Piret Bristol „Maailm, mis on hea“Daniel Vaarik "Praktikaaruanne"

Piret Bristoli „Maailm, mis on hea“ räägib tudengite elust pöördelistel 1989-1990 aastatel Tartus. Minajutustaja (kes ei ole Piret Bristol, aga võib-olla et on ka) põgeneb pärast keskkooli lõpetamist kodunt ema juurest ja peab kuidagimoodi ülikoolilinnas ise hakkama saama. Ta satub Narva maantee ühiselamusse füüsikute seltskonda ja jääb sinna pidama. Kuhugi mujale minna ei olnudki. Suurem osa tegevusest sealsamas ühiselamus toimubki. Enamikul tegelastel on hüüdnimed, aga mõnel mitte ja mõnel on lausa mõlemad, nii hüüd- kui ka pärisnimi. Tundub, et tegelastel on olemas konkreetsed prototüübid, mina tundsin igatahes ühe ära (keda küll mainiti vaid ühe lausega). (Seesama tegelane kiitis seda raamatut kunagi väga. Eks see oli ka üks põhjus, miks ma raamatu üldse ette võtsin.) Peategelane on enamik aega lihtsalt Filoloog, nii juhtub kui oled ainus filoloog füüsikute kambas.

Üks väga kummaline raamat. Oleks nagu kirja pandud ühe hingetõmbega ja stiil näeb välja nagu koolilapse aruanne pioneerilaagrist oma vanematele.

Läksin 644, mõistes, et rahulikust unest ei tule nagunii midagi välja; ülejäänud mees meie toas õppis. Jooga magas häirimatult, makk mängis ja mina hakkasin tööle. Sain referaadi kella kolmeks öösel peaaegu valmis, siis laekus purjus Vladimir, kes tänu sellele oli ka üsna jutukas. Kui makk üle kuumenes, lülitas Vladimir selle välja ja me läksime magama. Vladimirile kuulus ülemine parempoolne nari, kaks alumist voodit olid vabad. Heitsin ühte neist.

Terve raamat samas kirjeldavas laadis. Tegin seda, tema tegi toda ja siis tehti midagi kolmandat. Aga tartlastele on siin kõvasti äratundmisrõõmu. Saab võrrelda oma mälestusi samast ajast autori omadega. Näiteks järgmised lõigud:

Kivi poes olid tõesti õllekastid virnas. Kitsuke poeruum mahutas umbes viis inimest, aga sattusime Slavorzkyga poodi nii õnnelikult, et olime ainsad ostjad. Ta võttis  neli "Gladiaatori" õlut (1.20), kuus "Žiguli Eripruuli" (90 kopikat pudel) ja 300 grammi "Teekonna" kommi.

*

Keda Raekoja platsil polnud, oli Karli kindlustusagendist vend. Ostsin paki "Djubekki" ning ajalehe "Reede" Klausi nädalaveeruga, mida ma ei jõudnudki läbi lugeda; tegime Kaarsilla juures paar "Pinguini" jäätist, käisime kunstinäitusel, jalutasime Kastani tänavale ja vaatasime "Eglesse" toodud kaupu, helistasime Karlile koju ja kuulsime, et vend on Tartus. Tegime veel ühed jäätised ja ostsime "Ekspressi". Kell kaks saimegi venna kätte Raekoja platsilt, kus asus ta kindlustusfirma kontor. 

Kokkuvõtteks - ma ikkagi lugesin ta läbi. Mõlemad osad. Ju siis ikka oli midagi sellist, mis lugema pani.

Siia otsa lugesin Daniel Vaariku „Praktikaaruannet“, mille põhitegevus toimub samal ajal ja samas kohas. Või siis peaaegu. Vaariku kirjutatu liigub pisut laiemalt kui ainult Tartus ja ülikoolis. Tema keskendub ajakirjandusele, mismoodi seda tol ajal õpiti ja õpetati ja kuidas me oleme jõudnud sinna kus me praegu oleme. Stiil on täiesti teistsugune, harjumuspärasem. Ka siin on minajutustaja, seekord Vaarik isiklikult. Selle teose peamine võlu oli huumor. Vaarik naerab nii omaenda toonase mina kui ka paljude teiste üle.

Üsna naljakas aeg oli see üheksakümnendate algus. Kaks vaatepunkti samast ajast, ühest küljest täiesti erinevad, teisalt aga sarnased. Vaarik kirjeldab ehk põhjalikumalt tolle aja kummalisusi, mis toona täiesti normaalsed tundusid.

1993. aastal avati Magasini tänaval vangla aia taga "Topless autopesula". Kolleegid Hommikulehest laenasid sportliku Mercedese ning sõitsid joonelt Magasini tänavale, kus nool näitas vangla kõrval asuvasse plekist angaari.Angaar oli kütteta, ning kui välja ilmus alasti vene tüdruk, oli ta külmast täiesti sinine nagu kana."Ütlesime talle, et ära enam pese," ütles kolleeg.Äpardustest hoolimata oli pornograafiline ajakiri lugemislaual veel üks märk, et olid uue aja inimene, majade rõdud täitusid satelliittelevisiooni taldrikutega ning linnadesse tekkisid väikesed higised kinod, kus näidati piraat-VHS-ilt grupiseksi. Striptiisibaar Lasso avamisele oli kutsutud kogu Eesti ajakirjanduseliit ning absoluutselt kõik läksid ka kohale.

Teised kirjutavad:

Maailm, mis on hea
Katkend romaanist
Veel üks katkend
Merlin Piirve, Sirp
Hannes Varblane, Postimees
Simo Runnel
Merlin Kirikal, Sirp

Praktikaaruanne
Katkend raamatust
Sehkendaja
Memokraat
loterii
Ekspressi intervjuu
Ülo Mattheus, Sirp
Lugemissoovituse blog
Olaf Suuder, Postimees
Südamelähedaselt
Istu mu pingile, kiika mu aknasse
Epp Petrone
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Vein ja Raamat
Sõber raamat