Robert MacFarlane "Underland", "The Old Ways", "Mountains of the Mind", "Wild Places"

Avastasin Robert MacFarlane'i hoopis muusika kaudu ja kõigepealt kuulasin tema osalusega plaate, vaatasin/kuulasin temaga tehtud intervjuusid ja alles seejärel haarasin raamatute järele. MacFarlane on Cambridge'i ülikooli kirjandusprofessor, kirjanik, mägironija ja matkaja. MacFarlane'i teosed on segu loodusest, kirjandusest, luulest, mägedest, ajaloost, teadmistest ja teadusest. Ühest küljest väga isiklikud, teisest räägivad väga üldistest asjadest. Kas on veel üldisemat ja suuremat asja kui mäed? Ja isiklikumat kui mäe otsa ronimise kannatused?

"Underland" 

on hetkel MacFarlane'i viimane ilmunud raamat. Alustasin sellega ja oleksin peaaegu alla andnud. Sest raamat on üle 600 lehekülje ja sisaldab väga paljusid erisuguseid teemasid. "Underland" räägib sellest, mis on maa all. Ja seal on väga paljut. Maa all on jõed ja järved, koopad, kus ürginimesed kunsti lõid, teadusasutused, kus uuritakse jälgi tumeainest, mis moodustus universumi sünni ajal, kaevandused igasuguste maavarade kaevandamiseks, tuumajäätmete hoidlad, sõjaaegsed punkrid ja varjendid, terved suured surnuaiad, metrood ja kanalisatsioon ning muidugi elusloodus - seeneniidistik, puude ja taimede juured, terve putukate kogukond. Ta kasutab palju mõisteid sügav aeg, antropotseen, psühhogeograafia ja õnneks seletab need ka kenasti lahti. Teos hõlmab nii paljusid erinevaid teemasid, et esiteks tuleb imestada autori pühendumise üle seda kõike sügavuti uurida ja teiseks tuleb ise eri teemade vaheldumisega harjuda. 

I am reminded once more of how resistant the underland remains to our usual forms of seeing; how it still hides so much from us, even in our age of hyper-visibility and ultra-scrutiny. Just a few inches of soil is enough to keep startling secrets, hold astonishing cargo: an eighth of the world’s total biomass comprises bacteria that live below ground, and a further quarter is of fungal origin.

* 

The real underland of language is not the roots of single words, but rather the soil of grammar and syntax, where habits of speech and therefore also habits of thought settle and interact over long periods of time. Grammar and syntax exert powerful influence on the proceedings of language and its users. They shape the ways we relate to each other and to the living world. Words are world-makers – and language is one of the great geological forces of the Anthropocene.

Järgmisena võtsin ette esikteose "Mountains of the Mind" ja see andis tegelikult kõige suurema elamuse. Kuidas pealkirja tõlkida? Meelte mäed, mõistuse mäed, vaimu mäed...? See räägib mägedest läbi inimeste vaatepunkti. Huvitav oli näiteks teada saada, et viis, kuidas me praegu mägesid mõistame, pole üldse mitte iseenesestmõistetav, vaid tekkis alles 19. sajandil. Sinnani olid mäed lihtsalt ebasõbralikud ja ohtlikud pinnavormid, kus elasid lohed ja muud ohtlikud olendid. Arusaam, et mäed on miljoneid aastaid vanad, et sinna otsa saab kangelaslikult ronida, on tekkinud alles suhteliselt hiljuti. Autori selgitus:

see, mida me kutsume mäeks, on tegelikult maailma füüsilise vormi kokkusulamine inimeste kujutlusvõimega - meelte mägi. Ja viisil, kuidas inimesed mäe suhtes käituvad, ei ole suurt midagi tegemist kivide ja jää endaga. Mäed on vaid juhuslik geoloogiline kokkusattumus. Nad ei tapa meelega ega tee meile ka meelega heameelt: kõik nende emotsionaalsed omadused on neisse istutatud inimeste kujutluvõime toel. Mäed - nagu ka kõrbed, polaartundra, sügavad ookeanid, džunglid ja kõik muud metsikud maastikud, mille me oleme romantiliselt ellu kutsunud - lihtsalt on seal ja sinna nad jäävad, nende füüsilised struktuurid muutuvad aja jooksul tasapisi geoloogia ja ilma mõjul, kuid nad jätkavad oma eksistentsi ka ilma selleta, et inimesed neid kuidagi tajuksid.

MacFarlane kirjeldab pikalt ja kaasahaaravalt esimeste Everesti otsa ronida püüdnud meeste teekonda (George Mallory ja tema kompanjonid). See teekond on ka praegusel ajal väga raske, aga sada aastat tagasi tundus peaaegu võimatu. Mehed kõvakübarates ja roosa vihmavarjuga... 

Minusugune, kes kardab kõrgust, aga ometi on ka veidike mägedes roninud ja neid südamest imetlenud, saab sellest raamatust turvaliselt lugeda, mis tunne ikkagi on külmas ja lumes kaljurünkal rippuda. MacFarlane ise on kõva alpinist ja kirjeldab ka iseenda ronimiselamusi. Väga elavalt ja kaunilt.

The mountains one gazes at, reads about, dreams of and desires are not the mountains one climbs. These are matters of hard, steep, sharp rock and freezing snow; of extreme cold; of a vertigo so physical it can cramp your stomach and loosen your bowels; of hypertension, nausea and frostbite; and of unspeakable beauty.

* 

Hope, fear. Hope, fear – this is the fundamental rhythm of mountaineering. Life, it frequently seems in the mountains, is more intensely lived the closer one gets to its extinction: we never feel so alive as when we have nearly died.

"The Old Ways" 

Siin kõnnib MacFarlane vanu teid mööda nii Briti saartel kui ka mujal. Ta viib meid muu hulgas Ida-Himaalaja budistide radadele, Hispaania Camino de Santiagole ja okupeeritud Palestiina aladele, aga kõige rohkem kõnnib ta oma kodusaarel. Siin raamatus on kõvasti kõndimist, aga ka vee peal sõitmist, sest eks mereteedki on teed. Nagu oma teisteski teostes, segab ta siin ajalugu, loodust ja reisikirjandust, räägib teel kohatud inimestest, kes tihtilugu on üsna omamoodi, ütleks, et lausa imelikud. Aga ta portreteerib neid austuse ja kerge uudishimuga.

We tend to think of landscapes as affecting us most strongly when we are in them or on them, when they offer us the primary sensations of touch and sight. But there are also the landscapes we bear with us in absentia, those places that live on in memory long after they have withdrawn in actuality, and such places – retreated to most often when we are most remote from them – are among the most important landscapes we possess.

"Wild Places" 

on teistest raamatutest rohkem Briti saarte keskne, siin otsib autor metsikuid paiku, mida Suurbritannias ja Iirimaal veidi siiski veel alles on. Ta ronib, kõnnib ja ujub ning öösiti magab mägedes või iidsetel aasadel. Rännakute ajal mõtleb kliimamuutuste, elupaikade hävimise üle, räägib inimestest, keda ta teel kohtas ja neist, kes juba ammu surnud, ajast ja kuuluvusest. Tema kogemus ühe Šoti mäe otsas olemisest:

The comfortless snow-shires, the frozen rocks: this place was not hostile to my presence, far from it. Just entirely, gradelessly indifferent. Up there, I felt no companionship with the land, no epiphany of relation like that I had experienced in the Black Wood. Here, there was no question of relation. This place refused any imputation of meaning.

Eesti keeles on ilmunud vaid essee "Lugemise kingitused", mis räägib raamatutest ja nende kinkimisest. Tulin mõttele, et tahaksin tõlkida mõnda tema raamatut. Sest lugedes pidin pidevalt peatuma ja otsima sõnade tähendusi. MacFarlane'i keel on rikkalik ja ta kasutab palju vanaaegseid ning kohalikke murdesõnu. Neid viimased ta ka selgitab, aga minu jaoks oli keeruline inglise keeles lugedes ette kujutada kõike seda, mida ta kirjeldab. Taimede kuju ja värvi, linde, kivimeid, maastikku ja selle elemente, mis vahe on cliff'il, boulder'il ja rock'il - Eestis, kus mägesid pole, on see üks kalju kõik. Ja ega sõnraamatute selgitused eriti palju neid erinevusi silme ette manada ei aidanud. Lugedes aga ei taha iga paari lause tagant pausi teha, sest niimoodi peab pidevalt väljuma autori ilusast keele ja meele voost, mis kõvasti vähendab lugemismõnu. Aga kui ikka täpselt aru ei saa, siis pole ka eriti palju mõnu. Just MacFarlane'i raamatuid lugedes sain aru, et aastad tõlkijana on mõjunud mõneti destruktiivselt. Ma tahan igast lausest täpselt ja põhjani aru saada, aga nagu öeldud, selleks, et teksti nautida, tuleks seda ühtlase hooga lugeda. Seetõttu tundub tema tõlkimine hea lahendus. Sest teose kõige lähem lugeja on alati tõlkija. Tema on see, kes peab teksti nii palju lahti harutama, et ise sellest väga täpselt aru saab. Vastasel korral ei ole võimalik autori mõtet omas keeles edasi anda. Aga mina peaksin tema raamatute tõlkimiseks aja leidmiseks vist küll pensionile minema, milleni on aega veel enam kui küll.

Shelley Puhak "Pimeduse kuningannad"

Shelley Puhak on tolmu pühkinud kahelt keskaja kuningannalt Brunhildilt ja Fredegundelt. Autor nimetab neid pimeduse kuningannadeks, osalt seetõttu, et nende valitsusaeg jääb täpselt nn pimedasse keskaega, aga ka seepärast, et oma varjuderiigis on nad enam kui tuhat aastat vastu pidanud. Kroonikud ja ajaloolased on nad maha kandnud ja ära unustanud või maininud vaid kui tühiseid tegelasi, ometi võttis nende kahe kuninganna impeerium enda alla pool Euroopat ning mõlemad valitsesid kauem kui ükski neile eelnenud kuningas - Fredegund 29 ja Brunhild 46 aastat. Mõlemad olid autsaiderid, kes jõudsid abikaasa kaudu dünastiasse, kus naistel polnud lubatud krooni kanda. Kuna nad ise võimu haarata ei tohtinud, võisid nad valitsejaks saada üksnes meessoost sugulase asemikuna. Murettekitavalt suures koguses meessugulasi mürgitati, pussitati ja saadeti teise ilma ning kuningannadelgi tuli salamõrtsukate eest pageda ja enda omasid tööle värvata.

Merovingide dünastiale alusepanija kuningas Chlodovechi poja Clothari surma järel 561. aastal jagati Frangi riigi valdused tema poegade vahel neljaks kuningriigiks: Akvitaaniaks, Burgundiaks, Austraasiaks ja Neustriaks. See ei olnud kõige targem otsus, sest vennad ja hiljem nende pojad asusid otsekohe omavahel valduste pärast võitlema. Brunhild oli läänegoodi printsess Hispaaniast, Austraasia kuningriigi valitseja Sigeberti abikaasa. Fredegund aga Neustria kuningriigi Chilperichi kolmas naine, endine orjatar. 

Autor äratab ellu need kaks unustatud kuningannat ja nende omavahelise suhte. Ta kasutab nii palju kui võimalik kaasaegsete kirjeldusi, mille tõttu suudab tuua elavalt silme ette nii tegelaste dialoogid kui ka riietuse ja söögilaua. Tegelasi on palju ja nende nimed läksid lootusetult sassi - Theudechild, Theudebert, Theuderich, Theudelia, veel üks Theuderich ja nõnda edasi. Aga see polnudki nii tähtis, sest lugu on täitsa pöörane. Selleks, et ellu jääda, tuli võidelda, intriige punuda, sõdida, põgeneda ja ka mõrvata. Puhak on suutnud luua elava ja põneva pildi tollest ajast ja kommetest, hoolimata allikate vähesusest. Ta ütleb, et see raamat pole akadeemiline ajalookäsitlus, vaid algallikatel põhinev populaarteaduslik jutustus. Just see võimaldab seda lugeda nagu seiklusjuttu. No ja lisaks sellele saab palju põnevat teada, mida koolitunnis ei õpetatud või millest üldse pole eriti räägitud. Autori sõnadega: "Patriarhaadi misogüünne loogika on üks kummaline nõiaring: naised ei või valitseda, sest nad pole seda kunagi teinud. Kuid see suur vale põhineb kunstlikul ajaloolisel amneesial, lõpututel mahanühkimistel ja väljajätmistel, mis kollektiivselt kannavad endas sõnumit, et naised kes on valitsejaks olnud, ei ole ära teeninud õigust, et neid mäletataks." 

Tõlkinud Aet Süvari

Teised kirjutavad: Raamaturiiulike, Vestaraamat

Manfred Kalmsten "Täheraua saaga"

Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga" on autori katse kirjutada midagi Põhjala saagade vaimus ja stiilis. Siin on maailm, kus jumalad on inimestele veel lähedal ja toimetavad oma tahtmist mööda. Ja kui jumalad kisklevad, siis laastud (ehk inimesed) lendavad. Juba esimesest peatükist anti teada, et see on sünge lugu ja süngemaks aina läheb. Ning inimesed võivad ju mõelda, et nad suudavad jumalad üle kavaldada ja nende määratud saatust väärata. See oli ka üks väike lootuskiir, mis mind mind lugemisel saatis. Aga nagu juba Kreeka müütidest on teada, siis mida rohkem inimesed püüavad oma saatust vältida, seda paremini see täide läheb.

See ei olnud üldse minu raamat, igatahes mitte praegusel hetkel. Kalmsteni "Kaarnalaul" meeldis mulle hoopis enam. "Täheraua saaga" oli sünge ja karm ja lootusetu. Ei mingit huumorikübekestki. Seda muidugi ei peagi sellises raamatus olema. Aga mina tahan just praegu lugeda midagi pisut lootusrikkamat, nagu näiteks just enne loetud Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases", kus ju ka toimusid võikad tapmised, aga seal oli ka huumorit ja pisut rohkem inimlikkust, hoolimata asjaolust, et peategelane oli robot. Nojah, inimlikkuse alla võib ju paljutki mahutada ja eks vihkamine, kadedus ja ahnus kuuluvad ka inimloomuse tahkude hulka. 

Samas pean tunnustama maailma ja et autor on vaevunud uusi sõnu ja nimesid välja mõtlema. Õnneks oli teos üsna õhuke, sai kiiresti läbi. Teisalt piiras see ka maailma toimimisest arusaamist, sest ega eriti midagi lahti ei seletatud. Olid jumalded ja nende lapsed. Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Jumaldega seotu on edasi antud üsna fragmentaarselt ja rohkem teose lõpupoole. Inimesedki polnud kuigi sügavad karakterid. Aga igale lugejale oma - tegevus liikus kiiresti ning seiklusi, taplusi ja verevalamist oli küllaga, kirjeldused ja maailmaseletused tempot eriti maha ei võtnud. Lõpp oli ühest küljest etteaimatav, kasvas tegevuse käigust loogiliselt välja. Aga seal oli epiloog, mis asjad väheke teise valgusesse seadis ja võimaldab autoril siit soovi korral ka maailma edasi luua.

Ja siis muidugi Liis Rodeni illustratsioonid. On väga tänuväärne, et neid mõnikord harva ka täiskasvanutele mõeldud raamatutesse lisatakse.

Teised kirjutavad: Autori tutvustus, Reaktor, Lugemissoovituse blog, loterii, Mööda netti, loterii2, Pärdikute päevaraamat, Digital Nerdland

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia

Martha Wells "Kõik süsteemid punases"

Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases" on Mõrtsukboti päevikute sarja esimene osa. Küll see oli lahe raamat, seda loeksin veel. Loodan, et kirjastus jätkab sarja väljaandmist.

Olen üsna väike kosmoseulme austaja, ennekõike olen lugenud neid, kus on huumorit ka sees, nagu Poul Andersoni "Kõrge ristiretk", J.R.R. Martini "Haviland Tufi reisid" ja Robert Sheckley Gregori ja Arnoldi lood. "Düüni" esimese raamatu lugesin ka läbi, aga seda rohkem uudishimust ja seal meeldis mulle pigem maailm ja ökosüsteem kui kogu see kosmosereisivärk.

Selles loos oli ka huumorit, alates juba peategelasest endast, kes tundus vahepeal kuidagi lausa hale seal inimeste keskel. Raskelt relvastatud turvarobot, kes üle kõige kardab inimestega näost näkku suhtlemist. Armastab see-eest seebiseriaale vaadata ja teekski ainult seda, kui töö ja inimesed oma tahtmistega vahele ei segaks. Jätke mind ainult rahule, et saaksin teha seda, mida ise tahan. No vähemasti minu jaoks vägagi samastumist võimaldav tegelane.

Tegemist on klassikalise võõral planeedil toimuva uurimisretkega, kus ootamatult selgub, et kohalik fauna on palju verejanulisem kui oodatud. Siis selgub, et lisaks faunale soovib uurimisühmale kadu veel keegi ning meie häbelik android peab nii iseenda kui ka oma rühma elu ja eksistentsi päästma. Mõrtsukbot vaatleb inimeste toimetamist kõrvalt ja kommenteerib seda oma arusaamise kohaselt, mis on irooniline ja sarkastiline. Tegevus liigub hoogsalt edasi ja isegi peategelase sisekaemused ei aeglusta seda. Igasuguseid kirjeldusi on vähe ja tegevust veab peamiselt dialoog.

Plussiks ka vaid 128 leheküljeline pikkus. Ka nii lühikesel pinnal on võimalik kõik oluline edasi anda ja suurepärane lugemiselamus tekitada.

Ja ma ei saa teisiti, kui pean tsiteerima raamatu esimest lõiku, mille loterii juba kirja pani:

Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud. (lk 3)

Tõlkinud Maarika Luts

Teised kirjutavad: err.kultuur, Sulepuru, loterii, Ulmeseosed, Ulmekirjanduse baas

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia

Marek Liinev "Minu pere ja muud ülikangelased"

Marek Liinevi uus raamat "Minu pere ja muud ülikangelased" ei ole päris minu teema. Aga kui lugesin, kuidas Eva Luts selle kohta ütles, et see on väga positiivne raamat, siis otsustasin ikkagi proovida, sest positiivsust kulub praegusesse aega vägagi ära.

Autori selgitusest saan aru, et ta tahtis kirjutada koomiksilaadset teost, siin on Kersti Jaari joonistatud koomiksistiilis pildid, aga tegemist on ikka juturaamatuga. Koomiksiga on ühist ülikangelaste ja supervõimetega inimeste maailmapäästmise lugu. 

Peategelane on supervõimetega vanematele sündinud täesti tavaline poiss, kelle kirjelduse läbi me maailma näeme. Maailmas elavad tavaliste inimestega kõrvuti üliinimesed, näiteks tema ema hõljub pilvena, sajab vihmana ja külmetab jääna, isa on ülitugev lennuvõime ja röntgensilmadega supermees ning õde liigub kiiremini kui püssikuul ja sööb vahepalaks putukaid. Poisil endal mingeid supervõimeid ei ole. Ta lihtsalt hakkab enne kõndimaõppimist lugema, astub kuueaastaselt ülikooli, olles selleks ajaks läbi lugenud suure hulga raamatuid, ja leiutab samas vanuses ülipillid, mis peaksid lõpetama maailmas nälja. Täitsa tavaline poiss, kas pole! Ma ei tea, kas autori soov, et niimoodi saavad lugejad end samastada peategelasega, kes hoolimata supervõimete puudumisest suudab maailma päästa, täide läheb. Sest olgem ausad, nii tarku lapsi on maailmas vähe. 

Seiklusi sellisel perel jagub, aga raamatu stiil on üsnagi kuiv ja kirjeldav. Poiss lihtsalt jutustab ja poetab vahele ka mõne tarkusetera stiilis: "Kui sa käitud kiusajaga, nagu käitub tema sinuga, siis muutud ka sina ise kiusajaks. Kuid kui sa lubad kiusajal tülitada üht ohvrit, siis leiab ta varsti ka teise ja kolmanda." (lk 80) 

Minu vähene kogemus koomiksitega ei luba hinnata, kuivõrd originaalne on autori välja mõeldud maailm. Minu meelest olid tegelased väga lahedad, kuigi mingit sügavamat arengut nendega ei toimu. Lugu ise on sirgjooneline, enne võitu kurja üle peab üle elama mitmeid pettumusi ja kaotusi ning algselt heade kavatsustega loodud asjad võivad osutuda hoopis kurjamitele kasulikuks. Arvan, et lugu võiks päris hästi sobida lastele, kes muidu ka seiklusi ja koomikseid armastavad. Igatahes, kui raamatu lõpuks saab maailma ja üliinimesi allutada tahtvast eriti vastikust president Bossist just selline tegelane, nagu saab, on tõepoolest tegemist väga positiivse raamatuga!

Teised kirjutavad:

Loe katkendit

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia

Loetud raamatute nimekiri 2023

1. Martha Wells, Kõik süsteemid punases
2. Manfred Kalmsten, Täheraua saaga
3. Simon Reeve, Lõunapöörijoonel (audio)
4. Stanley Tucci, Maitsed minu elus
5. Gert Kiiler, Eranuhke ei armasta keegi
6. Haruki Murakami, Norra mets (audio)
7. Elisabeth Kübler-Ross, Surmast ja suremisest
8. August Kitzberg, Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused. I-II
9. Mae Merusk, Minu Sitsiilia (audio)
10. Andrea Camilleri, Eineröövel (audio)
11. Andrea Camilleri, Viiulihääl (audio)
12. Madeline Miller, Kirke
13. Ain Kütt, Musta paguni mõistatus (audio)
14. Ole M. Høystad, Südame lugu
15. Indrek Hargla (koostaja), Eesti nõid
16. Sei Shonagon, Padjamärkmed
17. Henry David Thoreau, Walden (audio)
18. Anders Hansen, Ekraaniaju (audio)
19. Robert Cedric Sherriff, Kaks nädalat septembris
20. Elo Selirand, Tormi märgid (audio)
21. D.H. Lawrence, Lady Chatterley armuke
22. Poul Anderson, Ajavalvur (audio)
23. Richard Osman, Neljapäevane mõrvaklubi (audio)
24. Ewald Arenz, Suur suvi (audio)
25. Sōsuke Natsukawa, Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid (audio)
26. Martha Wells, Tehislik seisund
27. Piers Vitebsky, Šamaan
28. Zdeněk Jirotka, Saturnin (audio)
29. J.R.R. Tolkien, Silmarillion
30. J.R.R. Tolkien, Lõpetamata lood
31. J.R.R. Tolkien, Kääbik
32. J.R.R. Tolkien, Sõrmuse vennaskond
33. J.R.R Tolkien, Kaks kantsi
34. J.R.R. Tolkien, Kuninga tagasitulek
35. Robert Louis Stevenson, Aarete saar (audio)
36. J.R.R. Tolkien, The Book of Lost Tales. Part 1
37. J.R.R. Tolkien, The Book of Lost Tales. Part 2
38. Anna Gavalda, Koos, see on kõik (audio)
39. Tadhg Mac Dhonnagáin, Proua Lazare (audio)
40. Abir Mukherjee, Tõusik (audio)
41. Soseki Natsume, Noorsand (audio)
42. J.R.R. Tolkien, Finn and Hengest
43. Pictures by J.R.R Tolkien
44. J.R.R. Tolkien, The Fall of Gondolin
45. Hannu Mäkelä, Härra Huu
46. Maria Palusalu, Naadimetsast paradiisiks
47. J.R.R. Tolkien, The Fall of Númenor
48. Angela Dimitrakaki, Neli tunnistust
49. Kätlin Kaldmaa, Mu tiivad on mu juured
50. J.R.R. Tolkien, The Lays of Beleriand
51. Humphrey Carpenter, Letters of J.R.R. Tolkien
52. Agatha Christie, Miks nad ei kutsunud Evansit?
53. J.R.R. Tolkien, The Shaping of Middle-Earth
54. Susan Luitsalu, Minu Maailm (audio)
55. Susan Luitsalu, Minu Dubai (audio)
56. J.R.R. Tolkien, The Lost Road and Other Writings
57. Dubravka Ugrešić, Romaanijõe forsseerimine (audio)
58. Antti Tuomainen, Koprateooria (audio)
59. Katrine Marçal. Leiutades maailma (audio)
60. Aarne Kähr, Aedniku aastaring
61. Katrin Uurman, Tairi Albert, Kaire Talviste, Kodune mahepõllundus
62. Kaja Kann, Tänavatüdruk
63. J.R.R Tolkien, The Return of the Shadow
64. Jari Järvelä, Kahele poole koske (audio)
65. Agatha Christie, Kriminaalsed armastuslood
66. M.C. Beaton, Surm valentinipäeval
67. J.R.R. Tolkien, The Treason of Isengard
68. Sophie Hannah, Hercule Poirot' püha öö
69. Leonardo Padura, Maskiball (audio)
70. J.R.R. Tolkien, The War of the Ring
71. Bill Bryson, Inimkeha (audio)
72. Jim Butcher, Kooljarütm (audio)
73. Maryse Conde, Mangroovi ületamine (audio)
74. Teffi, Mälestusi Leninist ja Rasputinist (audio)
75. Phyllida Law, Märkmed minu ämmale
76. Phyllida Law, Kui palju kaameleid on Hollandis? 
77. Agatha Christie, Hickory Roadi saladused
78. Olav Osolin, Part lendab edasi
79. Hendrik Relve, Minu elu uhkemad loomad
80. Gina Viliūnė, Lõks kaupmehe tapjale
81. Marta Breen, Jenny Jordahl, Naiste võitlus
82. M.L. Longworth, Kadunud muuseum Mistrali tänaval

Miss Marple: Kaksteist uut lugu

Kaksteist tänapäevast autorit on kirjutanud kaksteist uut lugu Agatha Christie loodud Miss Marple'ist. Võiks muidugi arvata, et milleks. Nii palju on uusi autoreid oma uute tegelaste ja tänapäevaste probleemidega. Aga lugejad ihaldavad miskipärast ikka seda vana ja head ja tuttavat. Christie teosed on kõik ammu läbi loetud, aga tahaks ikka veel. Seetõttu võtsin ka mina selle raamatu hea meelega ette ja olin väga rahul. Olles just nimelt Agatha Christie fänn, ei ole ma ühtegi neist autoritest lugenud, nii et selle kohta ei oska midagi kosta, kas ja kui palju iga autori isiklik stiil läbi kumas. Aga hoolimata väga eripalgelistest autoritest tegutseb üsna tuttav Miss Marple. Kõik autorid on sisse põiminud äratuntavaid vihjeid Agatha Christie loodud tegelaskujule. Miss Marple koob ikka valgest lõngavahust beebitekke ja tuletab meelde lihunikupoiss Tommyt. Sest inimloomus ju ei muutu.

Mõni lugu meenutab Christie enda loomingut, mõni lugu on aga hoopis teises stiilis. Segadust tekitas väga erinev ajastus. Osa juttude tegevus toimus vist lausa 70ndatel, sest kanti miniseelikuid ja oldi üldse vabameelsed. Nii oli pisut raske end iga loo puhul ümber häälestada ja lugu kuhugi ajalisse konteksti asetada. See on lühijuttude lugemise üldine häda, aga eriti krimijuttude puhul kipub ka lahendus liiga kiiresti ja kergesti tulema. Tore, et tegevust oli viidud laia ilma, New Yorgist kruiisilaevani Kaug-Idas, aga loomulikult ka vanale heale Inglismaale.

 
Autorid: Naomi Alderman, Leigh Bardugo, Alyssa Cole, Lucy Foley, Elly Griffiths, Natalie Haynes, Jean Kwok, Val McDermid, Karen M. McManus, Dreda Say Mitchell, Kate Mosse ja Ruth Ware.

Tõlkinud Krista Suits

Teised kirjutavad: Juuli raamaturiiul

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Isabella Beeton "Mrs Beeton's Household Management"

Võib-olla mõni lugeja mõtleb teinekord, et huvitav, mida see Bukahoolik teeb? Siia ta igatahes suurt midagi ei kirjuta. Noh, Bukahoolik loeb muidugi raamatuid. Kui muust tegevusest aega üle jääb. Näiteks luges Bukahoolik aprillist oktoobrini 160 aastat tagasi välja antud majapidamise käsiraamatut. Selle läbisaamine võttis seitse kuud. Sest ma lugesin seda enamasti vaid hommikusöögi ajal ja suur osa suvest polnud üldse kodus. Aga teos on ka 1108 lehekülge pikk, pisikeses tihedas kirjas. Ja see oli järjekordne hoop minu murenevasse müüri, mis arvas, et üks raamat ei saa elu muuta. Saab küll, isegi kui tegemist on majapidamise käsiraamatuga. Aga sellest veidi hiljem.

Arvan, et võib öelda, et "Mrs Beeton's Household Management" on Briti kirjanduse tüvitekst, seda küll mitte klassikalises mõttes, vaid kodumajapidamise kontekstis. 

Isabella Beeton sündis 1836. aastal, vanim kahekümne ühest lapsest, ega olnud mingi keskealine suure perekonna matroon, nagu võiks arvata. Ta oli vaid 22 aastat vana, kui selle tohutu tööga valmis sai. Isabella abiellus 1856. aastal jõuka kirjastaja Samuel Beetoniga ja hakkas kirjutama tema väljaannetesse artikleid kokandusest ja majapidamisest. Need anti 1861. aastal välja eraldi raamatuna, mis sai kohe tohutult populaarseks. Ta suri vaid 28 aastaselt, kuid selleks ajaks oli tema tööd müüdud juba miljonites ja müüakse seniajani.

Lõviosa raamatust on toiduretseptid, kuid see sisaldab ka õpetusi riietumise, etiketi, laste ja koduloomade kasvatamise, mürkide, esmaabi ja maja pidamise kohta. Teos annab suurepärase ülevaate Victoria ajastu keskklassi igapäevase elu-olu kohta. Kust ta kogu selle teadmise nii noorelt ja üsna vähese kogemusega võttis? Tegelikult on kõik retseptid võetud teistest kokaraamatutest, mõned isegi 17. sajandi omadest, ja talle saadetud lugejakirjadest. Ta kirjutab üksikasjalikult teenijate palkamisest ja nende töödest, alates uksehoidjast, kokast, toapoisist ja -tüdrukust, lõpetades piimatüdrukute ja pesunaistega. Tegelikult tal endal polnud kunagi tervet seda hulka teenijaid, kelle töid ta kirjeldab, vaid enamasti vaid üks maid-for-all. Kelle tööülesandeid lugedes võis talle vaid kaasa tunda - tolleaegse majapidamise pidamine oli ikka väga palju rasket tööd. 

Kui üldine arvamus Briti varasema köögi kohta pole just eriti soosiv - pudruks keedetud vesised aedviljad ja hautatud liha - siis siin vaatab vastu hoopis teine pilt. Ja kuigi mõni retsept paneb kulmu kergitama - makarone keedetakse kolmveerand tundi ja siis hautatakse veel veerand tundi puljongis, siis enamasti hoiatab ta ülekeetmise eest. Ajal, mil kogu toit valmistati elaval tulel, oli kasvõi sellise lihtsa asja nagu röstsaia tegemine paras ettevõtmine. Peatükk pesu pesemise kohta pani iseäranis head meelt tundma, et elame elektri ja masinate ajastul. Eriti kui meenutada, et tolle aja kleidid sisaldasid meetrite viisi kangast, pitse ja satse.

Beeton rõhutab pidevalt puhtuse, hügieeni ja toidu värskuse tähtsust, samuti seda, kui oluline on kohalik ja hooajaline toit. Ta oli mitmes asjas oma ajast eest, näiteks soovitab ta end iga päev pesta. Ajal, mil vannid ja kraanist voolav vesi olid vaid üksikute rikaste käsutuses ja üleüldse peeti liigset vett kahjulikuks. Raamatus on ka joonistusi ja pilte, lisaks vürtsitab ta teksti luuletustega.

Tema ekskursid ajalukku on üsna lõbusad. Nii kirjutab ta, kuidas primitiivsed inimesed sõid ainult juurikaid ja puuvilju, seejärel õppisid küttima ja kala püüdma, mille järel hakkasid karja pidama, enne kui said korralikeks talunikeks. Sidrunit varasematel aegadel ei tuntud üldse ja roomlased hakkasid sidrunit kasutama alles väga hilisel perioodil ja siis ka vaid selleks, et riietelt koisid eemal hoida. Nende jaoks oli sidrun liiga hapu ja Pliniuse aegadel, kristliku ajastu alguses, kasutati sidrunit peamiselt vaid suurepärase antidoodina mürkide vastu (455). 

Beeton alustab raamatut õpetustega noorele perenaisele (1. peatükk "The Mistress"). Ta võrdleb perenaist ettevõtte juhi ja sõjaväe juhatajaga. Kõige olulisemad omadused on puhtus, kokkuhoidlikkus, külalislahkus. Hea perenaine tõuseb vara, valib hoolega sõpru ja on heatujuline. Lugesin, kuidas tuleb hommikuseks külaskäiguks riietuda, et tutvumikülastus ei tohi kesta rohkem kui 15-20 minutit, lapsed ja koerad tuleb tingimata koju jätta. Äärmisel juhul võivad lapsed tõllas oodata, niikaua kui ema naabrit külastab. Õhtusöögid on eriti olulised sotsiaalsed sündmused, seega tuleb neiks hoolikalt valmistuda ja Beeton kirjeldabki mitmel leheküljel täpselt, kuidas tuleb külalisi istuma panna, mis järjekorras toite serveerida ja mis pärast juhtub.

Kõike seda lugedes tekkis hirmus tahtmine seda visuaalselt toetada. Tuli meelde Autumn de Wilde'i film "Emma" Jane Austeni romaani järgi. See on küll veidi varasemast ajastust, aga ajas asja ära. Vaatasin filmi mitu korda ja hakkasin huvi tundma, kes on see näitleja, kes mängib hirmus šarmantselt mr Knightleyt. Selgus, et selleks on Johnny Flynn. Siis selgus, et ta on lisaks ka muusik ja edasi leidsin end kuulamas tema muusikat, vaatamas tema filme, lugemas temaga tehtud intervjuusid ja kuulamas podcaste. (Ka praegu mängib taustaks tema viimane plaat.) Kusjuures nende filmide kättesaamiseks tuli teha jõupingutusi ja kulutada aega, sest Eesti on ikka selline perifeeria, et netist otse ei saa vaadata isegi mitte raha eest. Lisaks leidsin Flynni kaudu Briti looduskirjaniku Robert MacFarlane'i. Niisiis ostsin ja lugesin ka tema kirjutatud raamatuid, mida sai kokku viis. Kõik aga algas sellest, et võtsin riiulist seal juba viisteist aastat oodanud majapidamise käsiraamatu. Ütle siis veel, et üks raamat ei saa elu muuta! 

Lõpetuseks ka üks retsept, mille järele proovisin: Honey Cake - meekook. Sest selles ei olnud hiigelkoguseid, see ei sisaldanud searasva ja arutul hulgal võid ja seda ei pidanud vees keetma :)

Koostis: 1/2 hommikusöögitassitäit suhkrut, 1 hommikusöögitassitäis paksu hapukoort, 2 hommikusöögitassitäit jahu, 1/2 tl soodat, mett maitse järgi 

Valmistamine: sega suhkur ja koor, puista peale jahu koos niipalju meega, et see annab segule kenasti maitset, sega hästi, nii et kõik ained oleksid korralikult segunenud. Lisa sooda ja klopi kooki hästi veel 5 minutit. Pane see võitatud vormi, küpseta 1/2 kuni 3/4 tundi ja söö soojalt. Keskmine hind: 8 penni, piisab 3-4 sööjale, hooaeg: igal ajal.  

Kuna mul pole aimugi, milline oli Mrs Beetoni aegne hommikusöögitassitäis, siis kasutasin tavalist klaasi. Jahust pool klaasi panin täistera- ja ülejäänud tavalist kõrgema klassi jahu (mul on tunne, et tolle aja perenaistel ei olnud nii peent ja puhast jahu, nagu meie praegu kasutame, aga ega ma ei tea muidugi). Mett panin pool klaasi (suhkrut ainult veerand) ja tuli mõnusalt magus kook, millel oli eriti mõnus tekstuur - pisut nagu nätske, aga mitte ebameeldivalt.

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

Fredrik Backman debüteeris 2012. aastal raamatuga "Mees nimega Ove", mille Varrak nüüd tänuväärselt uuesti välja andis. Pärast tema suurepärast "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" olen tahtnud seda lugeda. Ja ootamine tasus vaeva! See oli just selline, nagu olin oodanud. Nukker ja naljakas ja vihastamapanev ja rõõmsakstegev.

Nagu ka Backmani hilisemates raamatutes, selgub tõde aegamisi ja jupikeste kaupa. Nii räägib autor praeguse aja sündmustega paralleelselt Ove suurekskasvamise lugu, millest koorub tasapisi, miks Ove on just selline mees, nagu ta on. Sest Ove on ju üks üsna tüütu tegelane. Teeb igal hommikul kell kolmveerand kuus majaümbruses ringkäiku, kirjutab üles kõik parkivate autode numbrid, kontrollib, ega prügimajja pole sisse murtud ja juhib korra vastu patustajate tähelepanu üsna järsult kehtivatele reeglitele. Tõre ja paindumatu. Selline isehakanud korravalvur, kes teab, kuidas asjad käima peavad ja suhtub teistesse arvamustesse põlgusega. Ühesõnaga, üks vastik vanamees.

Lugu läheb käima, kui tema naabermajja kolib uus perekond, kes oskamatult järelkäruga tagurdades tema postkasti lömmi sõidab. Rase võõramaalasest naabrinaine aga ei tee väljagi tema tõredast olekust ja nii avastab Ove end ootamatult tegemas asju, mida ta üldsegi teha ei kavatsenud.

Teose probleemiks on nn esimese raamatu sündroom, kus autor tahab sisse panna kõik teda vaevavad teemad. Nii on siin vähk, puue, gei, immigrandid, ametnike omavoli, töökius, hukkaläinud noored, koduvägivald. Üsnagi stereotüüpsed teemad ja raamatus on ka üsnagi stereotüüpsed tegelased. Enamikku teemasid puudutab Backman küll üsna möödaminnes. No ja see kass. See oli üks väga eriline kass, kes kindlasti polnud stereotüüpne, sest ükski kass päriselus sellisel viisil ei käitu. Aga muinasjutus võivad kassid isegi kahel jalal käia ja muinasjutt "Mees nimega Ove" kahtlemata ongi. 

Lõpuks selgub, et inimesed on kõik ilusad ja head, välja arvatud muidugi need, kes ei ole, nagu näiteks valge särgiga mehed.

Backman kirjutab muhedalt ja mõnusalt, nii et muige suunurka saab täitsa tihti. Näiteks kass, kes vaatas Ovet sellise näoga, nagu oleks see talle raha võlgu. Või naabri peni, keda Ove talvesaapaks nimetas. Kiidan ka tõlkijat, lugeda oli mõnus, näiteks uste lõngutamine on nii tore leid.

"Kas sa oled alati nii ebasõbralik?" pärib Parvaneh huviga. Ovel on solvunud ilme. 
"Ma ei ole ebasõbralik."
"Oled ikka natuke ebasõbralik."
"Ei ole!"
"Jajah. Sinu sõnad on tõesti nagu kallistused," vastab Parvaneh niimoodi, et Ovel tekib kahtlus, et ta ei mõtle seda sugugi tõsiselt.
Ove laseb ukselingi hetkeks lahti. Uurib oma käes olevat küpsisekarpi.
"Ahah. Araabia küpsised? On need ka head?" pomiseb ta lõpuks.
"Pärsia," parandab Parvaneh.
"Mida?"
"Ma olen Iraanist. Järelikult olen ma pärslane," seletab naine.
"Pärslane?"
"Jah."
"Jaa, pikakarvaline oled sa küll," nõustub Ove. (lk 55)

Tõlkinud Ene Mäe

Teised kirjutavad: Kirjakoi, Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus, Manni lugemisblogi, Raamatumuljete kodu, Ageagapi, Eklektilised lugemiselamused, Heleni kirjanurk, Raamatuid siit ja sealt, Vahel ma kirjutan ka…, Ivika loeb, LVKRK raamatublogi, Triinu raamtublogi, Raamaturiiulike, kultuur.err, sehkendamine

Tänan raamatu eest Kirjastust Varrak

Agatha Christie "Kesktalvised mõrvad" ja "Südasuvised saladused"

Agatha Christie "Kesktalvistest mõrvadest" on pisut hilja kirjutada, sest suur suvi lokkab ümberringi ja pealegi ilmus just uus kogumik "Südasuvised saladused", teisalt on ehk just kuumarabanduse piirimaal kõige parem lugeda hubase kaminatule ümber istuvast seltskonnast, kui akna taga möllab lumetorm ja kellele kohe teatatakse, et raamatukogust leiti laip. Sest laipu Agatha Christie romaanides leitakse, kuigi ehk mitte nii palju kui tänapäevastes krimkades ja parem ongi. Lühiloos piisab ühes laibast täiesti. Ja mõnikord pole seda vajagi, sest juveelirööv on ka teema. 

Nendes kogumikkudes avaldatud lood on enamasti varem eesti keeles ilmunud, aga suurem jagu kusagil 90ndatel viletsates köidetes ja kes neid enam mäletab. Sestap on tore, et neid nüüd ilusates kõvakaanelistes kogumikes uuesti välja antakse.

Siin toimetavad tavapärased kahtlusalused Hercule Poirot, Miss Marple, härra Sattertwaithe koos salapärase mister Quiniga, Tommy ja Tuppence. Pean tunnistama, et mitte iga lühilugu pole meistriteos ja mõni tekitab suisa pettumust, aga ehk on ka asi selles, et olen Christiet nii palju lugenud (ja neidsamu lühilugusid ka varem kohanud), et üllatusmomenti hakkab väheseks jääma. Tervikuna siiski kosutavad krimilood lugemiseks igal ajal, olgu südasuvi või kesktalv.

"Kesktalvised mõrvad" tõlkinud: Juhan Habicht, Laine Hone, Karin Kastehein Tiiu Loog, Gea Mägi, Piret Orav, Maia Planhof, Krista Suits, Karin Suursalu

"Südasuvised saladused" tõlkinud: Gea Mägi, Juhan Habicht, Karin Kastehein, Karin Suursalu, Maia Planhof, Piret Orav, Tiiu Loog

Teised kirjutavad:

Triinu raamatud

Pille raamatu ja kassiga

Jaan Martinson

Mariann

Tänan "Kesktalviste mõrvade" eest Varraku kirjastust

Tiit Tarlap "Tuleriitade öö"

Väikesesse Metsiku Lääne linnakesse saabub siit ammulahkunud poeg oma pärandit välja nõutama. Algus oli jube põnev, kohe hakatakse tema elu kallale kippuma, hool ja hoobil pole vahet, aga kuna tegemist on eriti karmi kutiga, siis tuleb ta sellest eluga välja. Aga mis ja mispärast?

Kuigi juba varsti hakkas häirima, kui autor kogu aeg seletas, et jah, ikka ei tea ma veel kogu tõde ja ikka koban pimeduses ja hirmsasti tahaks teda, milles asi on. Selle võrra oleks raamatut saanud väheke lühendada. Aga kui kusagil keskpaigas Suur Saladus ära seletati, käis vedru maha. Vähemasti minu jaoks. Jälle mingid templirüütlid, jälle mingid vabamüürlased ja kadunud ürikud. Raamat on kirjutatud 22 aastat tagasi, selliste teemade laineharjal, nii et selle võib andeks anda, on lugeja enda viga, et see temas eriti elevust ei tekita. Aga vedru käis maha ka selles mõttes, et edasi ei toimunud enam suurt midagi, üks paigal passimine, ettevalmistuste tegemine ja ootamine. Midagi suurt ja hirmsat on tulemas! Selle teadustamise ja asjade üle arutlemisega sai täita kümneid lehekülgi. On raamatuid, kus on täiesti ok, et midagi ei toimu, aga see ei ole see raamat.

Ma ei taha öelda, et raamatut ei tasunud lugeda, seiklusi ja põnevust jagus, suuri tundeid ka natuke ja kamaluga müstikat. Väheke tihendamist oleks siiski ära kulunud. 

Teised kirjutavad:

Ulmekirjanduse baas

Sündmuste horisont

Loterii

Mudlum "Mitte ainult minu tädi Ellen"

Ilma ootusteta ei ole võimalik ühelegi raamatule läheneda, alati on midagi, kasvõi pelgalt kaanepildi või kaanteksti järgi. Mudlumi raamatut "Mitte ainult minu tädi Ellen" on kiidetud ja see oli raamatukogudes 2021. aasta üks loetumaid raamatuid. Ootasin millegipärast ilukirjandust, aga sain mõtisklused ja mälestused. Pealkirja järgi arvasin, et juttu tuleb tädi Ellenist, kes pole vaid Mudlumi tädi Ellen. Tegelikult vist oli pealkirja mõte selles, et juttu tuleb ka kõigest muust peale tädi Elleni. Eelkõige autorist endast. 

Olen imestunud, et teos nii populaarne on, minu arvates ei ole see üldse laia lugejaskonna raamat. Lõputud kirjeldused mööblist, hilpudest, aias vohavatest taimedest. Mõtisklused elu ja surma ja kannatuste üle. Äkki on edu saladuseks see, et ta kirjutab asjadest, mis paljudel tekitavad nostalgiat, et jah, minul oli ka selline asi või selline kogemus? Kuigi nostalgiat autor küll oma mineviku suhtes ei tunne. Oleme autoriga peaaegu põlvkonnakaaslased, ta on must ligi kümme aastat vanem, aga ei ole minul sarnaseid kogemusi ja meeleolusid. Mitte kuidagi ei haakinud minuga autori enesepilt ega ka paigad või tegevused. Häiris autori negatiivsus iseenesest kõneldes, kuigi see võib olla ka vaid minu enda projektsioon. See raamat ei suhestunud  minuga mitte kuidagi. 

See osa, mis rääkis Ellenist, oli huvitav, see, mis rääkis temast endast, ei olnud. Lõputud kirjeldused mööblist ja seinavärvist ja vanadest hilpudest, väga täpsed - must kittel punaste lilledega, krähmulisest beežikashallist riidest kleit. Need loetelud peaksid vist kuidagi suuremat tähendust omama.

Lk 128 sedastabki autor: Ja tundub, et ma olen oma mõtetega ummikusse jõudnud. Loen muudkui üles mingeid elu pisiasju, mingeid kleite ja kappe ja taldrikuid ja kurvastan, kui see kõik ei tähenda mitte midagi, kui surm selle igal juhul tühistab, kui see, millel inimese eluajal oli mõte, osutub nüüd tarbetuks nii talle endale kui ka kõigile teistele. Aga hiljem lisab: Ja mis siis, et sured ära? Mis vahe seal on, kas vara või hilja? Ega sellepärast ei saa oma elu elamata ja raamatuid ostmata jätta. (lk 138) Vaatan oma raamaturiiuleid ja olen täiesti nõus.

Selline teos, kus nagu piiluks kellegi päevikusse, väga isiklik, kõik on toodud läbi isikliku kogemuse ja läbinud eneserefleksiooni. Ei ole mitte mingisugust distantsi autori ja tema loodud tegelaste vahel, samamoodi ei ole distantsi autori ja lugeja vahel ning see tekitab ebamugavust. Seda enam, et ma ei tahaks selle raamatu minategelasega üldse nii lähedalt suhelda. Ja ma rõhutan, et räägin siin raamatutegelasest, sellest isikust, mille autor on endast loonud, mitte tegelikust ja reaalselt eksisteerivast isikust, keda ma päriselus kunagi kohanud pole. 

Kiidan sõnakasutust, Mudlumil on see nii vaba ja loomulik, segiläbi vene keelest tulnud släng ja kõnekeelsed ütlused, aga ka põnevaid sõnu, mida ilmselt igas perekonnas kasutatakse ja mis igas perekonnas on isemoodi, näiteks mahakooruva värvi ribad illerdasid (lk 36), juuksed on narakad (lk 16) või Linn nazõvajetsa (lk 118).

Tegelikult siiski see on hea raamat, mida näitab kasvõi asjaolu, et ta pani mind kõige loetu üle pikemalt mõtlema ja seda pikka juttu kirjutama, mida viimasel ajal väga tihti ei juhtu. Hea raamat ei ole alati sama, mis meeldiv raamat või põnev raamat. Teisalt muidugi, lugeja valib ja hindab teoseid eelkõige ikka selle järgi, mis talle meeldib ja korda läheb. Nojah, see raamat on ilmselt väga paljudele meeldinud, või vähemasti huvi pakkunud. 

Teised kirjutavad:

Sirp, Looming, Värske Rõhk, Kirjakoi, Marcalt maailmale, Suvehiidlane, Lugemissoovituse blog, loterii, evelin self-made, Plaan B, soodomagomorra, Loterii, Manni lugemisblogi

Lars Mytting "Küttepuud"

Norra autori Lars Myttingi "Küttepuud" räägib just sellest, mida pealkiri lubab. Informatiivne teos puuliikidest, saagidest, lõhkumisest ja ladumisest, ahjudest ja õigest kütmisest. Tuleb välja, et ahjude kütmine on tõsine teadus, või veelgi enam, tõsine elamise viis. Norra autor kirjutab puude tegemisest ja ladumisest ja kütmisest sellise kaasaelamisega, et tundsin ennast täieliku profaanina, kuigi olen ka viimased 17 aastat ahju kütnud. Puude ladumine on omaette teadus, on väga tähtis, kuidas need täpselt riita saavad, halud peavad omavahel kokku sobima ja otsad peavad olema ühetasa. Minu jaoks on puude ladumine alati olnud tüütu töö, peaasi, et kuidagi ära paigutatud saavad. Aga õiged inimesed laovad oma puid mitu korda ümber, rääkimata sellest, et õiged inimesed toovad need ka metsast ise kohale. Ühesõnaga, ahikütte maailm on imepärane. Huvitav oli ekskurss ajalukku, milliseid ahje Põhjamaades on kasutatud ja siiani kasutatakse ja kuidas neid varem köetud on. Rohkelt pilte kaunitest malmahjudest ja imepärastest puuriitadest.

See teos oli mul lugemisnimekirjas hulga aastaid. Seda on soovitanud lugeda Valdur Mikita, kuid Tallinnas oli seda väga vähestes raamatukogudes saada, minu kodulähedases küll mitte. Aga tulin Tartusse ja siin oli seda oma kümmekond eksemplari! Kohe näha, et hoopis teise vaimsusega linn :) Nüüd, kui mul enam ahju ei ole, sain selle lõpuks loetud ja kohe kahju hakkas, et enam ei ole.

Tõlkinud Enno Turmen

Teised kirjutavad:

Suusatades

Norden

2021. aasta kokkuvõte

Ühest küljest täitsa tavaline aasta, 83 läbitud raamatut, teisest küljest lugesin ikkagi vähe. Ligi poole (40 tk) raamatutest kuulasin audios. Sellele aitas kaasa asjaolu, et suvel sõitsin pidevalt linnade vahel ja ühe õhema raamatu jõuab Tartu-Tallinna-Tartu sõidu jooksul parasjagu läbi kuulata. Kirjutamisega läks aga veel kehvemini, no ei olnud seda kirjutamise tunnet, nii et postitusi sai väga vähe. Ilmselt oli oma asjaolu ka selles, et tõeliselt raputavaid raamatuid eriti ette ei tulnud.

Kui 2017 oli Robin Hobbi aasta, siis 2021 oli Andrzej Sapkowski aasta. Lugesin tema "Witcheri" sarja raamatuid mitmes keeles mitu korda, kuulasin audios ja vaatasin Netflixi sarja ning isegi Youtube'ist videomängude läbimängude salvestisi (sest ma ise videomänge ei mängi, pole sobivat arvutitki, kuigi praeguseks olen need endale siiski igaks juhuks soetanud, sest ei või iial teada). Ja, nagu kevadel kartsin, ülikool jäigi lõpetamata, kas see just Sapkowski pärast oli, aga siiski...

Aga mingit kokkuvõtet eriti teha ei saagi, lugesin/kuulasin kõiksugu erinevat kirjandust, mille ühisnimetajaks võiks ehk olla põgenemine teistesse maailmadesse. Kuulasin mitut eelmisel sajandil kirja pandud ulmekat, lugesin Sapkowski fantaasiamaailma, natuke teabekirjandust, mõned lasteraamatud ja kõvasti selliseid teoseid, mille ühisnimetajaks võiks olla nali. Midagi esile tuua ei oskagi. Ühtegi eriliselt suurt elamust ei olnud (v.a Sapkowski), ühtegi päris altminekut ka mitte.

*

Kuna see jutt siin jäi üsna lühikeseks, panen kirja ka oma mõtted audioraamatute ja lugemise teemal.

Facebooki Lugemise väljakutse grupis tekkis väike arutelu audioraamatute üle. Seal nimelt lähevad arvesse üksnes need raamatud, mida loetakse silmadega, aga mitte need, mida kuulatakse kõrvadega. See tuleb isegi grupi pealkirjast selgelt välja. Kuna ma ei kavatse väljakutsest osa võtta, ei leidnud põhjust vaidlust üles keerutada, küll aga panen oma arvamuse siia kirja.

Minu arvates ei ole mingit vahet, kuidas raamatut tarbida, kas silmade või kõrvade kaudu. Oluline on ju sisu, see, mis meelde jääb, mis meeleolu teos tekitab ja kõik muu, mille pärast me üldse raamatuid loeme. Mis vahet seal on, kuidas see meie pähe jõuab? 

Põhjuseks, mis audioraamatud ei sobi, toodi, et neid kuulatakse enamasti mingi muu tegevuse kõrvale ja seega neisse ei süveneta. Lugemise väljakutse üks ideedest on, et lugemiseks võetakse aega: "Võtame raamatu kätte, istume maha, süveneme ainult raamatusse. Raamat ei ole taustaheli koristamisele või nõudepesule." Ehk siis, oluline on protsess, mitte tulemus. 

Mõtlesin siis selle üle järele. Jah, nõustun, et raamatut kuulates võib mõte vahepeal lendu minna, eriti kui seda teha mingi muu tegevuse ajal. Jah, audioraamatut kuulates võime samal ajal tegeleda ka muude asjadega. Kuid kõike seda juhtub ka siis, kui raamatut silmadega lugeda. Kõigepealt, on nii inimlik arvata, et kui mina mingil viisil raamatuid loen/kuulan, siis kõik teised teevad täpselt samamoodi. Seda viga teeme me kõik ja seda viga tegid ka selles grupis arvamust avaldajad. Kust nad teavad, et mina või keegi teine audioraamatuid muude tegemiste kõrvale kuulab? Või et mina või keegi teine loeb raamatuid täie pühendumusega ainult sellele tegevusele? Nonii, jõudsimegi üllatavale järeldusele, et inimesi on erinimelisi.

Mina näiteks loen raamatuid väikeste jupikeste kaupa teiste tegevuste vahel. Enamasti on ka mitu tükki pooleli, mida ma teinekord täitsa läbisegi loen. Raamatu lugemise ajal käib mul enamasti raadio või muusika, ma söön ja joon samal ajal, väga tihti kipub käsi telefoni poole liikuma, eriti siis, kui pinge tõusma hakkab. Mingist süvenemisest pole juttugi. Kindlasti on inimesi, kes võtavad raamatu lugemiseks spetsiaalselt aega, panevad ukse kinni ja mürasummutavad klapid pähe ning loevad niimoodi. Mina selline ei ole. Tegelikult on ainus aeg, kus ma päriselt ainult raamatusse süvenen siis, kui sõidan rongiga, panen silmad kinni ja kuulan klappidest audioraamatut. Siis tõepoolest ei ole muid segajaid. 

Ajuteadlased ütlevad, et inimese aju ei ole võimeline tegema mitut asja korraga (isegi mitte naistel!). Seda on võimalik teha üksnes siis, kui üks tegevustest on automaatne. Seetõttu ei kuula ma kunagi audioraamatuid linnas autoga sõites, siis on tähelepanu liiklusel ja tõepoolest ei kuule mitte midagi, küll aga maanteel, kus suurem osa ajast midagi ei juhtu. Söögitegemine on ka hea aeg, kuigi ka siis panen jutu seisma, kui näiteks retsepti loen või midagi täpselt mõõtma pean. Ja üllatus-üllatus, ka audioraamatut on võimalik tagasi kerida ja üle kuulata või üle lugeda (olenevalt tehnilisest vahendist), kui midagi kõrvust mööda läks.

Lõppjäreldus on see, et hoolimata raamatu tarbimise viisist, on minu puhul tulemus sama. Ehk siis see, et suurt midagi meelde ei jäägi. Toon näiteks sellesama Sapkowski sarja. Pärast seda, kui olin mitu kuud nende raamatute eri vormide ja keelte seltsis elanud, ostsin kõik neli seni eesti keeles ilmunud raamatut, et on ilus, kui nad mul ka riiulis on. Tegin ühe teose suvaliselt kohalt lahti ja leidsin, et seda lehekülge ma küll kunagi lugenud ei ole. Selle peale mõtlesin, et mida ma neid raamatuid üldse loen, aga eks hetkes olemine on ka tähtis - see, mida tunneme lugemise ajal. Ja ega ilukirjanduse lugemise mõte polegi selles, et kõik täpselt meelde jääks, selleks on õpikud. Ikka see elamus ja meeleolu, mida lugemise ajal tunneme, ja võimalus olla veidikesekski teises maailmas.

Nonii, jõudsin ringiga tagasi sinna, kust alustasin, ja selgub, et oluline on ikkagi protsess, mitte tulemus. Sest meelde nagunii suurt midagi ei jää sõltumata sellest, kas lugesin või kuulasin. Tuli meelde, et eks ma sellesama pärast seda blogigi kunagi kirjutama hakkasin, mälupikendusena või nii. On tore, kui teistel lugejatel on teistmoodi.

Pudinaid 12

Seekord eriti lühidalt viimasel ajal loetud raamatuist.

Vilmos Kondor "Patune Budapest", "Budapesti spioon"

Salapärase Ungari autori kriminaalromaanid ajast, mil mehed olid rauast, ei vaevelnud mingite komplekside käes ja kui vaja, virutasid vastase nokauti. Esimene osa oli "Budapest noir", mis tutvustas krimiajakirjanikku Zsigmond Gondorit, kes uurimise käigus ka ise pidevalt täbaratesse olukordadesse sattus. Raamatute suur võlu on selles, et need tutvustavad meile ajaloolist Ungarit ja eelkõige Budapesti kõige selle tänavate ja kohvikutega, samuti ajaloolisi poliitilisi tegelasi. Süžee on tihedalt seotud ajalooliste sündmustega ja täis huvitavaid tegelasi. 

Jodi Taylor "Üks neetud jama teise otsa"

Tore seikluslugu, aga ei midagi enamat. Idee on huvitav, ajaloolased teevad ajarände, et teada saada, kuidas asjad siis ikkagi tegelikult juhtusid. Aga selgub, et kuripahad saboteerivad üritust ja ajavad oma asja. Niisiis läheb lahti paras seiklus, kus on muu hulgas dinosaurused. Dinosaurused on toredad, kuigi ohtlikud. Aga otse loomulikult on inimesed veel ohtlikumad.

Fritz Leiber "Mõõgad ja nõidus"

Klassiku esimene eestindus. Nagu ikka nii vanade lugudega, tunduvad need natuke kulununa, sest hiljem on neist ju teised autorid šnitti võtnud ja seega oled sarnaseid asju juba lugenud. Teisalt on tegu ikkagi originaalse maailmaga. Mulle väga meeldisid kurjad lumenaised, kes mehi oma tahtele allutasid. Leiberit võiks veel tõlkida.

Johannes Kivipõld "Väike viperus"

Üllatavalt tore ulmelugu kahest natuke käpardlikust tulnukast, kes satuvad maa peal pigisse. Üks satub vastusündinuna Eesti ökovanemate perre ja teine Ameerikas kuulsa laulja kehasse. Sekeldusi kui palju.

George R. R. Martin "Haviland Tufi reisid"

Neist järjest loetud ammustel aegadel kirjutatud ulmejuttudest oli Martini kogumik kõige toredam. Haviland Tuf on kassiarmastajast väikekaupmees, kes olukorda osavalt ära kasutades saab suure seemnelaeva valdajaks. Sealt edasi rändab ta kosmosemaailmas ja aitab eri paikades ökoloogilist tasakaalu säilitada. Maailmad on oma eripalgelisuses huvitavad ja mitte kõik seal elavad olendid pole inimesesarnased, kuigi suhelda saavad omavahel kõik. On tore, kui ulmeraamat pole sünktõsine maailmade hävitamise lugu, vaid mõnusalt loetav ja humoorikas. Võrreldes Frank Herberti "Düüniga" on tegu palju kergema teosega, viimase maailm oli küll huvitav ja seiklused põnevad, kuid see oli siiski tõsine ökoloogiline ulmeromaan, mille edasisi osi ma kindlasti lugeda ei taha.

Eva Roos "Teistmoodi mööblipoe" sari

Nii toredad lasteraamatud, ootan järge! Peategelaseks on kõva krunniga hallijuukseline mööblipoe omanik Aramilda, kes pole just miski tore ja lahke tegelane. Teiseks peategelaseks on mööblipood ise, kes on tõepoolest teistmoodi, sest teeb ise, mida tahab ja kuidas tahab. Aramilda puutub kokku kõiksugu olendite ja inimestega ja peab mitmest kitsikusest välja tulema.

Anton Tšehhov "Elu igavus ja teisi jutte"

See on hämmastav, kuidas nii pikka aega tagasi kirjutatud lood võivad ikka veel kõnetada.

Andrei Beljanin "Jaht pruutidele"

Beljanini neljas raamat muinasjuttude aegsest Venemaast, kus on tsaar Gorohh, Baba-Jaga, surematu Kaštšei ja nende seas sinna nüüdisajast sattunud miilits. Seekord mängitakse kogu südamest hokit ja üritatakse tsaarile naist leida. Hea, et need raamatud ilmuvad pika aja tagant, sest järjest lugedes oleks naljadest üleküllastus kiire tulema, aga niimoodi üks raamat korraga võib lugeda küll. Kuigi neljandaks osaks on uudsus kadunud ja need suurvene šovinistlikud naljad on vahel pisut üle võlli.

Arto Paasilinna "Jänese aasta"

Olen tahtnud seda raamatut lugeda ajast, mil lugesin Tuomas Kyro "Kerjust ja jänest". No mis võiks olla lihtsam, kui minna raamatukokku ja see endale laenutada, aga näe, seitse aastat võttis. Tore, et Loomingu Raamatukogu selle järgmisel aastal oma Kuldsarjas uuesti avaldab. On seda väärt küll.

Hans Rosling "Faktitäius"

Maailm ei olegi nii hull paik, kui uudistegentuurid meile paista lasevad. Tuleb vaadata fakte ja need näitavad, et maailm areneb tagasilöökidest hoolimata pidevalt paremuse suunas ja asjad, mida me koolis õppisime või ka praegu uudistest kuulame, et ole enam täpsed. Rosling selgitab, miks me kaldume ümbritsevat tumedates toonides nägema ja õpetab ka, kuidas selles üle saada.

Jonas Jonasson "AS Kättemaks On Magus"

Nagu ikka, pilab Jonasson meie ilma rikkaid ja ilusaid. Mis mind Jonassoni puhul häirib, on see, et kuritööd jäävad lahendamata ja karistamata. Muidugi tapetakse siin enamasti poolkogemata ja ainult kuripahasid, aga siiski. Aga muidu, üsna pretentsioonitu üle võlli meelelahutuslik lugemine.

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"

See oli küll üks vuhisev lend. Meenutas veidi Jim Butcheri Harry Dresdeni lugusid, sest tegevus toimub linnas, siin on võlurid ja on koletised. Algus tundus täieliku jandina, aga mida edasi, seda rohkem hakkas siginema ka tõsisemaid noote, kuigi nalja sai ikka pea igal leheküljel.

Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast"

Rootsis elav Kreeka päritolu autor on ümber kirjutanud antiikaja kuulsaima eepose eesmärgiga see tänapäeva lugejale lähemale tuua ja arusaadavaks teha. Minu jaoks oli ikkagi liiga palju taplust, aga raamat on toredasti raamjutustusena edasi antud, kus saab tuua paralleele antiikaja metsikuste ja II maailmasõja koleduste vahele.