olid tore üllatus – mõnusa õhustikuga vana kooli krimkad. Ma ei ole eriti suur kaasaegse nordic noiri ja sarimõrvarite armastaja. Kui täpne olla, siis ma ei salli neid silmaotsastki. Bradley raamatute tegevus toimub aga 1950ndatel Inglismaal suures maamõisas, kus jõukas pereisa kasvatab kolme tütart. Ega ta neid suurt muidugi ei kasvata, rohkem huvitab isa tema margikogu. Tütred kasvavad üsna omapäi, iseäranis peategelane – 11-aastane Flavia de Luce. Flaviat võiks nimetada hulluks teadlaseks – üle kõige armastab ta oma keemialaboratooriumi, kus eri ainetega katseid teeb ja oskab kokku segada ka mürke. Mida muuhulgas vanemale tüütule õele huulepulga sisse segada. Ja siis asjade kulgu tähelepanelikult jälgida ja päevikusse märkmeid teha.

Niisiis on detektiiviks 11-aastane tüdruk, mis ühest küljest annab talle ligipääsu inimeste juurde, kes politseile midagi ei räägi, küll aga väikesele tüdrukule. Aga teisest küljest muidugi ei võeta väikest tüdrukut suurte maailmas kuigi tõsiselt. Oma nina igale poole toppides satub ta ka eluohtlikesse olukordadesse, aga lõpuks aitab ikkagi mõrvari välja selgitada.

Mulle meeldisid Bradley krimkad just nimelt nende õhustiku pärast – vana hea Inglismaa, mis 50ndatel on veel mõnusalt vanamoodne. Kuna autor on praegu 70ndates, siis oskab ta seda aega üsnagi tõetruult edasi anda. Flavia ei ole 11-aastase kohta küll eriti usutav, aga see ei ole oluline, sest millal enne on krimkades detektiivi usutavus üleliia oluline olnud? Peaasi, et saab müsteeriumile kaasa mõelda, eriti soovitatavalt kaugemas minevikus ja võõral maal.

Ootan põnevusega Flavia de Luce sarja järgmisi osasid.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:
Juuli raamaturiiul
Lugemissoovituse blog
Sõber raamat
Mariann