Manfred Kalmsten "Täheraua saaga"

Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga" on autori katse kirjutada midagi Põhjala saagade vaimus ja stiilis. Siin on maailm, kus jumalad on inimestele veel lähedal ja toimetavad oma tahtmist mööda. Ja kui jumalad kisklevad, siis laastud (ehk inimesed) lendavad. Juba esimesest peatükist anti teada, et see on sünge lugu ja süngemaks aina läheb. Ning inimesed võivad ju mõelda, et nad suudavad jumalad üle kavaldada ja nende määratud saatust väärata. See oli ka üks väike lootuskiir, mis mind mind lugemisel saatis. Aga nagu juba Kreeka müütidest on teada, siis mida rohkem inimesed püüavad oma saatust vältida, seda paremini see täide läheb.

See ei olnud üldse minu raamat, igatahes mitte praegusel hetkel. Kalmsteni "Kaarnalaul" meeldis mulle hoopis enam. "Täheraua saaga" oli sünge ja karm ja lootusetu. Ei mingit huumorikübekestki. Seda muidugi ei peagi sellises raamatus olema. Aga mina tahan just praegu lugeda midagi pisut lootusrikkamat, nagu näiteks just enne loetud Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases", kus ju ka toimusid võikad tapmised, aga seal oli ka huumorit ja pisut rohkem inimlikkust, hoolimata asjaolust, et peategelane oli robot. Nojah, inimlikkuse alla võib ju paljutki mahutada ja eks vihkamine, kadedus ja ahnus kuuluvad ka inimloomuse tahkude hulka. 

Samas pean tunnustama maailma ja et autor on vaevunud uusi sõnu ja nimesid välja mõtlema. Õnneks oli teos üsna õhuke, sai kiiresti läbi. Teisalt piiras see ka maailma toimimisest arusaamist, sest ega eriti midagi lahti ei seletatud. Olid jumalded ja nende lapsed. Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Jumaldega seotu on edasi antud üsna fragmentaarselt ja rohkem teose lõpupoole. Inimesedki polnud kuigi sügavad karakterid. Aga igale lugejale oma - tegevus liikus kiiresti ning seiklusi, taplusi ja verevalamist oli küllaga, kirjeldused ja maailmaseletused tempot eriti maha ei võtnud. Lõpp oli ühest küljest etteaimatav, kasvas tegevuse käigust loogiliselt välja. Aga seal oli epiloog, mis asjad väheke teise valgusesse seadis ja võimaldab autoril siit soovi korral ka maailma edasi luua.

Ja siis muidugi Liis Rodeni illustratsioonid. On väga tänuväärne, et neid mõnikord harva ka täiskasvanutele mõeldud raamatutesse lisatakse.

Teised kirjutavad: Autori tutvustus, Reaktor, Lugemissoovituse blog, loterii, Mööda netti, loterii2, Pärdikute päevaraamat, Digital Nerdland

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia