Esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu"

Mis värvi on armastus? Kas armastust võib olla mitut moodi? Kas armastus teeb haiget? Kas armastus peabki haiget tegema? Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastusluguon ütlemata valus raamat ja räägibki just sellest, mida pealkirjas lubab. Siin on Kätlin Kaldmaa elu lugu läbi kahe kõige olulisema suhte – tema suhe emaga ja tema suhe tütrega.

Raamat algab rõõmsalt – ema ja tütar lähevad koos caminole – Camino de Santiago palverännurajale. Palverännu kirjeldused vahelduvad Kätlini mälestustega lapsepõlvest. Aga need ei ole rõõmsad.

Kätlini lugu on ka 70ndate põlvkonna lugu. Kuigi me oleme peaaegu samast ajast, tabasin end tihti mõtlemast – meie kodus niimoodi ei olnud! Samas tuli ka palju tuttavat ette. Tolleaegne suhtumine – kas ja kuidas laps hakkama saab, ei huvitanud õieti kedagi. Laps ei olnud inimene, teda võis lükata ja tõugata. Ja koduvägivalda ei olnud – see, mis kodus toimus, oli iga pere siseasi. Isegi kui teati, siis keegi midagi ette ei võtnud. Nõukaaegne kool, kus õpetajate WCd olid puhtad ja soojad, aga laste omad õue peal tuultele valla, seinad läbi paistmas. Ma näen siiamaani mõnikord õudusunenägu, et pean oma kooli vetsu minema. Need olid ühed koledad kohad.

Raamatut lõpetades oli lausa kuri – miks on nii, et me ikka otsime vägivallale õigustust ja leiame igasugu põhjusi, miks see inimene, kes meile haiget teeb, on hoopis ise ohver. Põrgu, elu sarnane eksistents, vangis – need on sõnad, mida Kätlin oma lapsepõlve kohta kasutab. Aga see on vist nii inimlik, sest ongi väga raske mõelda, et keegi võiks olla lihtsalt irratsionaalselt kuri. Kõigel peab ju olema põhjus. Kuidagi tuleb ju selgitada, miks ema oma tütart peksab, tema enesehinnangu maatasa teeb, miks tuleb ema karta.

Armastust on mitut moodi. Hirmus on see, kui ei osata armastada teisiti, kui haiget tehes.
Meie majas on ainult üks kirjanik. See ei ole mina.
Ära mitte mõtlegi, et kui sa oskad kolm sõna lauseks kokku pannaa, et sa oled siis mingi kirjanik. Ma lihtsalt kirjutan. Ma ei ole kirjanik, ma lihtsalt kirjutan.
"Õpetaja Ruus üles, et sa oled midagi kirjutanud. Näita siia! No see ei ole ju midagi. Igaüks saaks sellega hakkama. Igaüks, kes grammatikat oskab. Ja mida see koma siin "ja" ees teeb." (Niipea, kui eesti keele tunnis võetakse käsile reegel "ja, ning, ega, ehk, või ette ei panda koma", hakkan välja mõtlema lauseid, kus "ja" ette koma saab panna. "Ja" ette saab koma panna.)
"Too õige see rihm siia."
"Mida?"
"Too rihm siia, ma ütlesin."
?
Ma ei ole kirjanik Ma ei ole kirjanik. Mu tagumik on triibuline. Ma ei ole kirjanik. Ma pean püsti seistes sööma. Ma ei ole kirjanik. Ma pean kõhuli lugema. Ma ei ole kirjanik.
(lk 197)
Ilma vahepaladeta caminolt oleks seda raamatut väga raske lugeda olnud. Need on stiililt täiesti erinevad, camino osa on nagu reportaaž, mille teeb eriti huvitavaks, et kõigepealt kirjutab möödunud päevast Kätlin ja siis kirjutab Hanneleele täpselt samast ajast. On huvitav vaadata, mida kumbki meelde on jätnud või mida kirjapanemisvääriliseks pidanud. Selles ilmneb ka põlvkondadevaheline erinevus.

Ma kujutan ette, et seda raamatut oli väga raske kirjutada. Mina vist samamoodi ei julgeks, aga ühel hetkel vist ei saa lihtsalt teisiti enam edasi olla. Õnneks on Kätlin Kaldmaa kirjutanud ka lasteraamatu "Halb tüdruk on jumala hea olla", kus ta kirjeldab oma lapsepõlve helgemat poolt. Olen selle raamatu kohta kirjutanud: "Hoolimata kõigest turvaline ja soe maailm, kus seiklused käivad asja juurde ja kus halb tüdruk on jumala hea olla." Maailm ei ole must ja valge, aga nii väga sooviks, et seda valget poolt oleks rohkem.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Järjejutt

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar