Algus oli kohutavalt aeglane. Esimesed 60 lehekülge ei toimunud mitte midagi ja selle läbimine oli enam kui vaevaline. Siin natuke juhtus ja järgmised 60 lehekülge läksid sama aeglaselt. Keset strateegilist arutelu või lahingumöllu hakkavad tegelased mõtisklema minevikus juhtunu üle ja seda mõnikord lehekülgede kaupa. Autor tahtis põhjalikult lava valmis seada ja tegelasi tutvustada. Tegemist on epic fantasy'ga, mis tähendab, et asjad peavadki olema suurejoonelised, naised ilusad ja mehed vägevad. Kõik olulised tegelased olid kohutavalt läbinägelikud ja terava taibuga. Mehed olid vägevad sõdalased, samas ka kõvad strateegid. Õnneks oli autor neile ka inimlikke omadusi juurde lisanud. Nii oli eriti positiivne kangelane hertsog Bertran de Talair parandamatu naistemees, rääkimata tema pimedast vaenust teise üliku vastu, mille oli loomulikult põhjustanud üks naine. Peamised vaenlased Ademar ja Galbert olid kui mõjutatava kuninga ja tema eriti kavala nõuandja karikatuurid. Kõige suurema arengu tegi läbi Blaise ja kuna enamasti näitas autor maailma tema vaatepunkti läbi, siis oli talle lihtne kaasa elada. Naistest pole ma veel rääkinud, neid oli terve hulk ja nad olid kaunid, iseseisvad, targad ja terve mõtlemisega maailmas, kus naisi nähti eelkõige vahendina poliitiliste tulemuste saavutamiseks.
Mulle väga meeldis autori kasutatud vahelduv vaatepunkt, kuigi mõnikord toimus see lausa sama lõigu sees. See annab võimaluse näha tegelasi mitmekesisemas valguses, mitte ainult nende enda mõttemaailma kaudu, vaid ka kellegi teise pilgu läbi. See lisab alati lugedes sügavust ja ahhaa-elamusi, kus ootamatult avaneb tegelane hoopis teise nurga alt.
Aga mida edasi, seda rohkem ma sellesse maailma sisse elasin ja seda rohkem tegelased mulle korda minema hakkasid. Lõpp oli ühest küljest etteaimatav, teisest küljest mitte. Raamat on kirjutatud rohkem kui 30 aastat tagasi, mistap praeguseks kindlasti paljudele tundub selline loo jutustamise viis naiivne ja aegunud. Kay kirjutab kaunisti, maailm on rikas, üksikasju, mida tähele panna, hulganisti. See on üks neist raamatutest, mida on lugedes lihtne armastada, aga milles pärast käest panemist hakkad nägema vigu ja auke ja ebausutavusi. Aga kuna mina olen ikkagi suhteliselt vähe sellist sorti teoseid lugenud, siis mulle avaldas muljet.
Olen Guy Gavriel Kay'lt lugenud "Tiganat" eestikeelses tõlkes ja nagu mäletan, oli seegi üsna paks ja aeglane. Aga seal oli maagiat rohkem ja tegevuspaik üsna erinev ning tunne, mis pärast lugemist sisse jäi, hoopis teistsugune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar