Selline agathachristielik miljöö, linnake täis igasugu rahvast, kellel kõigil oma saladused varjata. Kohalik konstaabel, keda keegi eriti ärksaks ei pea, toimetab vaikselt ja tasapisi juurdlust. Juuakse liitrite kaupa teed ja öeldakse üksteisele ja üksteise kohta inetusi. Kuigi tegevus toimub nüüdisajal, jälgitakse ikka veel seisusevahesid ja riietutakse õhtusöögiks ümber.
Raamatud mõjuvad konstrueerituna, eriti "Klatšimoori surm", seda isegi krimikirjanduse võtmes. Ühtegi karakterit välja ei joonistata, isegi peategelane jääb üsna fragmentaarseks. Peale tema šoti aktsendi, mis erutusseisundis tugevneb, ning asjaolu, et ta armastab koduloomi ja on naiste suhtes natuke saamatu, temast eriti muud teada ei saagi. Teistest tegelastest saab veel vähem aimu. Aga kirjaniku stiil on lihtne - lühilaused ja ei mingeid võõrsõnu, parasjagu huumorit ja irooniat. Lugeda on lihtne ja aeg läheb lennates. Lõpuks tõdesin üllatusega, et päris tore lugemine oli.Tõlkinud Marja Liidja (Teenijanna surm) ja Mall Pöial (Klatšimoori surm)
Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
loterii

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar