Veikko Huovineni jutustuste kogumik „Silguvorm Jeesusele“ on selline mõnus Soome huumor. Aeglane ja rahulik. Huovinen on võtnud mõne täiesti banaalse teema ja sellele vindi peale keeranud. Jutustus sellest, kuidas Pulkkila-kandi inimesed alguse said – kahest kiviaja erotomaanist. Õnnetust Soome missikandidaadist, kes ei suutnud kodukandi harjumustele vastu seista, haukas soolaheeringat ja Pariisist missivõistlustelt koju saadeti. Viinast ja joomisest ja joodikutest. Nimijutustus aga räägib soomlaste suurest osast suures ajaloos – sellest, mida Kalevi Wiik püüab populariseerida, aga mida, nagu näha, Huovinen juba ammu teadis. Kui esiotsa tundus, et see raamat praegusel ajal enam hästi ei kanna ja et lausa igav on, siis mida edasi, seda paremaks läks. Tuleb harjuda aeglaselt kulgeva stiiliga ja rahuliku huumoriga. Huovinen viskab nalja eelkõige soomlaste üle, eriti stereotüüpide üle, mida ta mõnuga groteskini suurendab. Rafineeritud „vodkaturist“ Väinö Karkia-Lorkka või Joosep Kinaretilainen, kes sellest üldse ei hooli, et surm talle järele tulnud oli, vaid seab end pärast surma mõnusasti koos alkoholiga sisse. Mitu lugu räägib meie maailma vägevatest - Fidel Castrost, Louis XIV-st, Edward VIII-st ja Kekkonenist, kes küll lihtsalt mööda suusatab.
Kirjastus kirjutab oma blogis, et "Silguvorm Jeesusele" müüs väga kehvasti. Nüüd, kui ma olen selle läbi lugenud, on täitsa arusaamatu, miks inimesed nii mõnusat raamatut ometi ei loe. Sobib ka - või eelkõige - meestele. Aga pean tunnistama, et ega minagi avastanud raamatut enne, kui see oli 30 kroonile alla hinnatud.
Tõlkinud Piret Saluri ja Indrek Kaber
Teised kirjutavad:
Loterii
EPL
Mart Juur Postimehes
v-meister
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar