Indrek Hargla "Süvahavva. Teine suvi"

Olen nüüd tükk aega mõelnud, kuidas ma peaks seda postitust siin alustama. Et kas ütleks kohe esimesena otse ja ausalt või alles lõpupoole. Ma olen ju enamasti viisakas inimene ja ei taha kellelegi halvasti öelda.

No ütleme siis kohe alguses ära, et see raamat oli pettumus. Indrek Hargla esimene "Süvahavva" võlus oma uudsusega, seal kogu aeg toimus midagi ja järjepannu pidid kedagi kahtlustama või käis mõni ootamatu pööre. "Teine suvi" aga algab kui mingi külaolustikuromaan. Nüüd ma ei ole tegelikult päris täpne - raamatu esimene peatükk kirjeldab sündmusi anno domini 1440. Ja see on üsna paljutõotav. Tutvustatakse Süvahavva neitsit ja Süvahavva nõidumise raamatut ja vennaskonda, kes tahab need kaks omavahel kokku viia ja teisi tegelasi, kes seda igal juhul takistama peavad. Põnev.

No ja siis edasi tuleb külaolustikuromaan. Eelmisel suvel toimunud sündmused on unustatud ja neid selgitatakse kui suurt arusaamatust. Marta on haiglas, Felix üritab temaga igatepidi suhelda, kuigi ei ole selles eriti edukas, Kristi Aafrikas tööl ja Arnika asutab ennast Tallinna ülikooli. Ainult Arno on väheke imelik. Olin jõudnud poole peale (see on siis u 200 lk), kui taipasin, et siiani ei ole veel mitte ühtegi seiklust toimunud. Küll aga puistatakse iga veidi aja tagant vihjeid, ilmuvad kahtlased tegelased, mis nagu peaksid kuhugi viima, peaaegu nagu hakkaks juhtuma, kuid siis ei midagi. Tõeliselt läheb madinaks alles raamatu päris viimase viiendiku peal. Ja siis täiega, nagu tahaks autor eelnevad 340 lehekülge tasa teha.

Nonii, kõik see öeldud, lisan, et lõpp mulle meeldis. See jättis mõnusalt otsad lahtiseks ja siit annaks veel mitu-mitu romaani kirjutada, laiahaardeliselt tulevikku või siis midagi Frenchi ja Koulu stiilis kelmiromaani moodi asja. Koulu ju on ka kuulus Süvahavvalt pärit rahvalaulik, maag ja arbuja. Nii et seos on juba ette olemas. On hea, et Hargla ei võta "Süvahavvat" surmtõsiselt, kuigi Ludwigi ja Eva tegemised seda vahepeal olid. Kaks fanaatikut kindlalt oma eesmärgi poole liikumas, ära kasutades kõiki ja kõike, et ainult selleni jõuda. Siinkohal kasutan juhust ja annan teada, et fännid ootavad "Frenchile ja Koulule" pikisilmi järge.

Romaani peamiseks tegevuse edasiviijaks ongi Ludwig ja Eva, kes otsivad üht ammu-ammu kadunud raamatut, mis neid Valguse Isanda juurde peaks viima. Selleks on veel vaja Süvahavva neitsit, kelleks on muidugi Arnika. Kihti-kihi haaval jõuavad nad teadmisele lähemale ja see ongi selle raamatu sisu ja võlu. Saladuse lahendamine, müsteeriumi avamine, lugeja viiakse koos tegelastega otsingule, talle antakse võimalus kaasa mõelda ja lahendust pakkuda.

Ehk "Teine suvi" ei ole mingi action ega seiklusromaan. Ma lähenesin sellele täiesti valede ootustega. Autor ütleb intervjuus Jüri Kallasele: "Võib-olla kirjanik on ka olnud distsiplineeritud ja ei ole kirjutanud siia raamatukaanele sõna “ulme”, vaid “etnopõnevik”. Aga mina suhtun sellesse ikka nagu science fictionisse. Sedamoodi, kuidas tegelased seal mõistatustest aru saavad, pakuvad nad neile teaduslikumaid ja ratsionaalsemaid seletusi." See on põnevik just mõistatuse lahendamise tähenduses ja lõpus on natuke pauku ja mürtsu ka. Nagu boonusena või nii. Võib lugeda küll.

Teised kirjutavad:
Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Intervjuu autoriga
Jaan Martinson, EPL
Kirjanduslik päevaraamat
Reaktor
Reaktor (katkend)
Sauga Raamatukogu

Viivi Luik "Varjuteater"

Kõigepealt oli järjejutt, mis tekitas liiga palju huvi, seejärel tuli raamat. Viivi Luige "Varjuteater" on just selline mitte-reisiraamat ja mitte-mälestusteraamat, mida võiks lugeda enne Rooma-reisi. Või ka mitte. Tegelikult on see pigem nagu teekond. Mälestused algavad juba lapsepõlves ja kogu eelnev elu oleks nagu teekond, kus iga samm viib lähemale Roomale, Igavesele linnale. Luik ise ütleb, et "Muidugi on „Varjuteater” romaan".

Alustasin lugemist ja olin kohe lummatud. Algus ei käi kokku mitte ühegi reisiraamatu kohta käiva tõega. See algab nimelt 1949. aastal küüditamise ajal. Aga Luige jaoks algas just siis, kolmeaastaselt, tema teekond Rooma. Igatsetud linna jõudis ta alles 1998. aastal. Ta nagu lükiks üksteise järele neid asju, mis talle raamatu kirjutamise ajal meelde tulid, lähemast minevikust ja kaugemast. Esikohal on aeg Roomas, aga samal ajal ka aeg Berliinis, kus ta veidi varem elas. Nii käibki raamat ühest kohast ja ajast teise ja sellel kõigel on oma mõte ja sisu. Nimelt leiab autor nende erinevate seikate ja inimeste vahel seoseid. Ilmselt sellepärast oligi seda kõike vaja kokku ühte õhukesevõitu raamatusse panna.

Sain aru, et raamat on kirjutatud kümme aastat pärast Rooma-aega. Seega said siia raamatusse vaid need mälestused ja mõtted, mis selle aja tagant veel tähendust omasid, meeles püsisid, mida autor pidas oluliseks edasi anda.

Olin saabunud koju.
Seal võõral lennuväljal seisis inimene, kes oli minu kodu. (lk 35)

Järjejuttu kuulates paelus mind väga Luige kirjeldus, kuidas ta Rooma peavaksalist ühele külalisele odavat rongipiletit ostis. Odava rongipileti ostmine Rooma peavaksalist on nimelt lootusetu ülesanne, esiteks on seal hiiglaslikud unised piletisabad, teiseks on odavad piletid alati välja müüdud. Kõige tähtsam on välja valida õige kassa ja õige piletimüüja ja talle õigel viisil läheneda. Itaalias saab piletiostmisest etendus, milles kogu saal huviga kaasa lööb. Midagi sellist rahvad siinpool Alpe vaevalt et naudiksid.
(Tundub, et err-i järjejutu lingid hetkel ei tööta, muidu ma soovitaks seda osa kindlasti kuulata).

Sellisest naljakatest ja kummalistest seikadest kirjutab Luik veel. Sellest, millistena tema nägi neid itaallasi, kellega ta kokku puutus. Ta kirjeldab inimesi teravalt ja olukorrad, kus nad esinevad, on omalaadsed. Vaese riigi suursaadiku perele sobiva korteri otsimine on aga lausa tragikoomiline.

Sellel ühel hetkel seal puu all mõistsin ma midagi, mis pidi minuni jõudma alles aastate pärast. 
Mõistsin, et kui sul on kodu ja kui see kodu on teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada. Sest kui juba JJ tunneb, et on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, siis on see tõsi. Siis jääb üle ainult kinnitada, et jah, tõesti, iga hetk on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, ja ei tea, kas homset päeva üldse tuleb ja kas enam saabki midagi ütelda. (lk 199)

Teised kirjutavad:
Varraku raamatublogi
Intervjuu ja katkend, EPL
Musirull
Postimees, Rein Veidemann
Piparmünditee
Loterii
Kirjad kodumaale
Sirp, Doris Kareva
Keel ja Kirjandus
Hernehirmutis
Looming, Maarja Kangro
Lugemissoovituse blog
Manni lugemisblogi

Margaret Atwood "Pinnaletõus"

Margaret Atwoodi "Pinnaletõus" tundus mulle algul nagu mingi noorte vihaste meeste teos, mida ma keskkooli ajal lugema pidin, näiteks John Osborne'i "Vaata raevus tagasi". Seda küll vaid ühe aspekti tõttu - tegelaste omavahelised suhted. Mehed ja naised ütlevad üksteisele inetusi, halvustavad, mängivad mänge, manipuleerivad.

Tundsin toona neid raamatuid lugedes teatud võõristust - ühest küljest oli see maailm, millest seal kirjutati, väga erinev minu nooruspõlve-aegsest Eestist (50-ndate Suurbritannia) ja see nagu põhjendab seda, miks raamatus kirjeldatu nii võõras on. Samas aga - inimesed on siiski igal ajal ja igal pool sarnased (mina usun). Minu maailmas inimesed üksteisega niimoodi ei käitunud. Ei käitu ka nüüd, kakskümmend aastat hiljem.

Ma näen nüüd, et see, mis ma just kirja panin, ei päde eriti. Muidugi ütlevad mehed ja naised üksteisele inetusi, halvustavad, mängivad mänge, manipuleerivad. Nagu varem, nii ka praegu. Ilmselt on see mingi kirjutamise viis, stiil, teatud märksõnad või midagi sellist, mis nii teistmoodi tundub. Oeh, ma ei oska seda üldse kirja panna. Ühesõnaga, mulle ei meeldinud need inimsuhted, mis mulle lehekülgedelt vastu vaatasid. Atwood on sündinud 1939 ja "Pinnaletõus" on kirjutatud 1972. aastal. 72. aasta Kanada on ju üks hoopis teine paik. Aga siis, kui ma juba arvasin, et see on üks järjekordne teos sellest, kuidas mehed domineerivad ja naised neid teenivad ja kannatavad ja alla annavad, läks teos minu jaoks käima, üsna lõpus.

Mõned lugejad on just selle osa kohta öelnud, et nad ei saanud aru, mis oli päris ja mis mitte. Ja et see nagu pööras kõik ümber. Täpselt nii oligi, lõpp pööras kõik ümber ja psühholoogilisest romaanist sai korraga fantastiline. Või ka mitte, oleneb vaatepunktist. Igatahes oli lõpplahendus võimas.

Noor naine sõidab paari sõbraga oma vanematekoju kaugele kõnnumaale, sest saab teate, et ta isa on kadunud. Vaikselt rullub lahti minevik ja toob aja möödudes üles üha enam seda, mis on olnud maetud ja arvatud, et kadunud. Peategelane eraldab end järjest enam oma kaaslastest ja tegeleb oma isiklike painajatega, mis seal lapsepõlvekodus pinnale tõusevad, kuni lõpuks ... Aga seda ma siin ära ei räägi.

Tõlkinud Karin Suursalu

Margaret Atwood kirjandusfestivalil HeadRead 2015 (jah, muidugi on mul autogramm ka :))

Hasso Krull "Kui kivid olid veel pehmed"

Hasso Krulli "Kui kivid olid veel pehmed" on poeem. Nii vist nimetatakse värssjutustusi. Peale selle on ta loomislugu ja siis põrguskäimise lugu. Üks päris poeemlik jutustus. Eepos lausa.

Loomisloos müttavad ringi Vanaisa ja mina. Mina on vist Vanapagan. Trikster igatahes.

Kui kivid olid veel pehmed, siis oli maa peal tihe udu. 
Maa oli uduga kaetud, udu oli maa
peal, udu oli maa all, udu oli
maa.
Udu oli udune maa.

Maa toodi noka vahel üles, meri lauldakse maaks, sääsed pinisesid, sääsed olid kohe alguses, ja saun, inimesed sündisid saunas, kõik inimesed, ja maailm oli maailmatusuur saun. Vanaisa tahab teha ilusat siledat maad, aga "mina" ei lase, Vanapaganal on omad soovid ja maa saab selline muhe. Sai lõpuks vaikselt omasse mõõtu.

Teises osas varastavad paganad mõisa aida võtmed ära ja siis peab üks noor tütarlaps neile läbi metsa põrgusse järele minema.
Aga
Kes metsa läheb
võib mõnikord avastada
et ta on ära eksinud
aga kes metsa tuleb
ei eksi kunagi

Põrgus mängitakse mõistatusmängu:
papad-mammad paaristikku
   tagakambris kaelastikku
      reied on neil ristamisi
         karvad on neil vastamisi
            kaigas karvade vahella*

Miks paganad ikka varastavad mõisa aida võtmeid? Eks ikka sellepärast, et keegi neid vahel vaatama tuleks.

Kolmas osa on mesostihhon. Mis see on, uurige ise välja.

See on maailm, kus kivid olid veel pehmed, puud rändasid maa peal ringi, tüvi õlal ja juustes juur ja kandsid laiali sõnu.

Siis jutustasid sina minule.
Sa jutustasid, ja mina jäin kuulama,
jäin kuulama, kuulasin, kuulatasin,
jäin kuulatama ja kuulsin, oi kuulsin,
kuulatasin, kuulasin, kuulsin, jäingi kuulma.
Jäin kuulma kivi häält,
kuulatamatagi kuulma, kuulmatagi kuulatama.
Aga sina jutustasid.
Sina jutustasid.
Sina õpetasid mind kuulama.

(lk 50)

Mõned profaanlikud mõtteavaldused. Mitte ei saanud selle koha pealt enam lugemist jätkata, enne kui need said kirja pandud.

Kuidas inimene tuleb selle peale, et midagi sellist kirjutada? Kuidas talle tuleb pähe just selliseid sõnu ritta seada? Mida need talle sel hetkel tähendavad? Kas ta kirjutab neid suurest loomisrõõmust, ise suurt kaasa mõtlematagi, sõnad lihtsalt tulevad. Või näeb ta vaeva, et just niimoodi sõnu ritta seada ja mitte teisiti? Tuleb ikka ja jälle lause juurde tagasi, et seda kohendada ja midagi lisada või ära võtta? Mõtleb hoolega, enne kui järgmise sõna paberile paneb?

Ma olen mõnigi kord mõelnud, eriti siis, kui loen Sirbist või Loomingust arvustust, et küll need arvustajad on nii targad! Kuidas nad oskavad? Leida teosest igasugu varjatud tähendusi, seletada lahti, mida autor ikka tegelikult öelda tahtis. Võrrelda autori teost teistega ja tuua kõige selle toetuseks näiteid Lacanilt ja Derridalt. Ma ausalt ei tea, kes on Lacan ja Derrida ja mida nad öelnud on. Sellistel puhkudel tunnen end kui ussike õunaaugus, kes kogemata liiga kaugele on närinud ja piidleb oma augukesest eredat valgust ja laia võõrast maailma.

Ärge saage valesti aru, mulle see koht väga sobis. Ma sain sellest aru, see ütles mulle midagi. Ometi ei oska ma seda mitte kuidagi analüüsida, kõige vähem veel surnud filosoofe appi võttes.

* vastus: villa kraasitakse

Teised kirjutavad:
Katkendid teosest
Katkend
Kaktus
Aare Pilv, Looming
Kätlin Kaldmaa, Postimees
Tuuleiil lehitseb
Liivametsa lugemised

2014. aasta kokkuvõte

Mais on tõesti natuke imelik eelmisest aastast rääkida. Seega teen hästi lühidalt.

Lugesin hulga raamatuid ja nagu ikka, on tunne, et oleks võinud aga paremini kasutada ja rohkem lugeda.

Toon välja need, mida nüüd tagantjärele vaadates ka teistele lugeda soovitaksin. Nagu alati, on tegemist segapudru valikuga, lasteraamatustest sõjamälestusteni, sekka huumorit ja poeesiat.

Tegelikult päris mõttetuid, igavaid või halbu raamatuid mullu ette ei tulnudki. Kui ehk Mihhail Artsõbaševi bulvariromaan "Naine, nagu ta seal seisis" välja arvata. See ilmselt ei olnud igav ega halb, aga mulle tegi autori mõttemaailm viha. Jätsin ta algul isegi pooleli, siis lugesin ikkagi lõpuks läbi, lootuses, et hiljem läheb paremaks, aga ei läinud.

Esmatutvus Jeanette Wintersoniga lennutas selle autori kohe minu lugemiselamuste tippu. Sest viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sõnu ritta laob, on niivõrd kaunis, et lihtsalt loed ja naudid. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis (ma armastan kordusi!). Tema teoste juures meeldibki mulle eelkõige nende stiil ja rütm. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Lõpuks ei olegi nii tähtis, millest ta kirjutab, sest lugeda on igal juhul nauding. Ma lugesin eesti keeles, aga sõber, kes tegi seda inglise keeles, rääkis täpselt sedasama. Siit jõuamegi Kätlin Kaldmaa juurde, kes on need Wintersoni teosed eesti keelde tõlkinud.

Kätlin Kaldmaa novellikogu "Väike terav nuga" on ilus ja väike ja täis vägagi erinevaid jutte. Tunnistan, mõnest ei saanud eriti aru (Lastekaitsepäev), aga mõnda teist jälle lugesin ja nautisin täiega. Ka Kaldmaa kirjutab niimoodi, et vähesega on palju öeldud. Ja väga poeetiliselt. Need on sellised naiselikud lood, milles on valu ja ja kurbust ja siis jälle lootust ja mõnusat vaikset huumorit. Ühte novelli saab lugeda siin.

Söök ja restoranid
Keda huvitab restoranielu köögipool, soovitan lugeda Ruth Reichli "Küüslauk ja safiirid" ja Lauren Shockey "Neli kööki". Esimese on kirjutanud New York Timesi restoranikriitik ja teise ameeriklannast kokaõpilane, kes töötas praktika eesmärgil neljas Michelini tärniga restoranis Prantsusmaal, Vietnamis, Iisraelis ja USAs.

Indrek Hargla 
Kes teab Harglat vaid telesarjade ja apteeker Melchiori lugude autorina, see võiks ette võtta ka tema Frenchi ja Koulu sarja. Lugesin seda triloogiat mullu juba teist korda ja ikka oli hea. Viimasest - "Frenchi ja Koulu reisidest" kirjutasin siin. Ja kes on veel julgem, võiks ette võtta ka tema varem kirjutatud lühijutud, näiteks kogumiku "Roos ja lumekristall". Sealt leiab nii ulmet kui fantasyt, ajaloolise jutustuse ja "Lumekuninganna" muinasjutu tõlgenduse. Kõige enam meeldis mulle lühiromaan "Tagasi tulevikku IV", mis on inspireeritud filmitriloogiast “Back to the Future I-III”.

Neil Gaimanist 
ei saa ma ka üle ega ümber. Eelmisel aastal kuulasin uuesti üle "The Graveyard Booki", "Coraline'i" ja "The Ocean at the End of the Lane'i". Seekord Youtube'ist, kus ta ise neid loeb. Ma tean küll, et seal on piraatversioon, aga kuna ma olen raamatu eest ju maksnud, siis ehk ei ole nii suur patt. Üleüldse on youtube'is tohutul hulgal audioraamatuid, mida on hea näiteks mütsi- ja sallikudumise ajal kuulata. Kudumise ajal ju lugeda ei saa, aga kuna kõrvad ja aju on niimoodi täitsa tegevuseta, tundub mulle raiskamisena kudumise ajal midagi muud mitte teha. Kahjuks ma koon mütse nii harva, muidu kuulaks rohkem audioraamatuid.

Lisaks lugesin Gaimanilt ühte toredat lastejuttu "Fortunately, the Milk" Skottie Youngi suurepäraste illustratsioonidega ja ühte toredat muinasjuttu "The Sleeper and the Spindle" Chris Riddelli suurepäraste illustratsioonidega. Viimane on leitav ka kogumikus "Trigger Warning" (aga ilma illustratsioonideta!), mis ilmus sel aastal ja millest ma loodetavasti kunagi kirjutan ka.

Ajalugu
Lugesin mullu ka mitu ajalooalast teost ja mälestusi, üks parem kui teine. Keskaja kohta kirjutatud raamatutest kirjutasin pikemalt siin.

Irena Wiley "Kahekümne aastaga ümber maailma" - USA diplomaadi abikaasa Irena Wiley kirjeldab selles raamatus, mismoodi on elada diplomaatilise korpuse liikmena paljudes eri riikides pöördeliste ajaloosündmuste ajal. Alustuseks elas ta Teise Maailmasõja eelsel ajal Moskvas ja seejärel Riias, sest tema mees oli USA suursaatkonna nõunik Venemaal ja seejärel suursaadik Eestis ja Lätis. Ta kirjeldab tolleaegset elu, seda milliste raskustega puutusid diplomaatide naised kokku mitte nii arenenud maades elamisega (leida kokka, kes oskaks süüa teha, leida turult toite, mida üldse kõlbab söögiks teha, leida selline elamispind, kus kõlbab elada ja samal ajal ka teisi diplomaate ja kõrgeid ninasid vastu võtta). Ehk päris palju on raamatus selliseid olmeprobleeme, mis minu jaoks olid väga huvitavad. Mõne meesterahva jaoks ehk mitte nii palju. Samas on tema kirjeldused neist riikidest, kus nad elasid (Stalini-aegne Venemaa, Viin natsiokupatsiooni ajal, Salazari-aegne Portugal, Columbia, Panama, Iraan) elavad ja põnevad. Irena Wiley oli Poola päritolu kunstnik, seega oli tal silma iga maa inimestele, eripäradele ja loodusele. Väga põnev ja hariv jutustus.

Elin Toona "Ella" - Ella oli Elin Toona vanaema ja luuletaja Ernst Enno abikaasa. Autor tahtis kirjutada oma vanaemast ja emast, aga ei pääsenud ka iseennast teosesse sisse kirjutamast. Sisuliselt on tegemist autori elulooga, mis algab idüllilisest Haapsalust ja kulgeb läbi Saksamaa põgenikelaagri troostitusse Inglismaale. Aga üle kõige on ikkagi vanaema - kes oli optimistlik lohutaja ja alati toeks, kus autor siis ka oma rännakutel ei olnud.

Tamara Miljutina "Inimesed minu elus" - teine raamat, mis jutustab elust Nõukogude okupatsiooni hammastesse jäänud inimestest. Tamara Miljutina tahtis kirjutada inimestest, keda ta oma eluteel kohtas, kuid ka tema ei saanud muidugi jätta iseennast ja oma elu sisse kirjutamata. Miljutina sündis Tartus ja Eesti oli tema kodumaa. Ta kirjeldab elu Eesti Vabariigis, selles esimeses. Vene intelligentsi esindajana puistab ta raamatusse hulganisti tsitaate raamatutest ja kirjadest, nimetab väga paljusid nimesid, mis kahjuks mulle midagi ei ütle. Teise Maailmasõja ajal ta arreteeriti süüdistatuna nõukogude võimu vastases tegevuses (jah, ta oli mingi kristiliku ühingu liige) ja seejärel veetis ta viis aastat vangilaagris, siis veel aastaid asumisel, kuni lõpuks sai võimaluse Eestisse tagasi tulla. Hoolimata kõigist neist kannatustest, oskab ta kirjutada positiivselt ja alati ka kõige hullemas midagi head näha. Ta kirjutab, et need viis aastat Siberi vangilaagris olid kõige õnnelikumad tema elus! Sest inimesed tema ümber olid suurepärased. Väga huvitavalt ja elavalt kirjutatud lugu.

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) "Mittepühad pühakud ja teised jutustused" - See teos räägib suurelt jaolt Petseri kloostri elanikest, munkadest ja pühadest isadest. Aga mitte ainult, tegelikult annab ta ülevaate Venemaa kloostrite elust 20. ja 21. sajandil, kirjeldab kõige rohkem aga elu Nõukogude ajal, mis oli ühele tõsiusklikule väga raske aeg. Asjale saab tagasi vaadata ka huumoriga ja nii kirjeldab autor ka seiklusi julgeolekuga ja nõukogude võimukandjate tobedusi.
Väga huvitav sissevaade hoopis teistsugusesse maailma. Ka mungad on inimesed ja ta kirjeldab neist paljusid sooja huumoriga. Kiuslik isa Nafanail, karmi käega asemik isa Gavriil ja päikeseline isa Joann, kelle juurde tuldi abi ja nõu küsima üle terve Venemaa. Imed, mis toimusid päriselt.

Sergei Volkonski "Kodumaa. Mälestused" - Ma ei ole ammu lugenud tõeliselt intelligentse ja kõige paremas tähenduses aristokraatliku inimese mõtteid. Väga hästi kirjutatud ja huvitav sissevaade Tsaari-Venemaa viimastesse aastatesse ja ka ajast enne ja pärast seda. Vürst Volkonski kuulus riigi kõrgemasse seltskonda, mis tõi kaasa ka kohustusi, mida ta parema meelega poleks täitnud, nagu näiteks keiserlike teatrite juhtimine. Aga seetõttu saab ta ka rääkida tsaarist ja teda ümbritsevatest inimestest. Kuigi parema meelega oleks ta elanud oma mõisas. Hoolimata sellest, et vahepeal tundub raamat natuke nagu igavgi, siis lõpuks oli ikka suurepärane raamat. Istus mul pärast läbisaamist veel tükk aega vaikselt peas. Olid ajad, mil inimestel olid põhimõtted, väärtused ja seisukohad. Mina ei ole sellist inimest kohanud, ei elus ega raamatus, nagu oli Volkonski.

Tuula Karjalainen "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta "- Tove Jansson on muidugi maailmakuulus Muumimamma, aga ka palju enamat. Autor soovis teda näidata kunstnikuna omas ajas ja seda, kui palju ümbritsev keskkond võib ühte naist mõjutada. Raamat balansseerib kenasti eraelulise, laiema ajaloolise vaaternurga ja Janssoni loometöö vahel. Sest Jansson pidas end eelkõige kunstnikuks ja Muumimaailm muutus tema jaoks lõpuks ahistavaks koormaks, milel tõttu tal ei jäänud aega ja võimalust tegeleda sellega, mis talle tegelikult südamelähedane oli - maalimisega. Tekitas tugeva tahtmise Muumitroll uuesti üle lugeda.

Ian Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale" ja "The Time Traveller's Guide to Elizabethan England". Kuna keskaegse Inglismaa teejuht oli huvitav, lugesin sellele otsa ka teejuhi Elizabethi-aegsele Inglismaale. Kui võiks arvata, et kahesaja aasta jooksul on maailm kõvasti edasi arenenud, siis ühest küljest see muidugi nii ongi, aga oli ka palju aspekte, mis (vähemasti minu arusamise järgi) hoopis hullemaks olid läinud. Üks oli kindel - see aeg oli hirmus vägivaldne. Kui ma oleksin tahtnud pigem lugeda, mida söödi ja seljas kanti, kuidas suheldi ja reisiti, siis pidin suure osa raamatust hoopis lugema, kuidas hukati ja tapeti. Õhh. Soovitan sellegipoolest mõlemat raamatut!

Udo Uibo "Sõnalood" on sõnade ajalugu. Kena väike kogumik huvitavatest sõnadest ja nende päritolust. Mida on ühist sõnadel soolatüügas, penikoorem, abielu, kadalipp, petersell, salvrätt ja ööviiul? Miks meil nimetatakse kaerahelbeid herkuloks, kuidas sõna pätt on oma algsest tähendusest kaugenenud, millist pikka teed mööda on meieni jõudnud sõna soni? Näiteks lausest "Üllas kuninganna veendus alluvate voorustes" poleks Kristian Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna, sest tema ajal polnud neid lihtsalt olemas. Keel areneb ja vahel tundub, et täitsa isevoolu teed, Uibo selgitab paljude sõnade arengu väga huvitaval moel lahti.

Bohumil Hrabal "Ma teenindasin Inglise kuningat" - Tšehhi kirjaniku natuke selline groteskse sisuga raamat ühe väikese inimese soovist saada suureks, saada vastu võetud, saada osaks sellest maailmast, mis on rikas ja ilus ja õnnelik. Tegevus toimub enne ja pärast teist maailmasõda, kus minategelane liigub koos ajaloovooluga ühest seiklusest ja sündmusest teise. Teost ei ole lihtne lugeda, sest stiil on selline nagu ühe hingetõmbega kirja pandud, hirmpikad laused, kuhu vahele lükitakse kõrvalisi mõtteid. Ühtlane mõttevoog, kuhu võib ära kaduda. Aga tervik mõjub.

Huumorit
Jonas Jonasson "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga". Kes on lugenud "Saja-aastast, kes hüppas aknast välja ja kadus", ei ole siin midagi uut. Lugu järgib üsna sama stiili ja rada. Kuna uudsus on kadunud, siis sama suurt muljet ei jätnud, samas naerda saab ja eriti Rootsi ühiskonna üle muiata (kes siseinfot teab). Kes "Saja-aastast" ei ole lugenud, see võtku emb-kumb neist raamatutest kindlasti ette.

Tuomas Kyro "Kerjus ja jänes". Teos on mõtteline järg Arto Paasilinna “Jänese aastale” (mida ma lugenud ei ole, aga peaks). Oma ülevõlli seikluste ja eriti lõpuosaga on ta sarnane Jonas Jonassoni teostega, kuid siin on rohkem tõsidust, nukrust ja probleeme ning autor ei keera neid olematuks, hoolimata huumorist ja satiirist. Organiseeritud kerjamise pime külg, musta tööjõu kasutamine, rahapuudus. Praeguse aja väikese inimese probleemid on tõsised, aga ometi on maailmas olemas häid ja sõbralikke inimesi ja armastust. Üks sõbranna ütles tunnustavalt - lõpuks ometi saan lugeda raamatut, mis räägib mulle kaasaegsest elust.

Willem Elsschot "Juust". Tore väike lugu ühest keskealisest ametnikust, kes saab ahvatleva pakkumise, loobub oma soojast ja kindlast postiametniku kohast ja hakkab tegelema äriga. Jah, äriks on juustumüümine. Autor balansseerib väga kenasti piiri peal, kust üleminek muudaks loo küüniliseks ja parastavaks. Aga ei, tema on kogu aeg oma kangelase poolt, isegi kui see oma uues tegevuses pigem läbi kukub.

No ja Donald Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte" sobib lugeda igas vanuses ja igal ajal, uuesti ja uuesti.

Päris pikk jutt tuli. Nii juhtub, kui nii harva kirjutada :)

Elin Toona "Ella"

Ella oli Elin Toona vanaema ja luuletaja Ernst Enno abikaasa. Autor tahtis kirjutada oma vanaemast ja emast, aga ei pääsenud ka iseennast teosesse sisse kirjutamast. Ta kirjeldab kahe eluvõõra naise argieluga toime tulemist Esimese Vabariigi ajal, kuid tõeliselt kordaminev jutt algab ikkagi siis, kui autori ema otsustab Nõukogude okupatsiooni eest põgeneda. Ta võtab kaasa tollal seitsme-aastase Elini ja oma ema Ella ja läbi vintsutuste jõuavad nad Saksamaale põgenikelaagrisse. Seal elavad nad neli aastat! Enne kui ema omale Inglismaal töö leiab ja neil ära sõita lubatakse.

Elu põgenikena Inglismaal aga pole suurt parem laagrist Saksamaal. Inglased, kes on astunud teiste riikide pinnale ainult kolonisaatoritena, ei ole võimelised mõistma, mida tähendab olla võõral maal põgenikuna, kõigest ilma jäänuna. Ema sai tööd haiglas, kui sinna lapsi ei lubatud. Nii pidi Elin esimesed päevad end haigla eluruumides peitma. Siis leidis ema talle voodi lähedases külas ühe abielupaari juures, kes päevasel ajal lapse välja ajasid ja ukse mitme tabaga kinni keerasid. Õhtuti aga istuti lihtsalt toas toolidel ja vaikiti. Kui suur õnn oli, kui nad said oma korteri, olgu viletsa ja hõreda.

Pikapeale läheb elu ikkagi paremaks ja kõik harjuvad, emagi leiab omale parema töö ja seltsielu. Elin Toona jutustus läheb hinge, seda on vahel valus lugeda, kuid lõpuks on kõigest siiski üle autori suur armastus oma vanaema vastu, kes oli optimistlik lohutaja ja alati toeks, kus autor siis ka oma rännakutel ei olnud.

Teised kirjutavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sehkendamine
Janika Kronberg, Looming
Eesti Elu

Keskaeg

Keskaeg on põnev. Millegipärast palju põnevam kui näiteks rauaaeg. Ilmselt on peapõhjuseks see, et ka teistele on keskaeg huvi pakkunud ja seda on lihtsalt palju uuritud ja huvitavaid käsitlusi ja romaane kirjutatud. Kuidagi on niimoodi juhtunud, et möödunud suvi möödus minu jaoks keskaja tähe all. Lugesin enam-vähem järjest raamatuid, mis ühel või teisel moel keskaega käsitlevad. Kõik need raamatud on üksteist kenasti täiendanud. Aga nüüd kõigist järgemööda.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"
Melchiori-sarja viies lugu. Siin tegutseb apeeker Melchiori kõrval ka tema poeg, kes Lübeckis haridust omandab ja põnevatesse seiklustesse satub, muuhulgas ka sajandi armastuse leiab. Samal ajal peab tema isa Melchior Wakenstede toime tulema mõrvade, salapärase kroonika, näitemängu korraldamise ja innuka leskprouaga. Keskajale omaselt on tegemist aeglase ja rahulikult kulgeva looga, autor võtab selgitamiseks aega, lõpplahendus on jällegi selline, mida lugejal ei oleks võimalik olnud ära arvata. Muide, kas te panite tähele, et kaanel olev kangelane kangesti isand Hargla nägu on.

Inna Põltsam-Jürjo „Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”
Raamatu aluseks on 1996. aastal Tartu Ülikooli juures kaitstud magistritöö, mille teksti on täiendatud ja lisatud illustratsioonid. Sissevaade keskaegse Tallinna söögi-joogikommetesse, üldsegi mitte igav ja akadeemiline. Kuna söömisel-joomisel on ajaloos oluline osa, siis saab siit palju teada ka lihtsalt Tallinna mineviku ja üldisemalt keskaja kohta. Lõpus on ka valik tolleaegseid retsepte – imestamiseks ja järeletegemiseks.

Johann Huizinga "Keskaja sügis"
Johann Huizinga 1919. aastal ilmunud teos on üks 20. sajandi kultuuriajaloo säravamaid saavutusi, teaduslikult põhjalik, ent ilukirjandusena loetav uurimus hiliskeskaja vaimu- ja tundeilmast. Keskendudes 14.–15. sajandi Prantsusmaa ja Madalmaade kultuuriloole, et paremini mõista kuulsate kunstnikest vendade Van Eyckide loomingut, esitab Hollandi ajaloolane Johan Huizinga (1872–1945) haarava sissevaate hiliskeskaja ilu- ja kangelasunelmatesse, armastuse ja pühaduse vormidesse, surma- ja teispoolsuse kujutelmadesse, rüütlite ja kunstnike maailma.

Selline on kirjastuse raamatutvustus ja sellele on raske midagi juurde lisada. Ilukirjandusena loetav on ta siiski pigem sellele, kellel on sobivad alusteadmised, mis aitavad teksti paremini mõista. Mina nägin teosega ikka kõvasti vaeva. Vahepeal läks nagu paremini, aga siis jällegi ei saanud midagi aru. Ehk see tuttav tunne, et kõik sõnad on tuttavad, aga kokku ei anna mingit tähendust. Teisalt muidugi on "Keskaja sügis" tõepoolest huvitav ja valgustav sissevaade keskaja inimese maailma. Huizinga toob muuhulgas ära keskaja kõige kuulsama "Roosiromaani". Ma olin sellest küll kuulnud, aga tegelikust sisust ei teadnud midagi. Praegusaja inimesele on "Roosiromaan" üsnagi mõistetamatu teos. Kui Ian Mortimer oma "Ajaränduri teejuhis keskaegsele Inglismaale" kirjutas rohkem keskaegse maailma toimimisest üldiselt, siis Huizinga kirjutab justnimelt keskaegse inimese mõttemaailmast, niipalju kui seda olemasolevate materjalide põhjal rekonstrueerida annab. Ilmumise ajal oli teos väga uuenduslik, sellisel viisil ei olnud keegi ajaloole varem vaadanud.

Tõlkinud Mati Sirkel

Bill Bryson "Kõiksuse lühiajalugu"
"Kõiksuse lühiajalugu" ei räägi muidugi ainult keskajast, Bryson tahab anda ülevaate kõigest, mis meie ümber on. Inglise keeles ongi teose pealkiri Short History of Nearly Everything. Universumist, planeedist Maa, inimesest ... Bryson kirjutab sellest kõigest läbi teadlaste, ehk nende inimeste, kes oma mõtte- ja teadustööga jõudsid nende asjade lahtiseletamiseni.

Keskaeg ei olnud teaduse arengus just kuigi viljakas aeg. Sest keskaja inimese mõttemaailm oli hoopis teistsugune, siis mõeldi pigem nii, et midagi ei tohi muutuda, siis on maailm korrastatud ja õige. Seetõttu on mõistetav, et selline suhtumine ei aidanud kuigipalju kaasa teaduse arengule. Samas päris ilma suurte teadlaste ja avastusteta ei saanud läbi ka keskaeg. Näiteks sellised nimed nagu Roger Bacon, Kopernikus, Galileio Galilei ja muidugi Leonardo da Vinci.

Tõlkinud Henn Käämbre

Ka oma "Ringkäigus kodumajas" puudutab Bryson keskaega. Nii et need kaks populaarajalooteost annavad samuti kena täiendust keskajast huvitatule.

Karl Ristikivi "Põlev lipp", "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud" 
Karl Ristikivi kolm teost "Põlev lipp", "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud" üldnimetusega "Kroonikate triloogia" lisavad kõigele eelnevale ka ilukirjandusliku käsitluse. Ma ei oska ausalt öeldes nende kohta enam midagi asjalikku arvata, kui lugemisest juba nii palju aega möödas on. "Põlev lipp" oli ehk kõige staatilisem ja sisaldas liiga palju arutlusi ja liiga vähe seiklusi, samas "Surma ratsanikud" oli täitsa põnevik. "Viimne linn" jäi siis kuhugi vahepeale. Panen siiski kirja teoste lühiülevaate Wikipedia järgi.

"Põleva lipu" sündmused leiavad aset Lõuna-Saksamaal ja Itaalias aastatel 1266–1268. Lugu jälgib Švaabi hertsogi ja Staufenite koja viimase võsu, Konradini luhta läinud katset ühendada Saksamaa ja Itaalia ühise kuninga võimu alla. Konradin on sündmuste alates 16 aastane ja Ristikivi kujutab teda ausa ja õilsana, ta on pühendunud oma ülesandele võita tagasi Sitsiilia kuningriik, mis tema vanaisa Friedrich II sohipoja Manfredi käest on langenud Anjou Charles'i kätte.

"Viimne linn" manab lugeja silma ette apokalüptilise nägemuse Püha Maa viimase ristisõdijate linna Akko langemise moslemite kätte aastal 1291. Kroonika jutustaja on Ateena hertsogi valdustes sündinud hospitaliit Roger Blondel de Tressalin, kes räägib oma elu lugu. Põgenemine viib Rogeri Küprosele ja Akkosse, kus ta liitub Templiorduga. Pärast aastatepikkust ausat teenistust heidetakse ta ordust reeturliku valesüüdistuse peale välja, misjärel ta võetakse Hospidaliordusse. Romaani kolm viimast peatükki kirjeldavad dramaatiliselt Akko langust ning viimaseid lahinguid selle eel.

"Surma ratsanikud" viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas kaos ja inimisiksuse laostumine. Romaan kirjeldab Roger de Flori juhitud ajaloolise palgasõdurite kompanii Kataloonia Suure Kompanii seiklusi 14. sajandi alguses Vahemere piirkonnas.

Loetud raamatute nimekiri: 2015

1. Carl Mothander, Kulinaarsed vested
2. Piret Mäeniit, Loomaaia jäljerajad
3. Daniil Harms, Siil ja siisike
4. Liis Klaar, Mulgivanaema meekook
5. Indrek Hargla, French ja Koulu Tarbatus (e)
6. Indrek Hargla, Frenchi ja Koulu reisid (e)
7. Neil Gaiman, Trigger Warning (e)
8. Bruno Schultz, Kaneelipoed
9. Dino Buzzati, Koer, kes oli näinud Jumalat
10. Jaan Kaplinski, Jutte
11. Poul Anderson, Kõrge ristiretk
12. Kristiina Ehin, Kaitseala
13. Poul Anderson, Murtud mõõk
14. Poul Anderson, Kolm südant ja kolm lõvi
15. Poul Anderson, Jumalate sõda
16. Kristiina Ehin, Simunapäev
17. Kristiina Ehin, Emapuhkus
18. Kristiina Ehin, Viimane monogaamlane. Luuletused. Jutud
19. Tove Jansson, Muumitroll
20. Jaan Tootsen (koostaja), Eesti mõttemaastikud. Ööülikooli loengud
21. Luule Viilma, Ellujäämise õpetus I
22. Hasso Krull, Kui kivid olid veel pehmed
23. Viivi Luik, Varjuteater
24. Indrek Hirv, Kassitoome
25. Margaret Atwood, Pinnaletõus
26. Indrek Hargla, Süvahavva. Teine suvi
27. Hardo Pajula, Majanduslik inimene ja poliitiline loom (e)
28. Margaret Atwood, Pime palgamõrvar
29. Jelena Skulskaja, Marmorluik
30. Theodor Kallifatides, Uus maa minu akna taga (e)
31. Hille Karm, Midagi head
32. Tõnu Õnnepalu, Lõpetuse ingel (e)
33. Mart Helme, Kaks mõõka. Hiina jutud
34. Margaret Atwood, Orüks ja Ruik
35. O. Henry, 100 valitud novelli. Esimene raamat
36. Klaus Bednarz, Päikesest ida pool
37. Saki, Küdooniapuu
38. Carnarvoni krahvinna, Lady Almina ja tegelik Downton Abbey (e)
39. Wilkie Collins, Woman in White (e)
40. Heiti Talvik, Kohtupäev (e)
41. Stephan Bartels, Till Raether, Mida mehed tunnevad?
42. Stefan Klein, Da Vinci pärand
43. Olavi Ruitlane, Vee peal
44. Jan Guillou, Tee Jeruusalemma
45. Jan Guillou, Templirüütel
46. Jan Guillou, Riik tee lõpus
47. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja mõrtsukalik abielu
48. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja kohutav turist
49. Stanley Wells, Kas on tõsi, et Shakespeare ...?
50. Stefan Klein, Kas kõik on juhus?
51. O. Henry, 100 valitud novelli. Teine raamat
52. Neil Gaiman, Maddy Gaiman, Love, Fishie (e)
53. Neil Gaiman, Interworld (audio)
54. Ruth Reichl, Tender at the Bone (e)
55. Ruth Reichl, Comfort Me With Apples (e)
56. Neil Gaiman, Manuscript Found In A Milk Bottle (e)
57. Neil Gaiman, Day of the Dead: A Babylon 5 Scriptbook (e)
58. Neil Gaiman, A Little Gold Book of Ghastly Stuff (e)
59. Mihhail Bulgakov, Saatanlik lugu. Saatuslikud munad. Koera süda
60. Kobie Krüger, Pere keset loodust. Mahlangeni
61. Kobie Krüger, Pere keset loodust. Kõnnumaa võlu ja ilu
62. Lewis Pugh, 21 Yaks and a Speedo
63. Neil Gaiman, Ghastly Beyond Belief (e)
64. Käbi Laretei, Evald Okas, Okas ja Käbi

Charles Stross "Vürstkaupmeeste" sari

Kui Charles Strossi "Vürstkaupmeeste" sari eesti keeles ilmuma hakkas, lugesin arvustusi ja leidsin, et see võiks olla just midagi sellist, mis mulle peale läheb. Alternatiivmaailmad, tarmukas naispeategelane, praeguse ja endisaegse maailma segunemine ja sellega kaasnevad konfliktid. Need on nii teose tugevused kui ka nõrkused. Alternatiivmaailmaga on kõik korras - eksisteerib paralleelmaailm, mis ajaliselt ja geograafiliselt on täpselt samasugune, kui meie oma, kuid mille areng on kusagil ajaloo punktis teisiti liikunud. Kui praegune maailm on praegune USA, siis teises maailmas on sellelsamal pinnal keskaegne Gruinmarkti kuningriik ja osa maast metsikute indiaanlaste võimu all. Teises raamatus selgub, et on olemas ka kolmas maailm ja teoreetiliselt võib neid olla lõpmatu hulk, ehk heidab autor sellele edasistes osades ka valgust.

Teises maailmas on inimesed, kes suudavad teatud medaljoni abiga kahe maailma vahel liikuda. Peategelane Mirjam, kes on 32 aastat elanud rahulikku elu ja tipptasemel majandusajakirjanikuna elatist teenib, avastab ühel hetkel, et ka tema kuulub nende inimeste hulka, kes ennast Klanniks nimetavad. Sellest saab alguse peadpööritav ja kaasaegselt kiire põnevik. Ta kaotab oma töökoha, kistakse teise poole võimuvõitlustesse, tahetakse ei-tea-kellele mehele panna ja et sellest kõigest veel vähe ei oleks, siis ka maha lüüa.

Siit tuleneb ka teose miinus minu jaoks - peategelase isik. Ta on majandusajakirjanik, üsna terane, kuid siiski üles kasvanud kaasaegses Ameerikas, ja me teame, mida see tähendab. Aga sattudes uude olukorda, ei löö ta vedelaks, vaid asub tarmukalt asju oma äranägemise järgi ajama. Muuhulgas suudab vältida elukutselisi palgamõrtsukaid, neid nagu muuseas selja tagant maha lastes, teha kahjutuks pomme, uurida välja oma pere räpaseid saladusi ja alustada edukat äri kolmandas maailmas. Minu jaoks on seda kõike ühe naise kohta liiga palju, ehk sellise peategelasega ei ole võimalik samastuda ja seega ka talle eriti kaasa tunda. Kui Miriam kolmandas osas ebakohase käitumise pärast koduaresti pannakse (hukkamise asemel), siis tegelikult jättis see üsna külmaks. Teose inimestevahelised konfliktid jäävad kuidagi pinnapealseks, igal tegelasel on oma rohkem või vähem hämarad motiivid, mis tema käitumist suunavad. Ma ei teagi, mis see on, mis mind häirib - need ei ole psühholoogiliselt usutavalt kirja pandud?

Seega jääb järele praeguse ja endisaegse maailma segunemine ja sellega kaasnev konflikt, mis paneb edasi lugema. Paralleelmaailmade toimimine, millest üks elab keskajas ja teine kusagil tööstusrevolutsiooni eelses. Kummaski ei ole naistel erilist sõnaõigust ega võimu. Viis, kuidas Klann oma võimet maailmade vahel liikuda ära kasutab - veab kaupa ühest maailmast teise, et selle abil rikastuda. Klanni keerulised peresuhted (vereliini tuleb iga hinna eest elus hoida!), vastavalt maailmale siis keskaegne või tööstusrevolutsiooniaegne olustik.

Eesti keelde on sarja kuuest raamatust tõlgitud esialgu kolm: Pereäri, Peidus perekond ja Tulundusühistu klann. Esialgu plaanis autor sarja kolmeosalisena, kuid kirjastus polnud nõus ja nii pidi Stross jagama oma kirjutatu kuueks osaks. Tulemuseks on see, et ükski raamat pole iseseisev teos, kus mingidki otsad lõpuks kokku sõlmitakse. Huvitav oleks edasi lugeda küll, aga ka mitte nii huvitav, et ma ingliskeelsed versioonid ostaks. Ahjaa, autori määratluse järgi ei ole see fantasy, vaid science fiction.

Remargina veel, et vürstkaupmehed kõlab ikka nii võõralt. Mul oli pealkirjas ka esialgu vürtskaupmehed, enne kui nägin ja ära parandasin. Vürtsidega kauplejad on ikka palju tuttavamad tegelased.

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:

Armin Kõomägi "Minu Mustamäe"

Ei istunud Armin Kõomägi "Minu Mustamäe" mulle üldsegi. Ehk ei oleks pidanud seda lugema keskaja ajaloo ja alternatiivajaloolise fantasy vahele. Kogu see kaasaegse mehe paine ei tõmmanud kaasa. Kõomägi novellid on väga selgelt ja äratuntavalt mehe kirjutatud, ei teki hetkeksi kahtlust. Väga maskuliinsed, peategelased on enamasti väikese kiiksuga mehed, vandesõnu autor ei karda. Ma ei ole üldiselt eriti tundlik kirjanduses ropendamise suhtes, aga mulle siiski ei meeldi, kui autor mind kui lugejat p...sse saadab.

Teose esimene novell - Minu Mustamäe - tundus kõige tugevam. Siin räägib Kõomägi iseendast, teeb jalutuskäigu oma lapsepõlve Mustamäele, näeb terava pilguga nii toonastes kui ka praegustes oludes groteski. Aga lõpuks vajub ka see lugu ära ülesloetlemisse, millises majas ta sai, millises ei saanud ja millises sai peaaegu. Teos koosneb kahest osast - Mustamäe lugudest ja "Muudest lugudest". Samas on neis kõigis suur ühisosa. Kõik lood toimuvad linnas, mitmes on fantastilist elementi, abielurikkumist, lihtsate inimeste lihtsaid tegusid. Autor ise ütleb: "Triviaalsus pikitud fantastikaga ja ikkagi selline mitte eriti hästi varjatud soov olla vaimukas." Nõustun.

Teised kirjutavad:
Kirjaniku koduleht
Katkend raamatust
Indrek Hargla, Looming
Lugemissoovituse blog
Jan Kaus, Postimees
Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Nõudmiseni

Raamatusõltlastele

Klassikaraadio

Kiiksu lugemisarhiiv

Kirjandusministeerium

Intervjuu autoriga, Keskus

Intervjuu autoriga, Ekspress

Ian Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale"

Kes ei tahaks reisida keskaegsele Inglismaale? See oleks hirmus põnev, näha oma silmaga kõike seda, millest ainult raamatutest ja piltidelt aimu saab. Tegelikult ka? Oled sa ikka kindel? Nojah, esimene asi, mis sind linna jõudes tervitab, on hais. Üle Exeteri kõrgub võimas katedraal, selle väravaid ääristavad kaks uhket torni ja ümbritseb võimas linnamüür. Aga linnavärava lähedal läheb porine tee üle oja. Selle kallastel on näha prügihunnikuid, katkisi anumaid, loomaluid, sisikondi, inimese väljaheiteid, roiskuvat liha. Ega seda oja asjata Sitaojaks kutsuta. 

Niimoodi algab käsiraamat 14. sajandisse rändajale. Ian Mortimeri "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale" on mõeldud selleks, et te ei peaks ise sinna reisima. Sest praegusaja inimesele ei ole keskaeg eriti mokkamööda koht. 

Peamine põhjus, miks tasuks vältida elu keskaegsel inglismaal, ei ole mitte vägivald, lame huumor, kehvad teed, klassisüsteemis peituv ebaõiglus, suhtumine religiooni ja hereesiasse ega ka äärmine seksism. Selleks on hoopis haigused. (lk 225). 

Keskaeg oli suurte kontrastide ajastu, aga paljud üldlevinud arvamused lööb Mortimer uppi. Näiteks arvamuse, et keskaeg oli hirmus räpane ja keegi ei pesnud ennast kunagi. Selge see, et keegi ei käinud iga päev duši all, isegi mitte kuningas, aga nii oma keha kui kodu puhtuse eest hoolitseti siiski nii hästi kui see aeg võimaldas.

Mortimer käib läbi peamised karakteristikud nagu maastik, rahvas, keskaegne karakter, seadus, hügieen. Ta annab nõu, mida selga panna, süüa ja juua, kuidas ühes paigast teise reisida ja kus peatuda. Ma ootasin antuke rohkem kaasaegse reisijuhi moodi raamatut, aga põhiosas on tegemist siiski ajastule iseloomulike asjade kirjeldustega. Samas tavalisest ajalooraamatust eristabki "Ajaränduri teejuhti" just vaatepunkt. 

Autor kirjutab keskaegse Inglismaa elavaks kogukonnaks. Kui ajalookirjutus käsitleb oma ajastut kui surnut ja maha maetut, siis see, mida tema kohta väita saab, piirdub rangelt teemadega, mis tulenevad meile teada olevatest andmetest. Aga kui seda käsitleda elava paigana, on ainsaks piiriks autori kogemused ja see, kuidas ta tajub lugejate vajadusi, huvisid ja uudishimu. (lk 344). 

Mortimer ei pillu igal leheküljel vaimukusi nagu Bill Bryson (kes oma "Ringkäigus kodumajas" muuhulgas ka Inglismaa keskajast kirjutab ja mis lugedes vahel meelde tuli), aga ta oskab hästi välja tuua ajastu kontrastid ja selles ka huumorit näha.

Kui teil on piisavalt süüa ning õnnestub vältida kõikvõimalikke surmaga lõppevaid nakkushaigusi, sünnituste käigus ellu jääda, tinamürgistus ja ühiskonnas lokkav vägivald üle elada, võib te eluiga üsna pikaks kujuneda. Ainus, mille pärast teil muretseda tuleb, on arstid. (lk 249)

Kui 14. sajandil on midagi, mida ilmtingimata nägema peab, siis on see piigivõitlus. Kus mujal näeksite te ühiskonna kõige priviligeeritumaid liikmeid riskimas haavatasaamise ja surmaga selleks, et teistel meelt lahutada? Kus mujal terves ajaloos võiksite näha rikkaid ja vägevaid mehi maksmas privileegi eest murda oma kael ja läbi torgata teise oma? (lk 303)

Rahumeelsed piigivõitlused, mille käigus võideldakse kaetud teravikega piikidega, lõpevad surmaga õige harva. Mõnikord murrab rüütel kaela hobuse seljast kukkudes, mõnikord katkeb kiivririhm või leiab piik prao turvise plaatide vahel. Enamik vigastusi piirdub korraliku marrastusega, hammaste kaotamisega ja murtud luudega. Seega on need lõbusad sündmused. Neid käib vaatamas palju rahvast. (lk 305)

Tõlkinud Victoria Traat, Inger Traat.

Muide, Mortimer on kirjutanud ka "Ajaränduri teejuhi Elizabethi-aegsele Inglismaale". 

Teised kirjutavad:
Vaata näidislehekülgi
Seriously? (koos ühe raamatus toodud õõvastava pildiga, kus põletatakse templirüütleid, aga mis on raamatus sellepärast, et pildilt on hästi näha, millised olid tol ajal aluspüksid.)

loterii

Postimees

ERR

Lugemiselamused

Inna Põltsam, Sirp
Kiiksu lugemisarhiiv

Albert Trapeež "Armastades"

Armastades 1

kui sa öösel tuled mu juurde
kui sa öösel tuled mu juurde
uksekell heliseb
ksülofon
mis mängib hümni
kui astud treppidest üles
kui astud treppidest üles
juuksed lehvimas
tuuletuses
minu kehas ja hinges

suu suul
kohtume
kallistame
suu suul
meis vohab elu
olemine enne olemist
olematus pärast lahkumist

öösel tuled mu juurde
öösel tuled mu juurde
ööst saab igavik

Armastades 2

Vabaduse väljak on ümmargune
Vabaduse väljak on ümmargune
kui mõtlen sinule
kui ma üldse midagi muud ei mõtle
kui tunnen
kui haistan
kui katsun
seda keha
täis vabadust
ja iha

kui mõtlen sinule
muud midagi ei mõtle
suudeldes huuli
mis pilvedena hõljuvad üle taeva
ja Kaarli puiestee
lõpmatusse häbemesse
meelitab mind
üks põõsastes
siutsuv lind

igatsen sind

Ruth Reichl "Küüslauk ja safiirid"

Ruth Reichli "Küüslauk ja safiirid", alapealkirjaga Toidukriitiku salaelu on segu heast jutuvestmisoskusest, heast toidust ja heast huumorist.

Ruth Reichl töötas 1993-1999 ajalehe New York Times restoranikriitikuna. Selleks, et saada külastatud söögikohtadest taskaalustatud ja õige mulje, oli hädavajalik, et teda restoranides ära ei tuntaks. Sest niipea, kui see juhtus, sai ta maailma parima personaalse teeninduse osaliseks, talle toodi spetsiaalselt tema jaoks valmistatud toidud, kõik muidugi selle nimel, et saada ajalehte kiitev arvustus. Sest restoraniomanikud teavad väga hästi, kuidas positiivne või negatiivne arvustus väga otse nende sissetulekutele mõjub. Reichli pilt rippus iga New Yorgi restorani teadetetahvlil. Hea näide toidukriitiku tähtsusest on siin: ühe Chicago restorani köögi seinal rippus selline silt: Kuidas tunda ära toidukriitikut.

Niisiis leidis Reichl omale parukapoe ja koos tuttava näitlemisõpetaja abiga alustas muutumismängu. Ta kehastus erinevateks naisteks, muuhulgas oma emaks, mis oli üsnagi hirmutav kogemus. Aga teiste naiste kehastamine hakkas lõpuks mõju avaldama - võõraste riiete, paruka ja meigi all hakkas kaduma tema ise ja esile tõusid võõrad mõtted ja tunded.

Carol ei käinud peale. "Niisiis loobud maskeeringutest ja lähed oma näoga?"
Raputasin pead. "See poleks õige. Tead küll, kuidas siis on, kui ma maskeeritud ei ole: lihalõigud on suuremad, toit saabub kiiremini ja istekohad on mugavamad. Ükski restoran ei saa hetke ajel toitu muuta, kuid kui kohale ilmub New York Timesi kriitik, siis head äraolemist pakkuda on ikka võimalik. Köök valib välja suurimad vaarikad. Maitre d' annab talle vaikse laua söögisaali keskel ja ainult temale pühenduva kelneri. Sommeljee kannab hoolt, et iga vein, mida ta tellib, oleks hea ja et ta klaas poleks kunagi tühi. Magustoidukokk teeb lisajõupingutuse." Viipasin meie suurele kabiinile. "Sa tead, et ma ei saa sellel iga kord juhtuda lasta, kui välja sööma lähen." (lk 323)

Reichl oskab hästi jutustada. Tema kirjeldused restoranidest, toitudest, oma muutumismängust, emast on kõik huvitavalt kirja pandud. Pärast restoraniskäigu vabas vormis kirjeldamist toob ta ära ka selle arvustuse, mille ajalehele kirjutas. Lisaks on raamatus ka retseptid. Retseptid on lihtsad ja järeletehtavad ja tunduvad väga maitsvad.

Tõlkijad Lii ja Talvi Tõnismann on olnud oma töös väga püüdlikud, üleliia püüdlikud. Ühest küljest on tõlge lihtne ja ladusalt loetav, aga siis komistad sõnade otsa, mis panevad heal juhul kulme kergitama ja halvemal juhul detektiivitööd tegema. Pärast kaukaasia rassi ja gruusia aktsenti (New Yorgis!?) panid rugalad lihtsalt naerma. Aga tõsist uurimistööd pani tegema hoopis lappeliha. No misasi on lappeliha? Isegi kõikvõimas google leidis vaid mõne tulemuse.

Et teil ei oleks vaja vaeva näha, siis siin on minu lingvistilise uurimistöö tulemused:

Kõigepealt tsitaat - eestikeelses raamatus lk 76, peatükis "Umamit otsimas", kohas kus Ruth on koos Raymond Sokoloviga, kes oli Timesi toidukülje toimetaja seitsmekümnendate alguses, Kang Suh' nimelises Korea restoranis menüüd uurimas:
Uurisin veel minuti menüüd ja küsisin: "Kas sa arvad, et me võiksime leida mõne eufemismi, mis muudaks grillitud lappeliha Ameerika publikule ahvatlevaks?"

Eesti murrete sõnaraamatus on termin täiesti olemas ja selgub, et tegemist on sea küljetükiga. Huvitav on, et seda ei saagi mõne kindla piirkonnaga seostada, vaid sõna on kasutatud nii lõunapool kui ka rannikul. Mõnel pool kasutatakse ka varianti lapeliha.

lappeliha

• (sea) külje- või vaheliha lappe liha on vaheliha, [mis] on sisikoǹna, `kopsu ja südame vahel Jõelähtme (rannikumurre);
• lappe liha [on] küĺle liha /Tori;
• lappeliha one pekine liha - - one kubeme liha /Kodavere (idamurre);
• kinsu liha ja teene on lappe liha; lappe liha ei taha `soolduda /Pilistvere;
• siä lappeliha lõegati kõik tükkides /Kolga-Jaani;
• nüid om lappeliha, mõni `ütleb lape, aga vanast üteldi vaheliha /Nõo;
• lappeliha [on] tsia küĺleluie pääl /Kambja;
• lappõliha iks kõgõ parõmb liha /Põlva;
• t́sialiha om kõrdlikanõ, kõrd `valgõt, kõrd verevät tu̬u̬ lappõliha siseh /Setu

Ma olin pool aastat teadmatuses, miks sea küljeliha ameeriklastele ometi peale ei lähe. Aga nüüd läheb veel põnevamaks, sest sain ingliskeelse versiooni ja originaalis kõlab sama lause niimoodi:
"I studied the menu for another minute and then asked, "Do you think we could come up with any euphemism that would make grilled tripe enticing to an American audience?"

Tripe! Tripe on looma võrkmagu või ka laiemalt öeldes rupskid. Igatahes tundub, et eestikeelse lappeliha näol on tegemist sea küljest pärit tükiga, millel loomamaoga midagi ühist ei ole.

Tänan tähelepanu eest, selleks korraks on lingvistilise uurimistööga ühel pool.

Teised kirjutavad:

Jagatud rõõm (koos raamatust pärit juustukoogi retseptiga!)
Kruusatee
Raamatusõltlastele
kultuuritarbija60+
Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Jaan Martinsoni raamatublogi
Kiiksu lugemisarhiiv

David Suchet ja Geoffrey Wansell "Poirot ja mina"

Agatha Christie ja Hercule Poirot fännid loevad seda raamatut niikuinii. David Suchet mängis BBC filmides Poirot'd 25 aastat ja on saanud enamiku vaatajate jaoks Poirot võrdkujuks. Siiski on raamat pigem suunatud Briti lugejale või siis sellisele lugejale, kes on hästi kursis Briti näitlejate ja filmidega. Sest Suchet loetleb mõnuga üles terve hulga näitlejaid, kellega ta koos nendes filmides mängis. Lisaks ka need näitlejad ja lavastajad, kellega ta Poirot filmide vahepeal teatris koos mängis. Ehk vahepeal on raamat natuke kuiv ja isegi igavavõitu.

Huvitav on see osa, kus ta kirjeldab, kuidas ta jõudis Poirot'le iseloomuliku hääle, kõnnaku ja stiili juurde. Suchet on peaaegu sama suur pedant kui Poirot ise oli ja ei tee lavastajale mingeid järeleandmisi selles, kuidas tema Poirot'd ette kujutab. Tema moto oli - võimalikult autoritruu. Olemata kuigivõrd kursis näitlemise või filminäitlemisega, oli minu jaoks huvitav, kui palju tööd ja vaeva näitleja näeb sellega, et tema kehastatav tegelane ekraanil võimalikult loomulik ja elutruu välja paistaks. Või kui tähtis on see, et ka vaatajad rahule jääksid. Suchet luges põhjalikult läbi kõik Christie Poirot' teosed, tegi omale pika nimekirja talle iseloomulikest joontest ja harjutas-harjutas-harjutas.

Muuhulgas saab teada üht-teist ka proua Christie enda kohta, aga kes on tema mälestusteraamatut lugenud, sellele ei midagi uut.

Tulin ühel hommikul oma kodunt Pinneris metrooga Londonisse, lugesin omaette ja mõtisklesin oma mõtteid kuni rong linna jõudis, kui korraga - ootamatult - keegi vagunis täiest kõrist hüüatas: "See on Poirot!"
Tõstsin pilgu ja nägin, et hüüdjaks oli olnud kombekohaselt riides nunn, kes nüüd mööda vagunit minu poole jooksis. Ta tuli ja istus otse minu vastu, pressides end kahe pahaaimamatu reisija vahele, krabas mul käest ja raputas kõvasti, öeldes, kui hea meel tal on minuga kohtumise üle. Ma naeratasin nii kenasti, nagu oskasin, ja noogutasin viisakalt.
Aga sellega asi ei lõppenud. Nunn seletas mulle, et lõpetas just "vaikimisperioodi" ja rõõmustab, et saab väljendada heameelt minu nägemisest. Edasi rääkis ta kogu vagunile, nii kõvasti kui hääl lasi, et talle ja teistele kloostriõdedele meeldib pühapäevaõhtuti pärast pimeduse saabumist Poirot'd vaadata, isegi kui kloostri reeglid seda päriselt ei lubanud.
"See on üks meie keelatud saladusi," luksus ta naerda. "See on päris tore."
Selleks ajaks olin ma näost punane nagu peet ega tahtnud midagi rohkem, kui et vagunipõrandas avaneks luuk ja pillaks mu rööbastele, ükskõik mis, aga peaasi, et sealt pääseksin - tundsin ennast nagu oleksin staar mingis pornofilmis, mida iga pühapäeva õhtul kloostris näidatakse. (lk 214)

Tõlkinud Ragne Kepler

Lühike klipp, kus Suchet näitab, mismoodi ta Poirot hääleni jõudis:

Teised kirjutavad:

Margus Haav, ERR
Lugemiselamused

Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.

Jõudsin Jeanette Wintersonini kogemata. Ma olin küll tema neli raamatut omale riiulisse ostnud ja vahel ka nende lugemise peale mõelnud, aga ta tuli minu juurde just nüüd ja just praegu.

Kirg
Tuletornipidamine
Kivist jumalad
Apelsinid pole ainsad viljad

Kõik need neli teost on täiesti erineva süžeega ja ometi nii sarnased. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis (ma armastan kordusi!). Tema teoste juures meeldibki mulle eelkõige nende stiil ja rütm. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Lõpuks ei olegi nii tähtis, millest ta kirjutab, sest lugeda on igal juhul nauding.

Omaelulooline "Apelsinid pole ainsad viljad" on Wintersoni debüütromaan, mis ta tuntuks tegi. Ja kuigi on kurdetud, et pole nagu õiget narratiivi ja sisu, siis minu jaoks oli seda piisavalt. See teos rääkis eelkõige vajadusest olla mõistetud, kuhugi kuuluda ja võimalusest või võimatusest olla teistsugune.

"Kivist jumalad" on hoiatusulme, mida ma lugesin naudinguga. Kuid kui pärast teose käestpanemist järele mõtlema hakkasin, siis leidsin, et sisu ei istunud mulle tegelikult eriti. Winterson kirjeldab maailma, kus inimesed ei oska elada jätkusuutlikult, niimoodi, et meie planeet kannatada ei saaks. Ja vahet pole, et aega mõõdetakse miljonites aastates, inimesed on kõigil ajastutel, planeetidel või paikades ühesugused. Lootust ei ole ja ei tule. Ausalt öeldes jättis suhteliselt külmaks. Aga jällegi - viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sõnu ritta laob, on niivõrd kaunis, et lihtsalt loed ja naudid. Võrreldes "Kire" ja "Tuletornipidamisega" jääb see teos minu jaoks tagaplaanile.

Lood. Winterson on lugudejutustaja. Eriti on lugusid täis "Tuletornipidamine", mis räägib üheaegselt nii 19. sajandil elanud Babel Darki kahestunud elust kui ka tüdrukust, kes kasvas üles tuletornis Pew juures ja õppis seal nii tuletornipidamist kui ka lugude jutustamist.

Aga kõigepalt oli "Kirg". Lugu, mis seob enda sisse maailma, kus valitsevad tunded ja mitte niisama tunded, vaid sellised, mis tõstavad kõrgustesse ja varastavad südameid, kus armastus võib muutuda vihkamiseks, mis on määratu ja meeletu. Kus armastus on kirg ja vihkamine kinnismõte. Napoleoni armee sõdur Henri, kelle armastusest Napoleoni vastu sai vihkamine, Veneetsia paadimehe tütar Villanelle, kelle elu juhtis kirg ja süda. Iga lause on omaette maailm ja maailm mahub ühte lausesse. Lihtsalt loed ja kaod sõnade voogudesse.

Winterson räägib lugusid. Ja ma usun teda.

Saabudes Veneetsiasse meritsi, nagu seda peakski tegema, näib, nagu tõuseks eespool üles väljamõeldud linn ja väreleks õhus. 

Selles nõiutud linnas tunduvad kõik asjad võimalikud olevat. Aeg peatub. Südamed löövad. Tõelise maailma seadused on ajutiselt katkestatud. Jumal istub sarikatel ja pilkab kuradit ja kurat müksab Jumalat sabaga. Nõnda on see alati olnud. Räägitakse, et paadimeestel on ujulestadega jalad ja kerjus ütleb, et ta nägi noort meest vee peal kõndimas. 

Kui sa peaksid mind jätma, muutub mu süda veeks ja voolab minema.

Suure kella maurid viibutavad haamrid tagasi ja löövad kordamööda. Varsti tunglevad väljakul kehad, nende soe hingeõhk tõuseb üles ning moodustab pea kohal väikesi pilvi. Minu hingeõhk tuhiseb otse minu ette nagu tuld purskaval draakonil. Esiisad hõikavad üle vete ja Püha Markuse orel alustab. Jäätumise ja sulamise vahel. Armastuse ja meeleheite vahel. Hirmu ja seksi vahel on kirg. Mu aerud lebavad vee peal. On uusaastahommik, 1805.  

(Kirg, lk 87)

*

PEW, MIKS MINU EMA ISAGA EI ABIELLUNUD? 

Tal polnud selleks aega. Isa tuli ja läks. 

Miks Babel Dark Mollyga ei abiellunud? 

Dark kahtles Mollys. Ära kunagi kahtle selles, keda armastad. 

Aga võib-olla ei räägi nad sulle tõtt. 

See ei loe. Sina räägi neile tõtt. 

Mida sa sellega mõtled? 

Sa ei saa olla teise inimese ausus, lapseke, aga sa saad olla iseenda ausus. 

Mida ma siis ütlema pean? 

Millal? 

Kui ma kedagi armastan? 

Seda peadki ütlema.   

(Tuletornipidamine, lk 70)

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa