Tundsin toona neid raamatuid lugedes teatud võõristust - ühest küljest oli see maailm, millest seal kirjutati, väga erinev minu nooruspõlve-aegsest Eestist (50-ndate Suurbritannia) ja see nagu põhjendab seda, miks raamatus kirjeldatu nii võõras on. Samas aga - inimesed on siiski igal ajal ja igal pool sarnased (mina usun). Minu maailmas inimesed üksteisega niimoodi ei käitunud. Ei käitu ka nüüd, kakskümmend aastat hiljem.
Ma näen nüüd, et see, mis ma just kirja panin, ei päde eriti. Muidugi ütlevad mehed ja naised üksteisele inetusi, halvustavad, mängivad mänge, manipuleerivad. Nagu varem, nii ka praegu. Ilmselt on see mingi kirjutamise viis, stiil, teatud märksõnad või midagi sellist, mis nii teistmoodi tundub. Oeh, ma ei oska seda üldse kirja panna. Ühesõnaga, mulle ei meeldinud need inimsuhted, mis mulle lehekülgedelt vastu vaatasid. Atwood on sündinud 1939 ja "Pinnaletõus" on kirjutatud 1972. aastal. 72. aasta Kanada on ju üks hoopis teine paik. Aga siis, kui ma juba arvasin, et see on üks järjekordne teos sellest, kuidas mehed domineerivad ja naised neid teenivad ja kannatavad ja alla annavad, läks teos minu jaoks käima, üsna lõpus.
Mõned lugejad on just selle osa kohta öelnud, et nad ei saanud aru, mis oli päris ja mis mitte. Ja et see nagu pööras kõik ümber. Täpselt nii oligi, lõpp pööras kõik ümber ja psühholoogilisest romaanist sai korraga fantastiline. Või ka mitte, oleneb vaatepunktist. Igatahes oli lõpplahendus võimas.
Noor naine sõidab paari sõbraga oma vanematekoju kaugele kõnnumaale, sest saab teate, et ta isa on kadunud. Vaikselt rullub lahti minevik ja toob aja möödudes üles üha enam seda, mis on olnud maetud ja arvatud, et kadunud. Peategelane eraldab end järjest enam oma kaaslastest ja tegeleb oma isiklike painajatega, mis seal lapsepõlvekodus pinnale tõusevad, kuni lõpuks ... Aga seda ma siin ära ei räägi.
Tõlkinud Karin Suursalu
Margaret Atwood kirjandusfestivalil HeadRead 2015 (jah, muidugi on mul autogramm ka :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar