Esmaspäev, 8. veebruar 2016

Poul Anderson

Ei mäletagi enam, kust ma Poul Andersoni lugemiseks tõuke sain - ilmselt lugesin kusagilt blogist nii kaasahaaravat ülevaadet, et tekkis tunne, et "mina pean ka kohe seda raamatut lugeda saama!". Mõnikord tekib selline tunne ja ma olen teistele blogijatele ja kirjutajatele selle eest tänulik. Vaikselt loodan, et ka mõni minu kirjutis on mõnikord kelleski samasuguse tunde tekitanud. Sest ilmselgelt olen ma teinekord mõnest loetud teosest tõelises vaimustuses ja siis tahaks hirmsasti, et kõik ülejäänud maailma inimesed ka seda vaimustust jagaks.

Aga Poul Andersonilt olin varem lugenud "Südasuvist tormi" ja see oli üks tore paralleelajalooline seikluslugu. "Kõrge ristiretke" tegevus toimub ka millalgil keskajal, aga siin ei ole mitte paralleelreaalsus, vaid tulnukad, kes juhtuvad maanduma ühe Inglismaa külakesse. Kohalikud mehed ei ole mitte väetite killast ja tulnukad kõmmutatakse maha (vibudega). Üks jääb küll ellu ja see kamandatakse kosmoselaeva juhtima. Sest külameestel on tekkinud hea idee, et niimoodi, õhulaevaga saab ju väga kiiresti Prantsusmaad vallutama sõita. Aga tulnukal on omad plaanid. Nii satuvadki külamehed koos laste, naiste ja pudulojustega võõrastele planeetidele võõrastesse sõdadesse. Ja tulevad sellest auga välja. Tõeliselt lõbus ja jabur ulmeseiklus, kus on kokku segatud võõrad planeedid, keskaegsed ristisõjad ja kõvasti head huumorit.

"Murtud mõõk" on hoopis teisest puust teos. Tegemist on Andersoni kõige esimese teose uusväljalaskega ja ta ise on selle kohta hiljem öelnud (arvan, et see oli äkki teose ees- või järelsõnas), et see pole üldse see Anderson, keda tema teab. Siin on Põhjala saagadest ja legendidest pärit raske õhkkond, kus keegi ei pääse oma saatuse eest. Vägivalda ja reetmist ja suurt armastust. Haldjasugu ei ole mingi Tolkieni teostest pärit üllas kõrgkultuur, vaid pigem reetlikud ja omakasu peal väljas olevad tegelased. Samas on tegemist eepilise teosega, mis jutustab kangelase elu sünnist surmani. Ja surm muidugi tuleb.

"Kolm südant ja kolm lõvi" on keskaegsete rüütliromaanide vaimus seiklusjutt, kus toimetavad üllas kangelane, kaunis neitsi, kes on vaheldumisi nii lind kui naine, härjapõlvlane ja muidugi haldjad, kuningad ja saratseenid. See oli ilus ja romantiline ja mulle igatahes meeldis üsna hästi. Teise Maailmasõja ajal saab üks sõdur haavata ja pärast ärkamist avastab end võõralt maalt. Selgub, et tegemist on haldjamaaga ja tema seal tähtis isik. Peategelane lahendab ettetulevaid olukordi füüsika ja inseneriteadmiste abil, võidab trolle ja lohesid, rääkimata inimestest.

Aga mis oli "Jumalate sõda"? Esimese hooga ei meenu sellest üldse mitte midagi. Pärast pisukest guudeldamist selgus, et tegemist on viikingikuningas Haddingist rääkiva saaga ümberjutustusega. Nüüd meenus tõesti midagi - oli üks kuningapoeg, kes kasvas üles hiiglaste juures ja kes hiljem kuningaks sai, oli üldse üllas ja hea ja võitmatu ja kus päris lõpuks alles selgeks sai, kes ta tegelikult oli. Ehk siis viikingiaegne seiklusjutt, kus müttavad ka jumalad ja trollid ja muud üleloomulikud olendid.

Nüüd tuli meelde - see oli muidugi loterii, kes "Kõrgest ristiretkest" nii kaasakiskuvalt kirjutas. Tsiteerin: Vibude, piikide ja mõõkadega tulnukate vastu? Muidugi. Raudrüüdes avakosmoses võitlemine? Jumalik. Heitemasinaga tuumapommide lennutamine? Ay caramba. Elurõõmus jaburus on vahva – kui see on õnnestunult kirjutatud.

Andersoni bibliograafia on muljetavaldav ja nagu ma aru saan, on ta kirjutanud ka kõvasti science fictionit, aga need eesti keelde tõlgitud teosed on kõik fantasy, kuhu on pikitud ka teadusulme elemente. Kokkuvõtteks võin öelda, et koos "Südasuvise tormiga" on nende raamatute näol tegemist lugemiseks igati sobiliku fantaasiakirjandusega. Eriti neile, kes armastavad vanu saagasid ja legende. "Kõrget ristiretke" aga võib küll igaüks lugeda - meelelahutus garanteeritud.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas
loterii
Katkend Jumalate sõjast

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar