Novellides astub esile kena galerii kurjategijaid ja muud sorti ühiskonna jätiseid. Tiisikusehaige mees mõtleb Ester Primavera peale, kellega ta oli meelega käitunud nii, et hävitada naises viimanegi kui usk armastusse. Teine mees mõlgutab ööl enne pulmi mõtteid selle üle, mis juhtub kui ta abiellub. Ja mis juhtuks, kui ta põgeneks. Väga sugestiivne. Abielu on midagi, mis mehe hävitab, mis püüab mehe lõksu ja ta lõplikult ruineerib. Selle vältimiseks on head igasugused vahendid. Kui naine kutsub oma mehe sõbra teed jooma, teeb see ainuvõimaliku järelduse – naine tahab temaga magada. Kusjuures naine ei ole selle peale muidugi isegi mitte mõelnud. „Läbikukkunud kirjanik“ oli minu jaoks liig – lehekülgede kaupa eksalteeritud tundepuhanguid.
Oli hetki, kui soovisin, et kõigil maailma kirjanikel oleks üks pea. Kui tore oleks siis see pea haamriga puruks peksta, kuskile kõrbesse auk kaevata, matta see puder sügavale-sügavale ja siis täiest kõrist hüüda:Tõlkinud Ruth Sepp, Pirkko Põdra ja Triin Lõbus
"Kirjandust ei ole enam! Ma tapsin ta igaveseks!"
Teised kirjutavad:
loterii
Rein Veidemann, Postimees
Soovituslikult möödaminnes ja südamlikult pööraksin Teie tähelepanu Alona Kimhi raamatule, mis samuti sel aastal LRis ilmunud.
VastaKustutaNende arvustuste järgi, mida ma Alona Kimhi raamatu kohta lugesin, ei tekkinud tahtmist seda ise lugeda.
VastaKustutaoh.
VastaKustuta