pühapäev, 15. august 2010

Roberto Arlt "Ester Primavera"

Argentina kirjaniku Roberto Arlti teedrajavad novellid, mis omal ajal olid nii erandlikud, et neid ei tahetud kirjanduseks pidada (Arlt elas 1900-1942). Arlt kirjeldab Buenos Airese heidikuid, on nendeks siis kurjategijad või läbikukkunud kirjanikud.

Novellides astub esile kena galerii kurjategijaid ja muud sorti ühiskonna jätiseid. Tiisikusehaige mees mõtleb Ester Primavera peale, kellega ta oli meelega käitunud nii, et hävitada naises viimanegi kui usk armastusse. Teine mees mõlgutab ööl enne pulmi mõtteid selle üle, mis juhtub kui ta abiellub. Ja mis juhtuks, kui ta põgeneks. Väga sugestiivne. Abielu on midagi, mis mehe hävitab, mis püüab mehe lõksu ja ta lõplikult ruineerib. Selle vältimiseks on head igasugused vahendid. Kui naine kutsub oma mehe sõbra teed jooma, teeb see ainuvõimaliku järelduse – naine tahab temaga magada. Kusjuures naine ei ole selle peale muidugi isegi mitte mõelnud. „Läbikukkunud kirjanik“ oli minu jaoks liig – lehekülgede kaupa eksalteeritud tundepuhanguid.
Oli hetki, kui soovisin, et kõigil maailma kirjanikel oleks üks pea. Kui tore oleks siis see pea haamriga puruks peksta, kuskile kõrbesse auk kaevata, matta see puder sügavale-sügavale ja siis täiest kõrist hüüda:
"Kirjandust ei ole enam! Ma tapsin ta igaveseks!"
Tõlkinud Ruth Sepp, Pirkko Põdra ja Triin Lõbus

Teised kirjutavad:
loterii
Rein Veidemann, Postimees

reede, 13. august 2010

Tiit Aleksejev "Leegionärid"

Tiit Aleksejev kirjutas "Palverännu", mis on igale tema järgnevale raamatule hea reklaam. „Leegionärid“ on draamatekst, mis räägib Eesti Leegioni meestest, kes kunagi Sinimägedes surma said ja ühishauda aeti. Praeguseks on ka ristid nende haualt kadunud. Tegevus toimub korraga mitmel tasandil. Hukkunud mehed räägivad igaüks põhjustest, miks nad omal ajal Leegioni sattusid. Samal ajal räägivad ellujäänud oma lugu. Õhuke raamatuke, aga mõjuv. Tsiteerin autori järelsõna: Mida öelda lõpetuseks? Võib olla tisteerida Mika Waltari "Johannes Angelost": "ei ole süütuid ega süüdlasi. On ainult rahvas, kes jääb mõõga alla." Ja kui päris süüta pole keegi, on ehk mõistlik teatud lood ära rääkida ja nad seejärel ajaloolastele jätta. Suuremeelne olla. Nagu maaparandaja, kel ei olnud orja pilku silmis.

Teised kirjutavad:

Sehkendaja 
Kirjanduse ja keele ajaveeb
loterii
Andrei Hvostov, Looming

kolmapäev, 11. august 2010

Veikko Huovinen "Silguvorm Jeesusele"

Veikko Huovineni jutustuste kogumik „Silguvorm Jeesusele“ on selline mõnus Soome huumor. Aeglane ja rahulik. Huovinen on võtnud mõne täiesti banaalse teema ja sellele vindi peale keeranud. Jutustus sellest, kuidas Pulkkila-kandi inimesed alguse said – kahest kiviaja erotomaanist. Õnnetust Soome missikandidaadist, kes ei suutnud kodukandi harjumustele vastu seista, haukas soolaheeringat ja Pariisist missivõistlustelt koju saadeti. Viinast ja joomisest ja joodikutest. Nimijutustus aga räägib soomlaste suurest osast suures ajaloos – sellest, mida Kalevi Wiik püüab populariseerida, aga mida, nagu näha, Huovinen juba ammu teadis.

Kui esiotsa tundus, et see raamat praegusel ajal enam hästi ei kanna ja et lausa igav on, siis mida edasi, seda paremaks läks. Tuleb harjuda aeglaselt kulgeva stiiliga ja rahuliku huumoriga. Huovinen viskab nalja eelkõige soomlaste üle, eriti stereotüüpide üle, mida ta mõnuga groteskini suurendab. Rafineeritud „vodkaturist“ Väinö Karkia-Lorkka või Joosep Kinaretilainen, kes sellest üldse ei hooli, et surm talle järele tulnud oli, vaid seab end pärast surma mõnusasti koos alkoholiga sisse. Mitu lugu räägib meie maailma vägevatest - Fidel Castrost, Louis XIV-st, Edward VIII-st ja Kekkonenist, kes küll lihtsalt mööda suusatab.

Kirjastus kirjutab oma blogis, et "Silguvorm Jeesusele" müüs väga kehvasti. Nüüd, kui ma olen selle läbi lugenud, on täitsa arusaamatu, miks inimesed nii mõnusat raamatut ometi ei loe. Sobib ka - või eelkõige - meestele. Aga pean tunnistama, et ega minagi avastanud raamatut enne, kui see oli 30 kroonile alla hinnatud.

Tõlkinud Piret Saluri ja Indrek Kaber

Teised kirjutavad:
Loterii

EPL
Mart Juur Postimehes
v-meister

pühapäev, 8. august 2010

Zotov "Mõrvad põrgus"

Zotovi "Mõrvad põrgus" on irooniline ja satiiriline kriminull, mille tegevus toimub põrgus. Kui keegi veel kahtles, siis nüüd on selge - elu pärast elu on olemas, põrgu on olemas ja taevas ka. Aga no mis elu see on! Põrgulik. Zotovi põrgu meenutab kangesti Venemaad. Kõigepealt räägitakse seal vene keelt, aga seda ainult sellepärast, et vene keel on määratud põrgu ühiskeeleks, kuna seda on eriti raske ära õppida. Põrgu ehk linn on ülerahvastatud, seal on tohutud liiklusummikud ja mitte keegi ei saa vältida just tema jaoks välja mõeldud karistust. Stalin töötab kivimurrus, Kleopatra pesumajas, Marilyn Monroel on nullrinnad ja ta peab igal õhtul taluma, kuidas teda esinemise ajal välja vilistatakse ja tomatitega loobitakse. Kogu seda kremplit juhib Šeff  - teadagi kes. Aga kuradikesi ei ole - nende asemel teevad kogu karistuste väljamõtlemise ja jälgimise töö ära inimesed, need väljavalitud, kes on saanud tööle Asutusse.

Inimesed, kes terve oma elu tööd rabasid teha ja lootsid, et saavad sellest kunagi ometi puhata, avastavad pärast surma, et tõeline töö nüüd alles algab. Ja pääseda ei ole mitte kuhugi. Tuhandeid aastaid.
"Jah! Ma lõin ta just selliseks! Sulle ei meeldi? Ma sülitan sellele. Mina pean seda ideaalseks. Kas sa sotsioloogilise küsitluse tulemusi tead? Seitsekümmend viis protsenti inimesi arvab, et elu Maal on juba Põrgu, ja loodab muutustele teises ilmas. Selle tõttu, minu armas, toimuvadki sellised asjad nagu enesetapud - inimesekesed on veendunud, et SEAL sellist elu pole. Aga selgub, et on... Ja nad peavad elama sedasama vastumeelseks muutunud elu, mille eest püüdsid põgeneda, veel sada, kakssada, kolmsada tuhat aastat. Kogema valu, iiveldust, nälga, kuumust, magamatust, habemeajamisvajadust. Kõik halvim, mis neid eluajal ärritas, saab nüüdseks igaveseks. Juba viiesaja aasta pärast hakkavad nad ulguma, patte kahetsema, juukseid kitkuma, kui neid on, ja needma seda, mida nad Maa peal korda saatsid. Neile ju näis, et teises ilmas saavad nad kehatute vaimudena jumalikus ilmaruumis hõljuda, aga selgub, et nad on lihtlabaselt kolinud kõdurajoonis asuvasse üüriosmikusse!... Kui sa näeksid, kuidas nad hilinenud patukahetsuses põrandal püherdavad, neelates iseenda tatti!... Ceasescu ja Maljuta Skuratov nutsid mul nagu kolmeaastased lapsed!"
Lugu ilmestavad pisikesed seigad põrgu elu-olust. Telekanalites on kohustuslik näidata reklaami vähemalt pool eetriajast, ülejäänu täidavad seebiooperid, üks lamedam kui teine. Taksot sõidavad eranditult pimedad, söögiks pakutakse ainult inglise toitu, kõigile on kohustuslik õhtune karistusprogramm "Et surm ei tunduks meelakkumisena", kus läbi kõlarite möirgab saksa heavy-metal. Saame teada, milline karistus määrati Juudasele, kes raamatu tegevuses olulist osa mängib.

Põrgus ei ole aga kord üldsegi nii majas kui peaks olema. Hiinlasi on liiga palju ja lokkab salakaubaäri. Mõned elanikud on end hoolimata kõigest päris hästi sisse seadnud. Marie-Antoinette on Šefi sekretär ja Jessenin pole ka eriti rahulolematu - peaasi, et kogu aeg viina saab. Aga siis hakkavad toimuma mõrvad. Jah, selgub, et ka põrgus saab inimest tappa. Või vähemasti teda mingi tundmatu aine abil olematusse viia. Šeff määrab endise politseiniku Kalašnikovi juurdlust vedama. Krimiliin jälgib klassikalist mudelit, kus uurijad muudkui uurivad ja jõuavad tükk tüki haaval tõele lähemale, samas kui mõrtsukas, vahendaja ja tellija kõik oma asja ajavad ja uurijatega kassi-hiire mängu mängivad.

Raamat on väga vene-keskne, peategelased on venelased ja suurem osa kõrvaltegelasi kah. Läbi käib suur hulk nimesid, mis mulle mitte midagi ei ütle. Või selliseid, mis mulle veel ütlevad, aga ühele keskmisele eurooplasele või nooremale eestlasele ilmselt juba mitte. Sedasama eelnimetatud Maljuta Skuratovi pidin ka guugeldama. See-eest on raamatu trumbiks uudne tegevuspaiga valik, must huumor ja detailid ning põnevus püsib kuni lõpuni.

Teised kirjutavad:
loterii
EPL
Õhtulehe raamatublogi
katkend raamatust
Baas

laupäev, 7. august 2010

Wimberg "Eesti köökk"

Wimbergi luule- ja kokaraamat "Eesti köökk" on ülistus lihtsale eesti kodutoidule. Raamat koosneb kahest osast - kõigepealt on lühipoeem ja seejärel pärast lühikest sissejuhatust kaksteist valitud retsepti Wimbergi ema ja vanaema köögist.

Karttulasalatist, 
karttulasalatist,
karttulasalatist
üks salm juba oli, 
aga kas sellest siis piisab!

Juustukukkel,
juustukukkel,
oled hea ja muhe!
Meil on soe ja lootustandev
kaunis püsisuhe!

Kui tahad teada, 
mis on eesti köökk, 
siis ära kuula seda, 
kes kamast jahub
või mulgikapsast
või hapust taarist.
Mine minu vanaema juurde
või mine minu ema juurde,
vaatta, mis ta seal säristab.

Viimane võtab kenasti kokku kogu Wimbergi toidufilosoofia - õige eesti toit on see, mida emad ja vanaemad kodudes teevad. Lisatud retseptid ei olegi nagu õiged retseptid - munapuder ja kartulipuder ja kissell. Neid oskab ju igaüks lapsest saadik teha. [Tegelikult mäletan küll, kui päris üksi elama kolisin ja arvasin, et olen juba suur kokk valmis. Aga selleks, et klimpe teha, pidin emale helistama ja selleks, et plovi teha, pidin isale helistama ja seda, palju kisselli sisse tärklist käib, pidin paki pealt mitu korda üle lugema (loen siiani)].

Ääretult tore on, et Wimberg ei karda kirjutada - ja ülistada - midagi, mida kirjanduse, luule või üldse mehele sobiva tegevusega üldiselt ei seostata: lihtsast ja kodusest eesti toidust.

Järgmised read on aga suisa geniaalsed!
Kaks kappi peavad majas olema:
raamatukapp ja külmkapp!

Autori blogi
Ekspress

kolmapäev, 4. august 2010

Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila "Müütide raamat"

Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila on "Müütide raamatus" toonud lugejani killukesi maa inimeste uskumustest ja ajaloost. Autoritest üks on kirjanik ja indoloog ning teine araabia keele ja islamiuurimuse professor, niisiis ühineb siin nii teadmine kui jutustamisoskus.

Raamat on üles ehitatud teemade kaupa, kus iga teema all jutustatakse valitud palu eri rahvaste uskumustest. Seega ei ole tegemist mingi ammendava ülevaatega maailma müütidest ja usunditest, vaid subjektiivne valik lugusid üle maailma. Pikemalt kirjeldatakse juba tuntud müüte, nagu Kreeka, India ja Skandinaavia omi, kuid siiski on autorid püüdnud sisse tuua ka meile vähemtuntuid rahvaid Kaug-Idas, Polüneesias ja Aafrikas.

Kurb on see, et müütide maailm on meeste maailm. Kangelane saab kangelaseks ikka ainult tapmise ja anastamise läbi. Ja mida rohkem ta tapab, seda kangelasem ta on. Jumalad ka muudkui võitlevad, saavad omavahel lapsi ja tapavad oma vanemaid. Autorid eriti hinnanguid ei anna, kuid toovad paralleele sarnaste motiivide kohta maailma eri paigus ja selgitavad lugude tausta. Loterii on toonud mõned toredad näited raamatust, ma siis ei hakka neid siia ümber kirjutama.

Tõlkinud Kadri Jaanits

esmaspäev, 2. august 2010

Eoin Colfer "And Another Thing..."

Eoin Colferi "And Another Thing..." on kuues osa Douglas Adamsi "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy" viiest osast koosnevale triloogiale.
Douglas Adams on ise öelnud, et peaks kunagi raamatule järje kirjutama, sest "Mostly Harmless" oli ikka liiga trööstitu lõpuga. Nüüd tegi seda tema lese heakskiidul Eoin Colfer, kes siiani on kirjutanud noorte fantaasiaraamatuid, millest tuntuim on Artemis Fowli sari.

"Mostly Harmless" lõppes mäletatavasti maa lõpliku õhkulaskmisega grebulonide poolt vogonite juhtimise all. "And Another Thing...'i" tegevus algab pisut enne seda. Ei ole üldsegi üllatav, et ilmub välja päästja Zaphod Beeblebroxi isikus, kes on veel tüütum kui eelmistes osades. Maa sai seekord tõesti õhku lastud, kuid lisaks Arthurile, Trillianile ja nende tütrele olid veel mõned maa-asukad suutnud end enne seda maalt välja smugeldada ja asustada planeet Nano. Juba tuntud tegelaste kõrval on selles raamatus kandev osa antud surematule Wowbaggerile ja ka piksejumal Thor saab päris palju kõneaega, kuigi temast on tehtud paras ullike Beeblebroxi mõju all, nagu Jürka Kaval-Antsu kõrval.

Mingit erilist narratiivi siin jällegi polnud. Peategelased muudkui sõidavad kuhugi, vogonid ajavad neid taga. Vogonite laevas toimuv oli ehk loo kõige naljakam osa, kuid üldiselt see teos just superhuumoriga ei hiilanud. Praegune aeg on võimaldanud Colferil tuua sisse kriitikat interneti, videomängude ja poliitilise korrektsuse üle, mida Adamsi ajal veel olemas polnud. Ja lõpp... noh, igatahes on siit võimalik veel ka seitsmes osa kirjutada, kui kellelgi tahtmist peaks olema.

Colferi "Artemis Fowl" mulle päris meeldis, meenutaski veidike Adamsit, aga oli oluliselt lihtsam (s.t. vähem füüsikat). Pisut raske on seda raamatut võrrelda Adamsi kirjutatuga, sest nende lugemisest on juba paar aasta möödas. Aga niimoodi enda sisse haarata, nagu tollel suvel, mil järjest kogu "triloogiat" lugesin, Colferi järg küll ei suutnud. Colfer on osanud väga hästi tabada "Hitchhikeri" stiili, kuid lugeda oli vahel lausa igav. Naljad olid natuke mannetud ja pidevad vaheselgitused katkestasid tekstivoogu. Ma tõesti ei mäleta, kas Adamsil oli ka nii palju reisijuhi vaheselgitusi, aga siin oli neid igal lehel mitu. Need andsid küll vajalikku lisateavet universumi asukate ja tavade kohta, kuid lõpuks oli neid liiga palju. Vaatan, et eesti ulmesõbrad seda raamatut arvustanud ei ole ja tegelikult ei olegi midagi katki, kui te seda raamatut ei loe.

Teised kirjutavad:
Eoin Colferi koduleht
Independent
Guardian
Simon's Book Blog

reede, 30. juuli 2010

Rein Sikk "Minu Ugrimugri"

Rein Sikk kirjutab "Minu Ugrimugris" oma uskumatutest seiklustest soome-ugri ilmas, mis ulatub Kamtšatkast läbi laia Venemaa, üle Soome- ja Lapimaa Ameerikase välja. Ei tohi unustada, et ka meie siin oleme ugrimugrid, nii on raamatus hulga pajatusi eestlaste suurematest ja väiksematest tegudest, üks naljakam kui teine.

Rein Siku ugrimugri on rõõmsameelne segu meie lähematest ja kaugematest keelekaaslastest, ülistus ugrimugride taibule ja ettevõtlikkusele, nende oskusele ellu jääda. Autor maalib meile rõõmsa ja humoorika pildi soome-ugri rahvastest. Peamiselt need rahvad tantsivad ja laulavad. Kui nad just saunas end vihaga ei peksa. Sikk ei karda naerda, ka mitte enda üle. Ta üritab 90-ndate algul kilu faksida ja hirmutab mari trummiga piirivalvureid, rääkimata alasti segasauna minemisest. Kõik puhas soome-ugri loogika! Veel on soome-ugrid hirmus kavalad ja kõige kavalamad on soomlased:
Nemad müüvad nimelt... õhku. Sest milleks muuks kui õhumüümiseks pidada seda, kui kusagil kaugel kolkas istub oma toolil üks vanamees. Maailmas istub igal hetkel ju mõnede toolide peal vähemasti miljard vanameest. Aga ligi pool miljonit inimest sõidab just sinna Soome kolkasse kohale, et näha just seda vanameest ja just selle tooli peal istumas.

Lugesin kohe pärast raamatut Jaak Prozese artiklit Sirbis, mis räägib Venemaa aladel elavate soome-ugride elust viimase kümne aasta jooksul ja sealt joonistub hoopis süngem pilt. Ei usu, et Sikk seda sünget osa ei tea, pigem on ta valinud meelega positiivse ja elujaatava stiili. Kus isegi väikerahvaid jalge alla tallava suurriigi kohta vaid väga leebelt kirjutab: suur ei ole loomu poolest paha, aga samas ei mahu suure pähe tihti see, kuidas üht rahvast võib olla alla miljoni. Raamatu lõpul avaldab Rein Sikk meile ugrimugride suurima saladuse. Aga selle teada saamiseks peate juba ise raamatu läbi lugema.

Ma ei suuda ikkagi hoiduda "Minu Ugrimugri" võrdlemast teiste Petrone Prindi seniloetud raamatutega, mida küll eriti palju ei ole. Mis Siku raamatu puhul silma torkas, oli selle teose väga hea komponeeritus, oskus nagu muuseas jutulõnga veeretades see ometi kindlalt pihus hoida ja nii oli iga peatükk loogiline tervik alguse, keskpaiga ja lõpuga.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

kolmapäev, 28. juuli 2010

Dorothy L. Sayers "Nebukadnedsar"


Ma ei ole just suurem asi krimikirjanduse austaja, kui Agatha Christie välja jätta. Aga Sayersi lühijutud kulusid kuumal suvepäeval hästi ära. Need ei ole ka klassikalised mõrv-lahendus tüüpi jutud. Mõnes on mõrv vaid kujutlustes ja mõnes saab teoks kogemata. Kõik ikka inimliku rumaluse, hoolimatuse, kadeduse või ahnuse tõttu.

Tõlkinud Kati Murutar 

teisipäev, 20. juuli 2010

Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?"

Epp Petrone on kirjutanud dokumentaalse reisiromaani, mida tagakaanel nimetatakse tema seni kõige paremaks teoseks. Selles osas kaasa rääkida ei oska, teisi raamatuid lugenud ei ole, kuid pärast „Kas süda on ümmargune?“ läbilugemist olen nõus, et raamat on siiras, otsekohene ja aus. Autor jutustab siin sellest, kuidas ta kümme aastat tagasi kogu oma senise elu sinnapaika jättis ja karismaatilise hipiga ümber maailma rändama läks. Asjad aga ei läinud üldsegi nii, nagu ta algul plaaninud oli.

Taas saab kinnitust tõsiasi, et tegelik elu on palju põnevam kui mis tahes väljamõeldud seebiooper. Need karakterid, keda autor maalib, on lausa uskumatult kummalised. Alates muidugi esimese kõrvaltegelase – Harri Hommikuga, aga ega minategelane isegi on vahel päris kummaline. Tegelikult juba loo alguspunkt – et üks abielus ja korraliku töökohaga naine tahab minna „psühhopaadiga“ üksi ümbermaailmareisile ja selle ka lõpuks teoks teeb ja et tema mees teda sinna laseb, ei tundu just tavapärane. Kuni päris seebiooperliku kohtumiseni Franciga. Nii tuleb endale vahel meelde tuletada, et vähemasti autori enda väitel on see dokumentaalromaan. Ja tahtmatult tekkis võrdlus Olavi Ruitlasega, kes igal pool väidab, et tema „Naine“ on väljamõeldis ja et ta ei räägi seal endast ega oma endisest naisest. Kui Ruitlase puhul vähemalt mina seda uskuda ei suutnud, sest raamatust kumas läbi ärategemissoov, siis Epp Petrone raamatu puhul on olukord teine. Ta ei ürita kellelegi ära teha, kedagi paika panna ega isegi mitte süüdistada. Seda, MIKS Harri Hommik ikkagi nii hirmus inimene on, et kõik Epule temaga suhtlemist lõpetada soovitasid, raamatust välja ei tule. Räägitakse küll tema käitumisest oma naise ja lastega, mis teda muidugi heast küljest ei näita, kuid mida ta Epule siis tegi, jääb selgusetuks. Ümbermaailmareis jäi ära ja lõpuks oli Epp talle 500 eurot võlgu, kuid need seigad iseenesest nii negatiivseks hinnanguks alust ei anna.

Selle raamatu puhul ajas edasi-tagasi hüppamine sobis ja lugemist ei seganud, pigem aitas pinge tekitamisele kaasa. Välja arvatud raamatu lõpuosas, kus Cliffhanger jäi kalju külge liiga pikaks ajaks rippuma. Kuidas läks Harri ja tema poja esimene kohtumine? Selle asemel saab lehekülgede kaupa lugeda Epu siseheitlusi, mis mõnes muus kohas oleksid ehk rohkem kaasamõtlemist pakkunud. Nüüd ootasid vaid, millal ometi eelmine liin jätkub.

Nimetus reisiromaan on mõneti tinglik, sest plaanitud ümbermaailmareis jäi ju ära. Samuti ei toimu tegevus ühes riigis ega isegi mitte samas ajas. Tegelasigi, kes reisivad ja oma lugu jutustavad, on mitu. Pigem on see reis läbi iseenese.

Kogutud lingid

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.

neljapäev, 15. juuli 2010

M. C. Beaton "Teenijanna surm" ja "Klatšimoori surm"

M. C. Beaton on Šoti krimikirjanik, kelle humoorikaid raamatuid on tõlgitud juba kahekümnesse keelde. Tegevus toimub Šoti pisikeses mereäärses linnakeses, kus elab pikatoimeline šotlane Hamish Macbeth, kes on kohalik külakonstaabel ja sellega rahul. Muidugi toimuvad seal mõrvad ja Macbeth need lõpuks ka lahendab, hoolimata sellest, et teda kui kohalikku ja kogenematut juurdluse juurde eriti ei oodata.

Selline agathachristielik miljöö, linnake täis igasugu rahvast, kellel kõigil oma saladused varjata. Kohalik konstaabel, keda keegi eriti ärksaks ei pea, toimetab vaikselt ja tasapisi juurdlust. Juuakse liitrite kaupa teed ja öeldakse üksteisele ja üksteise kohta inetusi. Kuigi tegevus toimub nüüdisajal, jälgitakse ikka veel seisusevahesid ja riietutakse õhtusöögiks ümber. 

Raamatud mõjuvad konstrueerituna, eriti "Klatšimoori surm", seda isegi krimikirjanduse võtmes. Ühtegi karakterit välja ei joonistata, isegi peategelane jääb üsna fragmentaarseks. Peale tema šoti aktsendi, mis erutusseisundis tugevneb, ning asjaolu, et ta armastab koduloomi ja on naiste suhtes natuke saamatu, temast eriti muud teada ei saagi. Teistest tegelastest saab veel vähem aimu. Aga kirjaniku stiil on lihtne - lühilaused ja ei mingeid võõrsõnu, parasjagu huumorit ja irooniat. Lugeda on lihtne ja aeg läheb lennates. Lõpuks tõdesin üllatusega, et päris tore lugemine oli.

Tõlkinud Marja Liidja (Teenijanna surm) ja Mall Pöial (Klatšimoori surm)

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
loterii

kolmapäev, 16. juuni 2010

Ühispuhastus

Varraku raamatublogi algatas ühise raamatulugemise. Raamatuks on Sofi Oksaneni "Puhastus". Iga nädal loeme romaanist ühe osa, millele järgneb arutelu sealsamas blogis. "Meie" tähendab siis muidugi igaühte, kes aga soovib raamatut lugeda ja selle üle arutleda. Mina käisin juba poes ära, sest raamatukogus saaks löögile heal juhul järgmisel sügisel. Ja kuna "Puhastus" mul niikuinii lugemislistis ootel oli, siis muidugi võtan osa!
Loe siit veel!

laupäev, 12. juuni 2010

Mart Juur "101 Eesti popmuusika albumit"

Mart Juure "101 Eesti popmuusika albumit" on nagu šokolaadikarp, kunagi ei tea, mis järgmisena tuleb. Talitsesin oma soovi sisukorda vaadata, nii põnev oli pöörata lehte ja avastada kas vana hea tuttav, esineja, keda vaid nime poolest tead, või keegi, kellest siiani üldse midagi ei arvanud.

Killukesed Eesti muusikaajaloost. Subjektiivne ja isiklik. Raamatus on näiteks kõik viis Kosmikute albumit, aga kus on Metsatöllu "Hiiekoda" või näiteks Jaan Tätte? Kuigi Vaiko Epliku Eliit on esindatud vaid ühe plaadiga, siis ülejäänud kolmest kirjutatakse siiski ka samas artiklis. Andeks antud. Ei, tegelikult ma ei kurda. Võtsin raamatu ette, et lühikesed lood, hea lihtne pooleli jätta. Kuid ei olnud midagi nii lihtne - muudkui aga oli vaja lehte keerata, et vaadata, mis järgmisena tuleb ja siis pidi seda lugema ja nii need tunnid kulusid.

Juure popmuusika sisaldab endas nii rocki, hevi, proget kui jazzi (Hedvig Hanson), suurvorme (Tüür ja In Spe), folki (mida esindavad küll ainult Collage, Kukerpillid ja Mari Kalkun) kuid mitte näiteks estraadi. Ei ole ühtegi Anne Veski, Jaak Joala ega Marju Läniku plaati (Jaak Joala on siiski esindatud plaadil Kolm tenorit). Küll on Tõnis Mägi päris mitme plaadiga. Samas nimetab ta nii neid kui paljusid teisi artiste ja plaate muude tutvustuste juures, nii et tegelikult ei ole siin raamatus mitte 101, vaid palju rohkem plaate. Lisaks tuntud ja tundmatuid seiku muusikute elust ja olust, nõukaaja absurdist, legende, kuid sekka ka korralikku muusikakriitikat. Mart Juur kirjutab kaasaelamisega, nii et hakkadki lõpuks uskuma, et Best B4, 2 Quick Starti ja Vanilla Ninja plaadid on märgilise tähtsusega. Rääkimata huumorist, mida jagub igale poole. Näiteks:
...Zahiri tormilised laivid, mis lõppesid kiiremini kui teismelise seks. ... Zahiri stiil ja saund - kõrvulukustav ragin, mis sunnib helitehnikuid ametiühingusse astuma ja töökaitsesse helistama. (lk 170)
Kaalukauss on kindlalt viltu viimases kümnendis. 1960-80ndatel oli Eesti muusikutel plaadi väljaandmiseks vaja läbida Melodija bürokraatiakoridorid. 90ndatel aga oli meie muusikasaak enam kui kesine. Hovery Coveryt mäletate? Aga Mr. Happymani? Juur igatahes mäletab. Mis aga välja paistab, on see, et Juur on kirjutanud selle raamatu oma eakaaslastele. Lk 32 on juttu Tõnis Mägi ja Muusik Seifi vinüülist "Mäe kaks nõlva", kus Juur kirjutab, et "Kuldaja rock'n'roll" on justkui Lutsu "Kevade", kõik teavad, mis sõnadega ta algab. No ega ikka ei tea küll! Kusagil mainib ta, et see plaat oli olemas igas kodus, kuid on selge, et see käib ainult tema eakaaslaste kohta.

Autori eessõna
Juur räägib ise

Teised kirjutavad:

Sakala
EPL
Õhtulehe raamatublogi
Ekspressi intervjuu
Siim Nestor, Ekspress
loterii

neljapäev, 3. juuni 2010

Denis Diderot ”Fatalist Jacques ja tema isand”

Mida lugeda, kui päike paistab ja mitte midagi tõsist ei taha isegi kaugelt näha? Raamatuajakiri Lugu küsis viimases numbris oma lugejatelt nende suvelugemiste kohta. Ma siis ka mõtlesin selle üle. Ja meelde tuli Denis Diderot’ teos”Fatalist Jacques ja tema isand”. Ei tohi lasta end hirmutada raamatu auväärsest east (esmatrükk Prantsusmaal 1796) ega eksitada autori kuulsast nimest (Prantsuse filosoof ja entsüklopeedia koostaja).

Seda raamatut võib küll julgelt suvelugemiseks pidada. Jacques, kes on Isanda teener, alustab juttu oma armulugudest, mida pidevalt katkestatakse, nii et lugudes saab Isand selgust alles raamatu lõpuks. Nende seiklused ja Jacques'i jutud on nii humoorikad kui filosoofilised. Mõlemat on just parasjagu, et pakkuda meelelahutust, mitte muutuda liiga keeruliseks ja samas ka lubada kaasa mõelda. Aga lugege siit teose avalõiku ja otsustage ise, kas meeldib.

Tõlkinud Kristiina Ross

Teised kirjutavad:
Ekspress
Sirp

Päikesejänku ja sada raamatut

teisipäev, 1. juuni 2010

Pascal Quignard „Ekslevad varjud“

Pascal Quignard raamatust „Ekslevad varjud“ kirjutas Raamatuajakiri Lugu niimoodi, et ma otsustasin, et tahan seda kindlasti lugeda:
"Quignard'i looming ei ole ainult kirjandus. See on samavõrd heliloomimg. "Ekslevad varjud" on sissejuhatus sümfooniasse."
Sõbranna, kes vahepeal raamatut hoidis, teatas küll kahtlevalt, et tema pole nii kummalist raamatut varem lugenudki. Aga et küll sa ise tead.

Alustasin ja... tunne oli nagu Alice’il Kübarseppa kuulates, kus "ometi olid kõik sõnad täiesti tuttavad, aga sellegipoolest ei paistnud lausel olevat mingit mõtet". Ausõna, ma püüdsin aru saada! Kui õhtul raamatu poolelijäänud kohast ette võtsin ja viimaseid lõike üle lugesin, oli tunne, nagu poleks neid kunagi varem näinud. Järelikult ei olnud need kuidagimoodi kohale jõudnud. Nõutus kasvas iga peatükiga, kuni kusagil keskpaigas leidsin lõigu, milles oli minu jaoks mõte. Pärast seda läks juba paremini, hakkasid tekkima mingid seosed ja tekstil tundus olevat sisu ja mõte, millest mina ka aru saan.
Teod põlevad. Sugupooled põlevad. Kõik on tuli, kõik on iha. Kõik januneb ersatsi ja selles meelitava surma järele. Kõik on orjalikkus ja uni. Inimteadvus on võrreldav öös süüdatud lambi leegiga. Seda leeki võib kustutada.
Sanskriti sõna nirvana tähistab tahikääre, millega kustutatakse leeki või lõigatakse tahti, et see ei suitseks.
See on unenägu, mis teab, et keegi ei näe teda unes.
Piltide ja olematuse vahel on kuristik. Sellest viib üle vaid üks purre. Vaikiv rüütel Lancelot astub mõõgaterast sillal. See on nii ohtlik, et vaid vähesed söandavad seda, ja keegi ei oska öelda, kas ükski seda iial on ületanud (sest ühtki unenägijat ei ole selle unenäo taga, see tähendab, et ükski jumal ei valva kuristiku kohal kõikuvat purret).
Ta paljastab käed ja haarab haljast mõõgaterast.
See on kunst. (lk 54)
Tegemist on tõepoolest ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega; mingil hetkel hakkas tunduma, et kogu selles segaduses on mingi süsteem ja et asjad on siiski omavahel seotud.

Tegin nüüd raamatu suvalisest kohast lahti ja leidsin sealt järgmise:
Me kogesime elu, enne kui päike meie silmi pimestas, ja kuulsime seal midagi, mis ei olnud nähtav ega loetav. (lk 90)
See raamat on küll nähtav ja loetav, kuid midagi jääb ometi varju ja ilmub sealt välja vaid iga lugeja enda kujutluspildina. Igaühele omamoodi, mulle tundub. Minu jaoks siis mitte eriti selgelt.

Tõlkinud Leena Tomasberg

Teised kirjutavad:
Varraku blogi