Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?"

Epp Petrone on kirjutanud dokumentaalse reisiromaani, mida tagakaanel nimetatakse tema seni kõige paremaks teoseks. Selles osas kaasa rääkida ei oska, teisi raamatuid lugenud ei ole, kuid pärast „Kas süda on ümmargune?“ läbilugemist olen nõus, et raamat on siiras, otsekohene ja aus. Autor jutustab siin sellest, kuidas ta kümme aastat tagasi kogu oma senise elu sinnapaika jättis ja karismaatilise hipiga ümber maailma rändama läks. Asjad aga ei läinud üldsegi nii, nagu ta algul plaaninud oli.

Taas saab kinnitust tõsiasi, et tegelik elu on palju põnevam kui mis tahes väljamõeldud seebiooper. Need karakterid, keda autor maalib, on lausa uskumatult kummalised. Alates muidugi esimese kõrvaltegelase – Harri Hommikuga, aga ega minategelane isegi on vahel päris kummaline. Tegelikult juba loo alguspunkt – et üks abielus ja korraliku töökohaga naine tahab minna „psühhopaadiga“ üksi ümbermaailmareisile ja selle ka lõpuks teoks teeb ja et tema mees teda sinna laseb, ei tundu just tavapärane. Kuni päris seebiooperliku kohtumiseni Franciga. Nii tuleb endale vahel meelde tuletada, et vähemasti autori enda väitel on see dokumentaalromaan. Ja tahtmatult tekkis võrdlus Olavi Ruitlasega, kes igal pool väidab, et tema „Naine“ on väljamõeldis ja et ta ei räägi seal endast ega oma endisest naisest. Kui Ruitlase puhul vähemalt mina seda uskuda ei suutnud, sest raamatust kumas läbi ärategemissoov, siis Epp Petrone raamatu puhul on olukord teine. Ta ei ürita kellelegi ära teha, kedagi paika panna ega isegi mitte süüdistada. Seda, MIKS Harri Hommik ikkagi nii hirmus inimene on, et kõik Epule temaga suhtlemist lõpetada soovitasid, raamatust välja ei tule. Räägitakse küll tema käitumisest oma naise ja lastega, mis teda muidugi heast küljest ei näita, kuid mida ta Epule siis tegi, jääb selgusetuks. Ümbermaailmareis jäi ära ja lõpuks oli Epp talle 500 eurot võlgu, kuid need seigad iseenesest nii negatiivseks hinnanguks alust ei anna.

Selle raamatu puhul ajas edasi-tagasi hüppamine sobis ja lugemist ei seganud, pigem aitas pinge tekitamisele kaasa. Välja arvatud raamatu lõpuosas, kus Cliffhanger jäi kalju külge liiga pikaks ajaks rippuma. Kuidas läks Harri ja tema poja esimene kohtumine? Selle asemel saab lehekülgede kaupa lugeda Epu siseheitlusi, mis mõnes muus kohas oleksid ehk rohkem kaasamõtlemist pakkunud. Nüüd ootasid vaid, millal ometi eelmine liin jätkub.

Nimetus reisiromaan on mõneti tinglik, sest plaanitud ümbermaailmareis jäi ju ära. Samuti ei toimu tegevus ühes riigis ega isegi mitte samas ajas. Tegelasigi, kes reisivad ja oma lugu jutustavad, on mitu. Pigem on see reis läbi iseenese.

Kogutud lingid

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.