Pascal Quignard „Ekslevad varjud“

Pascal Quignard raamatust „Ekslevad varjud“ kirjutas Raamatuajakiri Lugu niimoodi, et ma otsustasin, et tahan seda kindlasti lugeda:
"Quignard'i looming ei ole ainult kirjandus. See on samavõrd heliloomimg. "Ekslevad varjud" on sissejuhatus sümfooniasse."
Sõbranna, kes vahepeal raamatut hoidis, teatas küll kahtlevalt, et tema pole nii kummalist raamatut varem lugenudki. Aga et küll sa ise tead.

Alustasin ja... tunne oli nagu Alice’il Kübarseppa kuulates, kus "ometi olid kõik sõnad täiesti tuttavad, aga sellegipoolest ei paistnud lausel olevat mingit mõtet". Ausõna, ma püüdsin aru saada! Kui õhtul raamatu poolelijäänud kohast ette võtsin ja viimaseid lõike üle lugesin, oli tunne, nagu poleks neid kunagi varem näinud. Järelikult ei olnud need kuidagimoodi kohale jõudnud. Nõutus kasvas iga peatükiga, kuni kusagil keskpaigas leidsin lõigu, milles oli minu jaoks mõte. Pärast seda läks juba paremini, hakkasid tekkima mingid seosed ja tekstil tundus olevat sisu ja mõte, millest mina ka aru saan.

Teod põlevad. Sugupooled põlevad. Kõik on tuli, kõik on iha. Kõik januneb ersatsi ja selles meelitava surma järele. Kõik on orjalikkus ja uni. Inimteadvus on võrreldav öös süüdatud lambi leegiga. Seda leeki võib kustutada.
Sanskriti sõna nirvana tähistab tahikääre, millega kustutatakse leeki või lõigatakse tahti, et see ei suitseks.
See on unenägu, mis teab, et keegi ei näe teda unes.
Piltide ja olematuse vahel on kuristik. Sellest viib üle vaid üks purre. Vaikiv rüütel Lancelot astub mõõgaterast sillal. See on nii ohtlik, et vaid vähesed söandavad seda, ja keegi ei oska öelda, kas ükski seda iial on ületanud (sest ühtki unenägijat ei ole selle unenäo taga, see tähendab, et ükski jumal ei valva kuristiku kohal kõikuvat purret).
Ta paljastab käed ja haarab haljast mõõgaterast.
See on kunst. (lk 54)

Tegemist on tõepoolest ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega; mingil hetkel hakkas tunduma, et kogu selles segaduses on mingi süsteem ja et asjad on siiski omavahel seotud.

Tegin nüüd raamatu suvalisest kohast lahti ja leidsin sealt järgmise:

Me kogesime elu, enne kui päike meie silmi pimestas, ja kuulsime seal midagi, mis ei olnud nähtav ega loetav. (lk 90)

See raamat on küll nähtav ja loetav, kuid midagi jääb ometi varju ja ilmub sealt välja vaid iga lugeja enda kujutluspildina. Igaühele omamoodi, mulle tundub. Minu jaoks siis mitte eriti selgelt.

Tõlkinud Leena Tomasberg

Teised kirjutavad:
Varraku blogi