esmaspäev, 18. mai 2015

Hasso Krull "Kui kivid olid veel pehmed"

Hasso Krulli "Kui kivid olid veel pehmed" on poeem. Nii vist nimetatakse värssjutustusi. Peale selle on ta loomislugu ja siis põrguskäimise lugu. Üks päris poeemlik jutustus. Eepos lausa.

Loomisloos müttavad ringi Vanaisa ja mina. Mina on vist Vanapagan. Trikster igatahes.

Kui kivid olid veel pehmed, siis oli maa peal tihe udu. 
Maa oli uduga kaetud, udu oli maa
peal, udu oli maa all, udu oli
maa.
Udu oli udune maa.

Maa toodi noka vahel üles, meri lauldakse maaks, sääsed pinisesid, sääsed olid kohe alguses, ja saun, inimesed sündisid saunas, kõik inimesed, ja maailm oli maailmatusuur saun. Vanaisa tahab teha ilusat siledat maad, aga "mina" ei lase, Vanapaganal on omad soovid ja maa saab selline muhe. Sai lõpuks vaikselt omasse mõõtu.

Teises osas varastavad paganad mõisa aida võtmed ära ja siis peab üks noor tütarlaps neile läbi metsa põrgusse järele minema.
Aga
Kes metsa läheb
võib mõnikord avastada
et ta on ära eksinud
aga kes metsa tuleb
ei eksi kunagi

Põrgus mängitakse mõistatusmängu:
papad-mammad paaristikku
   tagakambris kaelastikku
      reied on neil ristamisi
         karvad on neil vastamisi
            kaigas karvade vahella*

Miks paganad ikka varastavad mõisa aida võtmeid? Eks ikka sellepärast, et keegi neid vahel vaatama tuleks.

Kolmas osa on mesostihhon. Mis see on, uurige ise välja.

See on maailm, kus kivid olid veel pehmed, puud rändasid maa peal ringi, tüvi õlal ja juustes juur ja kandsid laiali sõnu.

Siis jutustasid sina minule.
Sa jutustasid, ja mina jäin kuulama,
jäin kuulama, kuulasin, kuulatasin,
jäin kuulatama ja kuulsin, oi kuulsin,
kuulatasin, kuulasin, kuulsin, jäingi kuulma.
Jäin kuulma kivi häält,
kuulatamatagi kuulma, kuulmatagi kuulatama.
Aga sina jutustasid.
Sina jutustasid.
Sina õpetasid mind kuulama.

(lk 50)

Mõned profaanlikud mõtteavaldused. Mitte ei saanud selle koha pealt enam lugemist jätkata, enne kui need said kirja pandud.

Kuidas inimene tuleb selle peale, et midagi sellist kirjutada? Kuidas talle tuleb pähe just selliseid sõnu ritta seada? Mida need talle sel hetkel tähendavad? Kas ta kirjutab neid suurest loomisrõõmust, ise suurt kaasa mõtlematagi, sõnad lihtsalt tulevad. Või näeb ta vaeva, et just niimoodi sõnu ritta seada ja mitte teisiti? Tuleb ikka ja jälle lause juurde tagasi, et seda kohendada ja midagi lisada või ära võtta? Mõtleb hoolega, enne kui järgmise sõna paberile paneb?

Ma olen mõnigi kord mõelnud, eriti siis, kui loen Sirbist või Loomingust arvustust, et küll need arvustajad on nii targad! Kuidas nad oskavad? Leida teosest igasugu varjatud tähendusi, seletada lahti, mida autor ikka tegelikult öelda tahtis. Võrrelda autori teost teistega ja tuua kõige selle toetuseks näiteid Lacanilt ja Derridalt. Ma ausalt ei tea, kes on Lacan ja Derrida ja mida nad öelnud on. Sellistel puhkudel tunnen end kui ussike õunaaugus, kes kogemata liiga kaugele on närinud ja piidleb oma augukesest eredat valgust ja laia võõrast maailma.

Ärge saage valesti aru, mulle see koht väga sobis. Ma sain sellest aru, see ütles mulle midagi. Ometi ei oska ma seda mitte kuidagi analüüsida, kõige vähem veel surnud filosoofe appi võttes.

* vastus: villa kraasitakse

Teised kirjutavad:
Katkendid teosest
Katkend
Kaktus
Aare Pilv, Looming
Kätlin Kaldmaa, Postimees
Tuuleiil lehitseb
Liivametsa lugemised

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar